esimene sebimine (nastja) - uks ei lähegi kinni?

enne kui ma jõudsin nastja eelmiselegi kirjale vastata, on ta jõudnud mulle juba uue kirja saata. tal tuli mõte. et äkki ma tuleks temaga kluppi reedel. või kui ma sel reedel ei saa, siis järgmisel reedel. või kui ma järgmisel reedel ei saa, siis ükskõik millal. taevane halastus, tüdruk on nii hakkamas, et anna otsad! võibolla peaks talle õpetama, kuidas kutte lantida? mõne nõrgema närvikavaga tegelase peletab selline entusiasm ju hoobilt minema. no eks olin minagi ta mõttes juba maha kandnud, aga seda mitte üliagara suhtearendamissoovi, vaid keskpärasevõitu jutu tõttu.

või peaks siiski veel ühe võimaluse andma? kuigi ma eriti ei usu, et sealt mingit sähvatust tuleb. ta jõudis ühes eelnevas kirjas juba ise vabandada kah (tal neid kirju tuleb varsti nagu vändrast saelaudu), et meie esimesel kohtumisel nii vaikne ja tagasihoidlik oli, kuid - "ega see siis sedasi jää". tagasihoidlikkus polnudki ju probleemiks tegelikult. ammugi veel praegu toimuvat silmitsedes.

ta on ju armsake ning üks kahest eeldustingimusest ehk pandavus on tal sellega täitsa täidetud. aga selleks, et temast ka lahe seltsiline välja areneks, peaks ta mulle oluliselt vähem alt üles vaatama. praegu näen teda oma vaimusilmas aga just sellisena - vaimustusest pärani silmadega mulle alt üles otsa vaatamas - ja paraku see pole see, mida ma otsin.