ja võetigi mind lõpuks ööklubis rajalt maha...

üleeile sattusin taas kluppi. pidin ju sinna mitte enam minema, aga sõber pidas sünnipäeva ja kuidas ma siis jätan läbi astumata.

vaevalt jõudsingi kohale jõuda ja leti juurde astuda, kui sõber ulatas joogi ning kui ümber pöörasin, siis selja taga seisvast seltskonnast üks tsikk seisab otse nina all ja naeratab. hakkasime mingit pulajuttu ajama ja ausõna isegi ei mäleta, mis teemal, aga kui see tema enda seltskond kuhugi uttu vajus ja tema nendega kaasa ei läinudki, siis tegin kiire järelduse, et ahaa, ma vist meeldin. seejärel ei läinudki kaua aega, kui juba tantsisime sealsamas leti ääres liibuskit ja hõõrusime ninasid vastastikku.

tavaliselt on mul halb komme selliste ilmselgelt huvitatute juurest alati varem või hiljem kiirelt jalga lasta ("ok, ma nüüd pean minema" või mingi muu misiganes vabandus), isegi kui tüdruk ise mulle meeldib. mingi psühholoogiline kompleks vist. ühtepidi miski nagu takistab asja järgmisele tasemele viia, teisest küljest kardan, et asja mitte edasiviies vajub kogu ettevõtmine upakile (tüdruk ju ootab) ja seega pean paremaks asi niisama pooleli jätta ja üldse minema tõmmata. paar korda tegin ka nüüd kergelt vehkat, aga mitte nii otsustavalt, kui tavaliselt. ilmselt mõjus minu huvile kasulikult ka see, et iga kord, kui ma veidi kaugemale olin läinud, vajus tsikile kohe mingi 2-3 meest korraga ligi, kes teda kordamööda ja üksteise võidu ära üritasid rääkida. siis ma muidugi purjetasin võidukalt nende vahelt läbi, võtsin tüdrukul ümbert kinni ning seejärel liibusime mõnuga teineteise vastu. seepeale kutid muidugi pahaselt pomisesid midagi stiilis "mida kuradit, me siin räägime ilusti tüdrukuga ja siis tuleb mingi tüüp ja vajub talle kaela". et aga tüdruk ilmselgelt sama aktiivselt liibus nagu minagi, siis ei jäänud neil muud üle, kui käed pahaselt taskusse suruda ja kulm kipras minema loivata. oi rõõmu-võidurõõmu:) mis muidugi ei tähendanud, et järgmine sats jälle platsis poleks olnud, kui ma jälle veidi kaugemal oli, siis aga kordus kõik taas. ausalt polnudki enne näinud, kuidas ühte tüdrukut sellises koguses ja sedavõrd paanilist siukse karja poolt ära üritatakse rääkida, samas ma sellesse klubisse harva satun ja võibolla seal ongi nii kombeks.

samal ajal hakkas pidu juba otsi kokku tõmbama ja nii läksimegi mõlemad garderoobi, et seal riideid selga ajada ja oma seltskondasid järele oodata. niisiis istume ja ootame seal. tsikk on äksi täis ja räägib aktiivselt, mina aga olen juba suht unine ja annan üpriski hajameelseid vastuseid. tsikk jutustab, et tegelikult on ta haige ja haiguslehel sootuks. "ahah". et kuigi ta peaks tööl olema, siis on tal veel nädal aega haiguslehte jäänud. "ahaa". et tegelikult on ta ikka nii haige, et tal oleks lausa põetajat tarvis. "ahsoo". et äkki ma kojuminemise asemel tulen näiteks hoopis põetan teda?

"??"

püha müristus, järsku jõudis mulle kohale, et mind ju täesti konkreetselt sebitakse. ilmselt nähes, et mu aju on kinni jooksnud, otsustas tüdruk asja lõplikult paika panna: "mul pole praegu kedagi kodus". olin endast ilmselt selleks momendiks juba niigi lollaka mulje jätnud, nii et seda viimast ei lasknud ma endale enam kaks korda öelda.

***

epiloogiks. ühest küljest on ärasebituks saamine muidugi lahe egolaks, aga teisalt ma ei kujuta ette, millal ma taolise jätkuva passiivse tuhajuhanluse juures ise lõpuks mingi ärasebimiseni jõuan. ometigi võiks ikka niipidi olla, et mees sebib naist, mitte vastupidi (nagu mul pidevalt). peab ennast ikka kuidagi tõsisemalt käsile võtma.