kuidas eestis 1000 naisega seksida, 6. osa

käesolevaga lõpetan ülevaate Paul Tuhkru raamatust, kus ta kirjeldab, mil moel ta eesti tingimustes pea 1000 naisega seksis. mida asjalikku sellest raamatust sebimise osas siis ikkagi teamiseks võtta? kõige rohkem tolku on vast ikkagi teadmisest, et kes küsib, see saab. sest kes asja käsile võtab, seda järgitakse ning kes juhtimise enda kätte võtab, sellele allutakse. enamus inimesi ootavadki, et keegi midagi teeks ja kuskil midagi juhtuks, kuid vähesed teevad selleks midagi ise. kui sind keegi kuskile kutsub ja see sulle vähegi talutav tundub, siis sa lähed, mis siis, et ise sa sellise mõtte peale elu sees poleks tulnud. kui sind keegi musutama hakkab ja kui see sulle vähemalt talutav on, siis sa musutad vastu (või vähemalt lased ennast musutada), mis siis, et ise poleks sa seda esimesena kunagi tegema hakanud. ja kui keegi sulle kätt püksi ajab või riideid seljast maha libistab ja see sulle vähegi talutav on, siis sa lased sellel sündida, mis sest, et sa poleks elu sees arvanud, et selline asi võib juhtuma hakata. ning nõnda samm-sammult võibki järjekordne 17-aastane plika leida ennast 70-aastase penskari voodist - stseen, mida tavamõistus tõrgub võimalikuks pidamast, kuid mis raamatu autori jaoks polnud mitte üksnes võimalik, vaid ka täiesti tavaline.

milline võiks olla selle raamatu väärtus? nagu öeldud, on sisu poolest tegemist täieliku saastaga, mille kirjanduslik väärtus on ümmargune null. mis puudutab seksi ennast, siis ka selles osas on asi enam kui kaheldav - raamatut läbivad hale-naljakad ning autori enda väljamõeldud eufemismidest kubisevad seksikirjeldused ei paku arvestatavas koguses ei erootilist elamust ega ka praktilisi seksuaaltehnikaid. seksini viivad sebimismeetodid tuleb kogu selle jura seest pintsettidega välja korjata ja mingi iva nendes muidugi on, teisalt põhipointide ehk poolkodutute ja trullakate sebimisega viljatuse-trumbi kaasabil pole ka midagi eriti pihta hakata.

samas paneb raamat fakti ette, et ühiskonna silmis seksuaalselt mahakantud penskar võib täiesti edukalt sebida ühiskonna poolt seksuaalselt kättesaamatuks peetavaid tütarlapsi. et isegi 75-aastane võib endale kena 17-aastase sebida, sealjuures kõik on veel õnnelikudki. äkki selles ongi raamatu väärtus? sõnumis, et kõik on võimalik - et isegi kui selline vanamehenäss saab naisi (ja mitte mammisid, vaid kohati vägagi kenasid), siis mis häda meil ülejäänutel üldse peaks olema. eks igaüks kujutab endale ette, miks ta pole võibolla ühes või teises osas naiste sebimiseks piisavalt tasemel - pole piisavalt trimmis keha, piisavalt pikk, piisavalt äge auto, piisavalt palju pappi, piisavalt trendikad riided, piisavalt sõnaosav, lahe, enesekindel, humoorikas jne. kuid ausalt öeldes on raske ette kujutada midagi noorte ilusate tsikkide sebimiseks ebapiisavamat kui seda on vaese pensionäri staatus ja vanus üle 65’e. kuid nagu näha, pole ka see takistuseks ning kas pole siis tore, kui raamatust õhkub selline positiivne lootuse- ja optimismisõnum kogu ülejäänud meessoo jaoks:)

nii et nüüd polegi muud, kui kõik julgelt naisi sebima.