eile helises telefon. kiire pilk ekraanile näitas, et helistajaks on reelika.reelika on mulle juba viimased kaks aastat keskeltläbi kord paari kuu jooksul helistanud, aga viimaste kuude jooksul olen ma ta kõned suht maha maganud ja tagasi pole ma talle kah helistanud. mitte, et ma teda konkreetselt väldiksin, aga… ok, pean siinkohal veidi tausta selgitama selleks pean ajas veidi tagasi minema. täpsemalt siis needsamased kaks aastat tagasi.
kust ja kuidas reelika mu numbri sai või millest meie suhtlemine üldse alguse sai, selles suhtes puudub mul igasugune aimdus. võibolla hüppas ta mulle orkutisse, võibolla reiti, võibolla msn’i, tont seda teab. igatahes käis see kassi-hiire mäng juba tookord, aga siis ma polnud temaga enda teada veel kohtunud. helistamine oli siis tihedam, kord mõne nädala jooksul, ja jutt oli ikka seesama, et tulgu ma sellesse ja tollesse kõrtsu. kuna kellad olid tavaliselt kahe-kolme vahel öösel ja ma olen parasjagu sigalaisk kah, siis ajasin alati mingit “no ei tea, on juba suht hilja” juttu.
ükskord otsustasin siiski ühe sellise kõne peale kargud alla ajada ja linna ronida. et vaataks siis nagu, mis tsikk see reelika omadega on.
kokkusaamine toimus ühes popis pugerikus pubis, kus parematel õhtutel jääb mulje, et kogu maailma sulelised ja karvased on sinna üksteise selga elama tulnud. kohale jõudes pigistasin ennast laua ja tooli vahele ning jälgisin pidevalt silmanurgast, et sealsamas viie millimeetri kaugusel vehklevad pidused tantsulised mulle kogemata laua peale või sülle ei prantsataks. pisikese laua taga otse mu vastas istuv reelika ise oli samuti juba kergelt pidune.
vaatasin teda siis esimest korda silmast silma. hm, netis olevad pildid olid temast küll kõhnema mulje jätnud - suisa anorektilise ma ütleks - aga laua taga istus juba selline kergelt punnpõskne tüdruk. meigitud-soengutatud-lõhnastatud-tibiriietatud-säärsaabastatud.
mõne minuti ajasime niisama ümmargust mulli, aga reelika nähtavasti pole ajaraiskaja inimene, sest peagi asus ta nii-öelda asja juurde.
“kuule, ma olen siin juba istund kah. võiks kuskile edasi minna. sinu poole äkki?”
ah?
ta oli minu jaoks ju täitsa lambikas ja mina tema jaoks sama lambikas, nii et tohoh. aga vaevalt jõudsin talle mingit “ee-no-mai-tea” juttu ajama hakata, kui järsku tunnen, et reelika käed on laua all mu püksiluku üles leidnud ja üritavad lukku lahti tirida
ah???
kergitasin kulmud lakke ja viisin oma käed samuti kiirelt laua alla püksiluku kaitselahingutesse. deem siin on ju inimesed ümberringi, missul arus on?
reelika ei lasknud ennast sellest häirida. ta käed kord taandusid, kord ründasid uuesti. tema tiris püksiluku laua all lahti, mina tirisin jälle kinni. einoh, ühes küljest jõle lahe muidugi, aga ikkagi sedasi avalikus kohas, no mai tea.
suu tal samal ajal aga muudkui jahvatas - ja jessas mis infot sealt nüüd kõik tuli. põhimõtteliselt ajas ta mulle siis müügijuttu ja põhimõte oli selles, et ta on voodis ikka ilgelt hea. parim. ja et ma ei kahetseks. vastupidi. ning et pealekauba on ta ka suurte kogemustega - ikkagi 12-aastaselt juba alustanud.
vahepeal sigines lauda ka mingi tema sõbranna, kes seda müügijuttu blaseerunud ilmel veidi pealt kuulas ja siis minu poole pöördus: “tead sa üldse vana ta on?”
seepeale käratas reelika talle “ole kuss, ära sega meid”, aga sõbranna ei lasknud ennast häirida ja küsis sama häirimatu tooniga uuesti: “mis sa arvad, vana ta on?”
kehitasin õlgu. kust kurat mina pean teadma.
“16”
ahah.
“jaa, aga keegi ei usu seda”, teatas reelika seepeale uhkelt. nojah, meigitud ja mukitud nagu ta oli, ega ei imesta.
kuna kõrtsu hakati vaikselt kinni panema juba, siis mingi hetk läksime lõpuks õue. reelika naaldus ja liibutas ennast igast asendist minu vastu ja ta ükskõikse näoga sõbranna passis niisama kõrval, käed rinnal risti (ja oli selge, et ta ei näinud toimuvat ilmselt mitte esimest korda).
teemaks oli siis see, et kes kuhu. sõbranna esitas reelikale konkreetse küsimuse - “tuled minuga või lähed temaga?”. reelika vaatas seepeale mulle ümmarguste silmadega otsa ja ajas huuled torru, et “noh, kuidas on siis?”
“ee… aa… no mai tea…”
järsku tunnen, et ta käsi oli vahepeal otsustanud kindlust veidi teise nurga alt rünnata ning püskiluku kallal jändamise asemel ennast otse püksivärvli vahelt sisse ajada. see käis tal nii neetult kiirelt ja kuna sellest liibutamisest oli seal tagalas ka juba teatud valmisolek tekkinud (ja eks selle tunnetamisest sai ta ka ilmselt innustust), siis olin ma keset tänavat järsku kõigi silme all ja samal ajal kõigi silme eest varjatult kõige ebatavalisemast kohast pantvangi võetud.
nüüd oleks olnud totter ja kõrvalseisjate jaoks juba liialt ilmne tema kätt sealt välja tirima hakata, nii et pidasin paremaks asendit säilitada ja kuidagimoodi mantlihõlmadega kattevarju teha. ega see käsi muidugi paigal ka ei püsinud, nii et siis olukorras, kus mulle vaatas otsa süütusilmade ja toruhuultega 16-aastane “igati kogenud” tütarlaps, kes samal ajal oma kaupa mingis mõttes ka proovida pakkus, pidin ma langetama otsuse edasise suhtes.
võib muidugi tunduda, et mida siin veel mõelda oli. paraku oli ta just sedasorti mukitud beib, kes absoluutselt minu maitse ei ole. soeng suurest lakist poolkõva, huuled leekivpunaseks võõbatud, suured kunstripsmed peas plõnksumas. pealegi olen ma alati arvanud, et kui mitmekordne huvi (ehk soov inimesega rohkem kui korra kohtuda) puudub, siis pole ka ühekordsel huvil ju tegelikult mingit mõtet.
nii ma seal seisin ja üks pea arvas ühte ja teine pea arvas teist, aga ootamatult tegi reelika oma müügijutus vea.
“no kuule… ma olen näiteks ka tanel padari ja koit toomega maganud... sa ei ütle mulle ometi ära ju?”
WTF?!?
ma ei mäleta, kas ka mu teine pea selle peale igasuguse huvi kaotas, aga esimeses peas lõi sellega küll kõik selgeks. tore on tähendab ja good for you, aga see ei ole ju asi mida REKLAAMIDA? ja kas see siis nüüd tähendaks, et järgmine kutt kuuleb juttu, et “ma olen ka tanel padari, koit toome ja sebijaga maganud…”? no sorry, mul ei ole mingit soovi selle klubiga liituda ja ma ei soovi edaspidi ka mingis nimekirjas figureerima hakata, nii et - sõltumata kõrvalseisjatest võtsin kahe käega tema käsivarrest kinni ning tõmbasin selle õrnalt kuid kindlalt soojast pesast välja.
“ma arvan, et on siiski parem, kui sa täna lähed koos oma sõbrannaga”.
seni üksnes tüdinud ükskõiksust välja näidanud sõbranna näole ilmus esimest korda midagi kergenduselaadset. võibolla oli see “lõpuks ometi jõuti mingile otsusele”, võibolla “vähemalt üks suvaka-seiklus vähem”, võibolla “vähemalt ei pea ma üksi koju minema”, võibolla midagi neljandat. igatahes andsin reelika ta sõbrannale üle ning tegin üle õla vaatamata teises suunas minekut.
...
tagasi reelike eilse kõne juurde. sedapuhku ma siis seda kõnet maha ei maganud, aga kuna sissekanne on niigi pikaks veninud, siis kõnest endast räägiks pigem järgmine kord.
