naistesebimisblogi

praktilised sammud esimeseks suudluseks

2011-10-19T11:10:00.003+02:00

sain siis kommentaariumis alltoodud kirja, aga kuna vastus venis pikemaks, kui kommentaarium selleks sobilik on, siis lahendan vastamise eraldi sissekandena.

kõigepealt siis murekiri:

"Ehk jagad ka nippe teiseks kohtinguks? Ilmselt vist lilli mõtet kinkida pole, kuna esimene kord oli pigem sissejuhatus ja lilled juba näitaks, et tahan asja tõsisemaks ajada, mis võib ebamugav tunduda. Väga klišeetada ka ei tahaks, aga me ei ole kumbki eriti julged."

eks muidugi sõltub ka sellest, kuidas esimene kohting lõppes. kuna ma näen siin kahte arglikku koos, siis julgen arvata, et erilist keberniiti ja kehavedelike segunemist ilmselt ei toimunud. naine kusjuures ei tarvitse sugugi arglik olla - ta on lihtsalt võtnud endale ühiskonna poolt pealesurutud rolli olla järgija ja kuuletuja, mis aga tähendab seda, et ta ootab mehe JUHTIMIST. paraku on nii, et kui mees ei juhi ja asi kuskile suunas ei arene, siis saab tips varsti aru, et selle meha jaoks pole tal ilmselt spagaati tarvis harjutada.

aga okei, mida siis praktikas edasi teha. kui tüdruk tuleb sinuga ka teist korda välja, siis fakt on see, et ta on sinuga VÄHEMALT suudlemisest huvitatud. paraku nagu öeldud, ei saa ta midagi teha, sest tema roll on OODATA ja lasta mehel ennast juhtida (nagu ka näiteks tantsupõrandal). ja mehe ülesanne, nagu öeldud, on asju soovitud suunas juhtida ja sealjuures mitte ülearu kobistada ja koperdada.

üks mõnusamaid asju on tüdruku pähe mõtteseemne istutamine. nimelt siis keset tavalist jutuajamist võid öelda hoopis midagi sellist: "sa ei kujuta ette, kuidas ma tahan sind suudelda ja kuidas ma endaga võitlen, et seda mitte teha, aga ma hoian ennast tagasi ja usutavasti suudan ennast kontrollida". ja siis lähed sujuvalt tagasi eelmise jututeema juurde. võid kindel olla, et kuigi tüdruku suu justkui liigub ja ta justkui jätkab samamoodi vestlust eelmisel teemal, siis toimub tema peas meeletu möll. "ta tahab mind suudelda! aga ta hoiab ennast tagasi? miks ta ennast tagasi hoiab? kaua ta ennast veel tagasi hoiab? huvitav kaua ta vastu peab? huvitav millal ta mind suudleb? hmm huvitav kas ta on hea suudleja?". usu mind, et sa tahad tüdrukut just SELLISED mõtteid mõtlema panna, olgugi et ta võite sealjuures lobiseda maailma kõige igavamatel teemadel.

nüüd, kui tsikk on piisavalt seda mõtet haudunud, on ta nagu nipsti valmis sinuga suudlema, kui sa lõpuks mingi hetk selle asja ette võtad. põhiline on see, et see ei tule talle OOTAMATULT. ootamatu suudlemine võib tüdruku sootuks ära ehmatada, aga kui ta on sellest vahepeal tihedas taktist mõelnud ning ootusärevusest võibolla kannatamatukski muutunud, siis on asjal hoopis teine minek. juhul kui ta on tõsiselt asjast huvitatud ja julge kah, siis ta võibolla üritab isegi sulle mingeid julgustavaid signaale saata (mida sa küll vähemalt pooltel juhtudel ilmselt ei märka).

kuidas seda praktikas läbi viia on muidugi ka omaette kunst. kuskilt kaugelt rauhh tema huultesse kinni karata on täielik feil. kõigepealt peab olema füüsiline side. vahest silitad ja sätid ta juukseid, siis silitad sõrmeotstega ta põski, samal ajal vaatad silma ning kui ta su silmsidet üle kolme sekundi hoiab, siis võib ilma pikemata läheneda ning suudlust alustada. kui ta aga üle sekundi silmsidet ei hoia, siis vajab ta veidi pikemat silitamist, rahustamist ja harjumist (mingil määral sarnaneb kogu see protsess hobusetaltsutamisega).

teine variant on alustada suudlusi sootuks mujalt. suudled ta sõrmeotsi, kallistad, suudled ta kaela, liigud suudlustega mööda kaela üles kõrvalestadeni, suudled kergelt põski, liigud huulte poole, aga jätad esialgu huuled vahele (nende peale üksnes soojalt hingates) ja jätkad suudlemist teisel põsel ja kaelal. seejärel võid jälle tagasi liikuda ning jääda oma suuga püsima kaugusesse, kus teie huulte vahel on vahet ainult millimeeter ning üksnes teie vastastikune soe hingeõhk paitab teineteise huuli. sellisest positsioonist pole enam vähimatki kahtlustki, et sellele järgneb esimene suudlus järgmise paari kuni paarikümne sekundi pärast.

nii et anna minna ja anna teada, kuidas läks:)

kuidas mul otse keset tänavat käsi püksi aeti

2010-01-29T15:41:00.002+02:00

eile helises telefon. kiire pilk ekraanile näitas, et helistajaks on reelika.

reelika on mulle juba viimased kaks aastat keskeltläbi kord paari kuu jooksul helistanud, aga viimaste kuude jooksul olen ma ta kõned suht maha maganud ja tagasi pole ma talle kah helistanud. mitte, et ma teda konkreetselt väldiksin, aga… ok, pean siinkohal veidi tausta selgitama selleks pean ajas veidi tagasi minema. täpsemalt siis needsamased kaks aastat tagasi.

kust ja kuidas reelika mu numbri sai või millest meie suhtlemine üldse alguse sai, selles suhtes puudub mul igasugune aimdus. võibolla hüppas ta mulle orkutisse, võibolla reiti, võibolla msn’i, tont seda teab. igatahes käis see kassi-hiire mäng juba tookord, aga siis ma polnud temaga enda teada veel kohtunud. helistamine oli siis tihedam, kord mõne nädala jooksul, ja jutt oli ikka seesama, et tulgu ma sellesse ja tollesse kõrtsu. kuna kellad olid tavaliselt kahe-kolme vahel öösel ja ma olen parasjagu sigalaisk kah, siis ajasin alati mingit “no ei tea, on juba suht hilja” juttu.

ükskord otsustasin siiski ühe sellise kõne peale kargud alla ajada ja linna ronida. et vaataks siis nagu, mis tsikk see reelika omadega on.

kokkusaamine toimus ühes popis pugerikus pubis, kus parematel õhtutel jääb mulje, et kogu maailma sulelised ja karvased on sinna üksteise selga elama tulnud. kohale jõudes pigistasin ennast laua ja tooli vahele ning jälgisin pidevalt silmanurgast, et sealsamas viie millimeetri kaugusel vehklevad pidused tantsulised mulle kogemata laua peale või sülle ei prantsataks. pisikese laua taga otse mu vastas istuv reelika ise oli samuti juba kergelt pidune.

vaatasin teda siis esimest korda silmast silma. hm, netis olevad pildid olid temast küll kõhnema mulje jätnud - suisa anorektilise ma ütleks - aga laua taga istus juba selline kergelt punnpõskne tüdruk. meigitud-soengutatud-lõhnastatud-tibiriietatud-säärsaabastatud.

mõne minuti ajasime niisama ümmargust mulli, aga reelika nähtavasti pole ajaraiskaja inimene, sest peagi asus ta nii-öelda asja juurde.

“kuule, ma olen siin juba istund kah. võiks kuskile edasi minna. sinu poole äkki?”

ah?

ta oli minu jaoks ju täitsa lambikas ja mina tema jaoks sama lambikas, nii et tohoh. aga vaevalt jõudsin talle mingit “ee-no-mai-tea” juttu ajama hakata, kui järsku tunnen, et reelika käed on laua all mu püksiluku üles leidnud ja üritavad lukku lahti tirida

ah???

kergitasin kulmud lakke ja viisin oma käed samuti kiirelt laua alla püksiluku kaitselahingutesse. deem siin on ju inimesed ümberringi, missul arus on?

reelika ei lasknud ennast sellest häirida. ta käed kord taandusid, kord ründasid uuesti. tema tiris püksiluku laua all lahti, mina tirisin jälle kinni. einoh, ühes küljest jõle lahe muidugi, aga ikkagi sedasi avalikus kohas, no mai tea.

suu tal samal ajal aga muudkui jahvatas - ja jessas mis infot sealt nüüd kõik tuli. põhimõtteliselt ajas ta mulle siis müügijuttu ja põhimõte oli selles, et ta on voodis ikka ilgelt hea. parim. ja et ma ei kahetseks. vastupidi. ning et pealekauba on ta ka suurte kogemustega - ikkagi 12-aastaselt juba alustanud.

vahepeal sigines lauda ka mingi tema sõbranna, kes seda müügijuttu blaseerunud ilmel veidi pealt kuulas ja siis minu poole pöördus: “tead sa üldse vana ta on?”

seepeale käratas reelika talle “ole kuss, ära sega meid”, aga sõbranna ei lasknud ennast häirida ja küsis sama häirimatu tooniga uuesti: “mis sa arvad, vana ta on?”

kehitasin õlgu. kust kurat mina pean teadma.

“16”

ahah.

“jaa, aga keegi ei usu seda”, teatas reelika seepeale uhkelt. nojah, meigitud ja mukitud nagu ta oli, ega ei imesta.

kuna kõrtsu hakati vaikselt kinni panema juba, siis mingi hetk läksime lõpuks õue. reelika naaldus ja liibutas ennast igast asendist minu vastu ja ta ükskõikse näoga sõbranna passis niisama kõrval, käed rinnal risti (ja oli selge, et ta ei näinud toimuvat ilmselt mitte esimest korda).

teemaks oli siis see, et kes kuhu. sõbranna esitas reelikale konkreetse küsimuse - “tuled minuga või lähed temaga?”. reelika vaatas seepeale mulle ümmarguste silmadega otsa ja ajas huuled torru, et “noh, kuidas on siis?”

“ee… aa… no mai tea…”

järsku tunnen, et ta käsi oli vahepeal otsustanud kindlust veidi teise nurga alt rünnata ning püskiluku kallal jändamise asemel ennast otse püksivärvli vahelt sisse ajada. see käis tal nii neetult kiirelt ja kuna sellest liibutamisest oli seal tagalas ka juba teatud valmisolek tekkinud (ja eks selle tunnetamisest sai ta ka ilmselt innustust), siis olin ma keset tänavat järsku kõigi silme all ja samal ajal kõigi silme eest varjatult kõige ebatavalisemast kohast pantvangi võetud.

nüüd oleks olnud totter ja kõrvalseisjate jaoks juba liialt ilmne tema kätt sealt välja tirima hakata, nii et pidasin paremaks asendit säilitada ja kuidagimoodi mantlihõlmadega kattevarju teha. ega see käsi muidugi paigal ka ei püsinud, nii et siis olukorras, kus mulle vaatas otsa süütusilmade ja toruhuultega 16-aastane “igati kogenud” tütarlaps, kes samal ajal oma kaupa mingis mõttes ka proovida pakkus, pidin ma langetama otsuse edasise suhtes.

võib muidugi tunduda, et mida siin veel mõelda oli. paraku oli ta just sedasorti mukitud beib, kes absoluutselt minu maitse ei ole. soeng suurest lakist poolkõva, huuled leekivpunaseks võõbatud, suured kunstripsmed peas plõnksumas. pealegi olen ma alati arvanud, et kui mitmekordne huvi (ehk soov inimesega rohkem kui korra kohtuda) puudub, siis pole ka ühekordsel huvil ju tegelikult mingit mõtet.

nii ma seal seisin ja üks pea arvas ühte ja teine pea arvas teist, aga ootamatult tegi reelika oma müügijutus vea.

“no kuule… ma olen näiteks ka tanel padari ja koit toomega maganud... sa ei ütle mulle ometi ära ju?”

WTF?!?

ma ei mäleta, kas ka mu teine pea selle peale igasuguse huvi kaotas, aga esimeses peas lõi sellega küll kõik selgeks. tore on tähendab ja good for you, aga see ei ole ju asi mida REKLAAMIDA? ja kas see siis nüüd tähendaks, et järgmine kutt kuuleb juttu, et “ma olen ka tanel padari, koit toome ja sebijaga maganud…”? no sorry, mul ei ole mingit soovi selle klubiga liituda ja ma ei soovi edaspidi ka mingis nimekirjas figureerima hakata, nii et - sõltumata kõrvalseisjatest võtsin kahe käega tema käsivarrest kinni ning tõmbasin selle õrnalt kuid kindlalt soojast pesast välja.

“ma arvan, et on siiski parem, kui sa täna lähed koos oma sõbrannaga”.

seni üksnes tüdinud ükskõiksust välja näidanud sõbranna näole ilmus esimest korda midagi kergenduselaadset. võibolla oli see “lõpuks ometi jõuti mingile otsusele”, võibolla “vähemalt üks suvaka-seiklus vähem”, võibolla “vähemalt ei pea ma üksi koju minema”, võibolla midagi neljandat. igatahes andsin reelika ta sõbrannale üle ning tegin üle õla vaatamata teises suunas minekut.

...

tagasi reelike eilse kõne juurde. sedapuhku ma siis seda kõnet maha ei maganud, aga kuna sissekanne on niigi pikaks veninud, siis kõnest endast räägiks pigem järgmine kord.

minu lühiromaan imearmsa pöialliisiga

2010-01-06T14:31:00.004+02:00

liisiga tutvusime me mõned kuud tagasi. läksin sõprade kutsel kluppi, tegin saalis väikse tiiru, vaatasin tuttav suurte rindadega tüdruk tantsib. nagu pärast väikest pausi ja pidumeeleolus ikka kombeks, tervitatakse ja kallistatakse rõõmsalt, et "kuidas läheb". aga mis pikka juttu keset tantsusaalitümakat sa ikka ajad, nii et peagi läksime juttudelt üle tantsudele. ega ma väga ei tantsigi, jõnksutan niisama, aga tsikkide vonkslemist on nina alt hulka ägedam vaadata kui kuskilt saaliservast, nii et ma olen juba harjunud selle tantsupõrandal mitte-eriti-tantsimisega.

järsku ilmub kuskilt rahvamassi seest vupsti imearmas pöialliisi (sellest ka tema nimi) ja selgub, et nad on mu rinnaka tuttavaga sõbranjed. jess! aga juba järgmine hetk on miski koljati mõõtu volask pöialliisi oma sülle haaranud ja keerutab temaga kuskil lae all. nõnda palju siis pöialliisist.

aga peagi on liisi taas vabaduses. selgub, et see golem polnudki tal mingi boyfriend, vaid sootuks suvakas, kes ta lihtsalt lambist sülle oli haaranud. järjekordne jess! seejärel võtan mõlemal käest kinni, et "aitab, lähme käime ringi". üldjoontes käin siiski käest kinni oma rinnaka tuttavaga ja liisi sibab niisama kaasa, sest temaga me ju tegelikult tuttavad ei ole. sedasise kolmikuna veereme mööda klubi sinna-tänna, istume siin-seal ja räägime sellest-tollest, aga ise oma rinnaka tuttava käest kinni hoides mõtlen kogu aeg, et tahaks ikka kangesti selle liisiga tutvuda hoopis. lõpuks näen, et sedasi see tutvus ikkagi edasi ei arene ja annan teada, et "pean nüüd minekut tegema, aga ma võtan teie mõlema numbrid, nii et teinekord võime jälle kokku saada".

rinnakas sõbranna kirjutab mulle oma numbri, aga see vist rohkem selline viisakus. tema poolt, kuna ma küsisin ja minu poolt, et oleks lihtsalt kentsakas olnud, kui ma temaga käisin terve õhtu käest kinni, aga numbri küsin ainult ta sõbranna käest. tegelikult oleme me niikuinii teineteise orkutites ja feissbookides juba olemas ning üleüldse on tal ka vist mingi boyfriend. kuid seejärel kirjutab ka pöialliisi oma numbri ja jippii - täpselt seda (ja teda) ma ju tegelikult tahtsingi:) järgmisel päeval vahetasime imearmsaid sms'e, siis saime linna peal kokku ning lõpuks veetsime aega juba teineteise pool ja teineteise kaisus.

fast forward kolm kuud. tänaseks on meie vastastikusel kokkuleppel, mõistmisel ja arusaamisel toimunud ning kallistuste ja kurbusega lõppenud lahkuminekust möödas kaks päeva. lühidalt: alguses oli ta väga armunud, aga ajapikku see taandus ning siis hakkas talle tunduma, et ma tunnen tema suhtes rohkem kui tema minu suhtes. igati mõistlik ja arusaadav ning kes see tahakski mingi ebavõrdse suhte pantvang olla. päris nõus ma temaga muidugi ei olnud, sest mulle tundus, et ta hindas mu tundeid suuremaks kui nad tegelikult olid (meeldimise ja hullumoodi armunud olemise vahel on ikkagi väike vahe). minu meeldimine tema suhtes oli kogu aeg ühesugune - sellest hetkest, kui ma teda esimest korda nägin, kuni selle hetkeni, mil ma teda üleeile viimast korda nägin. iseenesest isegi imelik, tavaliselt ju tunded kasvavad või kahanevad, aga minu oma oli kogu aeg ühesugune. samas tunnetega on juba kord nii, et nad on nagu nad on ja neid kas on või neid ei ole ja mingi ratsionaliseerimisega neid niikuinii muuta ei saa, nii et olgu pealegi.

kõige hullem on aga see, et kui viimaseid kordi kallistades ja musi tehes oli küll kurb, siis nüüd takkajärgi pole enam kordagi olnud. võibolla siis on varasemad lahkuminekud mind sedavõrd karastanud, et närvisüsteem lihtsalt kaitseb ennast üleliigse kurbuse eest. teine võimalus on muidugi see, et nii nagu korraga mitme inimesega lähedases suhtes olemine ei lase liigselt ühte inimesse armuda, nii ei lase see ka ühe suhte lõppemise korral liigselt sellest masenduda.

mingis mõttes ei julgegi korraga ainult ühe tüdrukuga suhelda. ühekaupa suheldes on alati see oht, et kui veel hommikul oled koos kalli inimesega, siis juba sama päeva õhtul võid põmmdi ihuüksi siin maailmas olla. olen proovinud ja ei mekkinud teps mitte. aga pärast liisiga lahkuminekut helistas juba pool tundi hiljem maria ja pakkus, et me võiks kokku saada. ütlen ausalt - võtsin selle pakkumise suurima rõõmuga vastu:)

naistepäevakallistused

2008-03-09T09:53:00.003+02:00

eile oli naistepäev. olin juhtumisi ühel üritusel, kus viibis suuremas koguses miniseelikutes, liibuvates toppides, laitmatu soengu ja meigiga hästi lõhnastatud tütarlapsi. kasutasin muidugi head võimalust ja ütlesin igale taolisele ettesattuvale tütarlapsele, et kuna mul lille ei ole, siis pole mul naistepäevaks muud anda kui... üks kallistus:)

85% lõi hoobilt särama, et „aww kui nunnu!” ja viskas kohe käed laiali. 10% ei arvanud suurt midagi ja ajas asja n-ö möödaminnes korda ning üksainus kuivetand brünett tõmbas näo viltu, et „hea väljapressija”. kuigi kui ma seepeale arvasin, et no siis pole tarvis, siis ta muutis kiirelt meelt ja leidis, et tegelt ikka vist on tarvis küll.

päris huvitav oli neid kallistusi kogeda tegelikult. sisuliselt jagaksin ma nad kolmeks. ühed olid sellised „üritan hästi kaugelt kallistada” kallistused. no teate küll, sellised pepu uppis ja kikivarvukil kaugelt kätega küünitamine, umbes nagu tütreke oma vanaisa 90’nda juubeli puhul õnnitleb. teised olid sellised „olen sõber ja usaldan sind” normaalse juurdeastumisega päriskallistused, kus kallistuse kestvus ja intensiivsus olid just sellised mõnusad.

kõige huvitavamad olid aga need kolmandad kallistused, kus tüdruk liibus üleni minu vastu, hoidis tugevalt minust kinni ja muudkui hoidis ja hoidis - isegi siis veel hoidis, kui mina juba mõtlesin, et „hmm, kõik ümberringi vaatavad” ning kergelt haaret lõdvendasin. enamjaolt on kallistused ju sellised vastastikuse haardetugevuse tunnetamise mäng, et kui üks hakkab haaret lõdvendama, siis võtab ka teine seda kui märki, et „nii, teine tahab vist kallistust lõpetada, aeg minulgi sedasama teha, muidu pole enam viisakas”. olen minagi mõnikord mõnda ühepoolselt veidi kauem kallistanud, aga siis teen seda alati sellises kerges „hahhaa, kallistan sind edasi!” naljavõtmes. samas tüdrukud, kes mind kauem kallistavad, kui mina neid, teevad seda alati vaikselt ja täiesti tõsiselt. kahju ainult, et sedapuhku oli tegemist minu jaoks täiesti võhivõõraste tüdrukutega ning seetõttu ei jäänud mulle ka meelde, millised nendest need põnevamad kallistajad olid. sest kui teaks, siis ütleks see nende kohta nii mõndagi põnevat.

kuidas üks FHM'i tüdruk mind klubis visalt võrgutada püüdis

2007-10-14T16:25:00.000+02:00

läksin eile korraks kluppi ja vaevu jõudsin natuke ringi vaadata, kui klõpsti oli üks tütarlaps juures, et kalli ja kuidas läheb. noh, egamidagi, kuigi ma olin juba veidi ettevaatlik, sest olin teda paar nädalat tagasi korra ka linna peal näinud ja siis ta juba rääkis miskit "saaks vahest kokku" juttu. varasemalt oli ta mul üksnes mingi hägune netituttav, aga nüüd oli uude linna kolinud ja mingil põhjusel mind sihikule võtmas. ja ennäe, ei jõudnud me nüüdki veel midagi eriti rääkima hakata, kui ta juba küsis, et äkki ma viitsiks tantsida.

nüüd on siuke värk, et ta lihtsalt pole minu maitse. välimusel pole ju väga vigagi, aga pole minu maitse lihtsalt. keskealistel meestel hakkaks tema peale süljenäärmed kindlasti kiiremini tööle. ühelt poolt noor (alla kahekümne), teiselt poolt rinnakas ja puusakas. nii et värske ja sile, samas on ka kust kinni võtta ja mida mudida, ning kui lõpuks nii-öelda "saiad ahju pannakse", siis nende puusade vahelt mahub lapsi kasvõi kolmekaupa välja punnitama. paraku pole see minu maitse. ei tea muidugi, mis tulevik toob, aga vähemalt mitte praegu.

nohüva, rääkisin siis, et tegelikult ma väga ei tantsi, kuna siis hakkab palav ja et tegelt ma pean üldse sõpra otsima. mõnda aega teda rohkem ei näinud, aga kui veidi hiljem istusime sõbraga veidi vaiksemas kohas ning ajasime juttu, nägin teda toa teises nurgas mingite sõbranjedega. rõõmustasin juba, et näe leidis endale tegevust, aga järgmine hetk, misma näen - tõuseb püsti, tuleb minu juurde, istub kõrvale, ja "räägime juttu". hah? aa no ok, oolrait siis. sõber muidugi nägi, et ma vist väga ei rõõmustanud, muigas vaikselt ja asus aktiivselt teises suunas vaatama, et ta siis ei sega mind, kui ma nüüd "hõivatud" olen.

oeh. ausõna ei mäleta, mis juttu me tüdrukuga rääkisime. suu ilmselt oli automaatpiloodi peal, sest peas oli ainult mõte, et kuidas ennast siit nüüd viisakalt välja vabandada. päästev plaan saabus seoses klubifotograafi tuppailmumisega. asusin tüdrukut fotograafi suunas torkima, et näe fotograaf, mine poseeri, lase pilti teha. tüdruk küll veidi punnis vastu, et misnüüd mina, aga ma utsitasin, et mine-mine ja ennäe, lõpuks hakkaski tüdruk ennast püsti ajama. ma juba rõõmustasin, et oo-jees,et samal ajal kui tema fotograafile puusasid nõksutab, saame meie sõbraga kiirelt jeehat tõmmata ja valmis. järsku läigatas tüdruk lahkumise pealt tagantkätt oma käekoti mulle otse sülle. "hoia niikaua". vaatasin ehmatusest päranisilmi mulle süllevisatud tibikotikest, samal ajal sõber kõrval puksus naerda. sättisin küll koti oma sülest ära selle koha peale kus tütarlaps istus, aga no kuidas ma tõmban uttu ja jätan teise inimese mulle usaldatud asjad valveta. pekki, naised on ikka kuramuse kavalad - nüüd on ju kindel värk, et ma kuskile ära ei kao, kui mul see kotike ankruna jala küljes on.

varsti tuleb tüdruk tagasi ja lülitan suu jälle automaatpiloodi peale, endal pea erinevaid põgenemisplaane läbi töötamas. tüdruk räägib ajatäiteks missivõistlustest, kus ta kõik osalenud on. siis meenub talle, et ta on isegi värskes FHM'is (mu esimese ehmatuse peale täpsustab, et küll selles FHM'i pisikeses lisaraamatus - aga no ikkagi). einoh, mille kõigega ei üritata tänapäeval muljet avaldada. aga midagi pole parata, ei mõju noh. kui tüdruk ikka pole minu maitse, siis jätavad ka missivõistlused ja FHM'id jumala külmaks.

üldjoontes olen juba suht osavõtmatu. räägin küll edasi, aga ise vaatan üle ta õla igale poole mujale. mille peale ka tema hakkab järjest rohkem nendes samades suundades vaatama. huvitav, kas kontrollib, et ega ma näiteks temaga rääkimise ajal mõnda kenamat naist ei vaata? no las kontrollib. olen rahul, et mulle selline viisakas, kuid päris ilmne huvipuuduse vihje lõpuks meelde tuli. vast hakkab tal igav või ebamugav ja siis leiab ta ise lahkumiseks mingi ettekäände. kuid ei. ei midagi.

järgmine päästev moment saabub siis, kui toa teisest otsast tulevad tema juurde lõpuks ta sõbranjed ja hakkavad rääkima, et nüüd on aeg ära minna. nonii, lõpuks ometi! ka tüdruk tõstab juba head-aega lehvitamiseks käe... aga minule lehvitamise asemel lehvitab hoopis oma sõbrannadele?! oo ei! ta laseb sõbrannadel minna ja jääb hoopis minu kõrvale edasi istuma? sellist käiku ma küll ei osanud oodata.

suu lülitub taas automaatpiloodile, aga peas keerleb järjest rohkem küsimusi, et mida nüüd siis teha. tõusen püsti ja jätan ta istuma? vabandan, et vaja tualetti minna? ühel hetkel märkan, et sõber on teiselt käelt kadunud. jess! olen mõttes sõbrale tänulik, nüüd on ju kohe suurepärane ettekääne varnast võtta, nimelt vaja sõpra otsima minna:) selle vabandusega ajangi end püsti, ent... "oh ma tulen aitan otsida". ahah? eem... misma nüüd siis ütlen, "ära tule" või? nii me siis lähmegi "sõpra otsima" - mina ees ja tema kaks sammu tagapool. jõuame mingi aeg baarileti äärde ja kuna kurk juba kangesti kuivab, siis mõtlen, et ok, tüdrukust võiks siis vähemalt mingit kasugi olla. "kuule, mul õudne janu, sa endale midagi juua ei tahaks osta, ma saaks siis paar lonksu võtta?". nii nahhaal ma siiski ei suuda olla, et otsesõnu endale millegi väljategemist nõudma hakata. aga polnud tarviski - kõpsti oli tüdrukul raha näpus, hetk hiljem ulatati talle jook, mille ta mulle kohe edasi andis ning ise isegi mitte lonksu sealt ei tahtnud. "joo joo, sul on janu. ei mul pole tarvis, joo kõik ära". tore muidugi... aga ka veidi hirmutav.

kuna sõpra kuskil ei paista, siis tulen mõttele seda "otsimist" klubi pimedamas otsas jätkata. loogika on selles, et pimedamas on vast lihtsam ära libiseda. nii-öelda "kogemata" teineteise kaduma minna. aga tutkit - niikui me sinna jõuame, hakkab tüdruk puusi nõksutama ja arvab, et me nüüd hoopis tantsime. naaldun seljaga vastu seina ja vaatan, kuidas tüdruk mu nina all oma tantsusammukesi astub. aga oh õudust - vaatan ja vaatan ning järsku tunnen, kuidas mul selle vaatepildi peale püksis järsku paisuma hakkab. no mida kuramust. ok, rinnad on, puusad on, pikad juuksed on, fhm'is on ja tahab mind, aga pole üldse minu maitse ju. mis toimub?!

otsustan lõpetada mõlemapoolse lollimängimise. "visalt võrgutad". "mis? mina või? sind või?". jeerait, keda siis veel. "mind jah". "ahaa... meeldib või?". ootamatu küsimus. kuidas ma ütlen, et ei meeldi. ammugi kui püksis ollakse reeturlikul kombel suisa risti vastupidist meelt. eionoh, iseenesest ju tore, et ma kellelegi meeldin ja et inimene on ka piisavalt julge, et selle meeldimise ajel midagi ette võtta. teisalt, kas polnud ma seni siis piisavalt mittehuvitatuse vihjeid teinud juba. tantsimisest ärakeerutamine, osavõtmatu jutuajamine, mujalevaatamine, fotograafi juurde ajamine, sõbra otsimaminemine. ta kas ignoreeris neid vihjeid teadlikult, mispuhul - braavo, taoline visadus on muidugi kiiduväärt. või siis lihtsalt on ta kolp ülitihedast materjalist, kust info eriti läbi ei kipu minema, mispuhul - tänan ei.

puterdangi siis midagi sellist, et austan tema julgust ja visadust. ning alumiselt korruselt tulevatele nõudmistele hetkeliselt järele andes ütlen, et olgupealegi, teeme siis ühed tantsud. vehingi siis sutsu ringi, aga kui pikapeale hakkavad juba kõik ümberkaudsed tüdrukud kenamad tunduma, siis teen otsuse, et see pole ikka õige asi. kuna nüüd on ka otsaesine higine, siis ongi hea vabandus olemas, et pean natuke jahtuma ja kuivatama ennast ehk siis tualettruumi minema. nurga taga satun sõbraga kokku ja ei jäta kasutamata võimalust teda varrukast sikutada, et davai aitab küll nüüd, laseme jalga. "aga kuhu sa oma daami sedasi jätad?". "grrrr....". sõber nöökis veel täna hommikulgi, et kas mul süümekaid pole, jätan daami sedasi üksi. a no misma siis pean tegema.

loomulikult, kui keegi sellise toreda sõnatu komplimendi teeb, et mulle külge lööb, siis pole ka mul südant teda kas otseselt kukele saata või isegi mitte kaudselt sellisel moel, et ise kellelegi teisele tema nähes näppe püksivärvli vahele hakkan ajama. parem lihtsalt uttu tõmmata ja asi ants. või mis?

sebija nõuandenurk vol 1

2007-09-30T22:11:00.001+02:00

kuniks mul siin endal vastav teema talveund magab (hetkel lihtsalt teised prioriteedid) ja et mu blogis täitsa kõrbetuul ei uluks, siis kasutaks siinset ruumi kaude sama teema edasiarenduseks teiste näitel. täpsemalt siis - küsimused-vastused ehk "nõuandenurk".

otsa teen lahti ühe klassikalisema selleteemalise küsimusega, mis tavaliselt sebimisteemade esmatõusetumisel tavaliselt päevakorda tuleb. kuna seda küsimust just eile mu käest küsiti, siis sellest ma siinse sissekande jaoks inspiratsiooni saingi, aga kõigepealt küsimuse esitajast.

kevadel nägin ühes ostukeskuses ühte kurba tütarlast. igavene ilus oli. a tal olid pisarad silmas, miski asi oli tal just äsja nihu läind. mõtlesin, et lohutan ja viin mõtted mujale. pulisesin niisama natuke, rebisin mingit keskpärast kildu, aga näe töötas isegi - läbi pisarate tuli naeratus! töö tehtud, sammusin rõõmsalt edasi. kuigi pärast mõtlesin, et küll oli ikka ilus tüdruk, äkki oleks pidanud siiski veidi rohkem tutvust sobitama vms.

päev hiljem oli rates kiri sellelt-samalt tüdrukult. ta oli mu üles leidnud ja tahtis mind tänada, et ma teda nii kenasti lohutasin. küsisin, et kuidas ta mu üles leidis ja tuli välja, et me olla kunagi sealsamas põgusalt mõned kirjad vahetanud ja ta mäletas mu kontot. tore muidugi, piinlik ainult, et minul see mäluke nii nõrguke on.

paraku siit mingit romaani ei arenenud. tuli välja, et ta on küll selline hästi armas ja heas mõttes naiivne, aga... poolteist aastat noorem kui 18 ja mitte et see nüüd igaühe puhul alati mingi näitaja oleks, kuid tema puhul paraku küll. ütleks, et maailmapilt on tal pigem isegi noorem, kui vanus seda eeldada võiks, nii et vast alles 20 või 22 juures võiks mingi arevestatav tase tekkida. võibolla muidugi ka varem, aga praegu seda kohe kindlasti veel ei ole.

samas ta ise on alati selline aktiivne msn'i-akna lahtiviskaja (ja ma ei hakka ka ometi inimest blokkima üksnes seetõttu, et ta ei "kvalifitseeru") ning kui ta iga kord uurib, et kuidas mul läheb, siis ma ajaviiteks küsin sedasama vastu kah. iseäranis, et kuidas tal eraeluga lood. aga nagu arvata ongi, teeb ta selle peale iga kord suured silmad. taolist asja ei saa ju ometi olla, et ta kellelegi meeldib ja et mingid sellised teemad üldse võiksid eksisteerida. kui ma teda näinud poleks, siis võiks arvata jah, et võibolla tõesti, aga selline vonks-vonks ripsmete ja imearmsa naeratusega nagu ta on, siis on selge, et ta lihtsalt ei jaga. vahest ma siis ikka seletan, et tehku silmad lahti ja vaadaku, mis ümberringi toimub - kes kellega räägib, kes kellele naeratab, kes kellega asja teeb jne. kõigel on tagamõte ja miski ei toimu juhuslikult. seepeale muidugi hakkab välja tulema jah, et poisid teevad muudkui aeg juttu ning küsivad igasugu asju, tahavad mingeid asju laenata, pakuvad enda omi laenuks, a ta ikka mõtleb, et niisama sõbrad. sõbrad jee.

no hüva. tundub, et tal on vahepeal siiski mingid arengud tekkinud, sest väljavõte meie eilest vestlusest viib sujuvalt sissekande põhiteema juurde:

[tüdruk] kle
[tüdruk] ma küsin sinu käest nõu
[tüdruk] et nagu jhm..
[tüdruk] vaata..
[tüdruk] ma läksin uute klassi ja kooli
[tüdruk] ja seal on üks poiss kes mulle nagu Kohe meeldima hakkas..
[tüdruk] ja nüüd ta ütles mullegi et mina meeldin talle ja nii
[tüdruk] aga ..
[tüdruk] et ta ei tea kas ta tahab midagi.. sest olen tema klassiõde
[tüdruk] mis ma tegema peaks ?:D

ega ei ole vist klassikalisemat sebimise esmaküsimust, kui et "mulle meeldib mu klassivend/õde, mida ma peaks tegema?" ja eks on sellele teemale ka lugematutes versioonides aegade jooksul vastatud, aga nagu öeldakse: "ega küll küllale liiga tee (ütles sääsk, kui merre pissis)", nii et siin on siis minu vastus:

[sebija] mis probleem see veel on, et sa ta klassiõde oled
[sebija] kui ta seal passib ja uimerdab, siis tee ta armukadedaks ja küll tal siis tuli taguotsas särisema hakkab
[sebija] flirdid-naeratad mõne teisega ja siis las praeb kuni aru saab, et ta tegelt ikka ise sind
tahab

ning antud nõuandele lisasin kohe väikese endakohase kogemuse kinnitamaks, kui õige mu nõuanne ikka on:)

[sebija] mul on küllalt nii old, et tüdruk meeldib, a noh, tüdruk on vaba ja aega küll
[sebija] a siis järsku - oi kellega ta semmib seal? pekki siis hakkab kiire alati : )
[sebija] sellepärast ongi - kui sa oled vaba ja vallaline, siis ei taha sind keegi
[sebija] a niikui sul keegi tekib, hüppab kümme ülejäänud tegelast kapist välja ja kosilasi tuleb uksest ja aknast

kuigi ta seepeale protesteeris, et see poiss pole "selline", et on hoopis armas ja hea, siis tundus ta üldise teooriaga siiski nõustuvat. ei mina usu, et ta nüüd poissi armukadedaks tegema hakkab, ta on selleks liiga saamatu. aga noh, vähemalt on mõtlemisainet ning ehk mõnes edaspidises situatsioonis on juba edukam.

seekord siis sedasi. loodetavasti neid nõuandenurki ei tule siiski üleliia palju, sest see pole põhiteema. samas ajatäiteks miks ka mitte, nii et kui kellelgi on miski eraeluline sebimisteemaline küsimus keelel kibelemas, siis kommentaariruum on avatud - põhiküsimusele võiks eelneda väike sissejuhatav situatsioonitutvustus ning edaspidi saaksin siis esitatud küsimuste hulgast miskit vastamiseks valida. ma ei kuuluta siin tõde ja ma ei paku garantiid, et vot tehke nii ja siis töötab, aga seisukohad ja veendumused on mul küll, nii et kui need kedagi huvitavad, siis taolise küsimuste-vastuste meetodiga saaks neid loodetavasti kellelegi kasulikul moel ka esitada.

kuidas mind keset ööd seksima kutsuti

2007-08-23T15:44:00.001+03:00

vastuseks siin kerkinud küsimustele - sebimises on paus.

värskematest juhtumistest siiski üks selline seik, et paar päeva tagasi kutsus üks tuttav tüdruk enda juurde seksima. helistas keset ööd ja alguses rääkis niisama, et tulgu ma tema poole, tal seal väike pidu jne, aga varsti oli juba jumala konkreetne, et kui ma tulen, siis ma saan. no me pole varem seksinud, kuigi see on flirtimisi teemaks olnud. nüüd aga ütles päris otse, et tahab saada, kohe ja mind. ja et üldse on ta mind juba ammu tahtnud ning seni pole tal keegi saamata jäänud. ning et ka mina ei kahetsevat, nimelt saavat ma siis elu parimat seksi.

aga pean kõigile kõva pettumuse valmistama, sest ma ei läinud. pole lihtsalt üldse sebimisteemas sees praegu. pehmendasin seda vabandusega, et mul külmetus ja ei taha hetkel öösel kolada (mis oli muide ka tõsi, kuigi ausalt öeldes keda üks väike külmetus enne seksimast on seganud). lõpliku ei kasuks otsustasin aga siis, kui ta hakkas trumpi lauale lööme ning luges ette, milliste eesti kuulsuste ja seksisümbolite ta maganud on - umbes et mida mina nüüd pipardan. peaks mainima, et selline ebadiskreetsus mulle ei meeldinud. ma tean küll, kuulsusega seksimine on mõnedel lausa eesmärk omaette, kama sellest seksist endast, peaasi, et saaks pärast poosetada. et kui ma selle ja tollega seksinud olen, siis ma olen ka ise nüüd justnagu tähtsam ja kõvem. nagu osa sellest kuulsusest hõõrduks panemise käigus ka kiitleja enda külge. ma pole küll mingi kuulsus, aga kust mina tean, äkki lülitab mindki edaspidi sellesse loetellu ja seda mul küll tarvis ei ole, et ma tema järgmiste vallutuste ajal mingiks argumendiks olen. lisaks muidugi ka see, et tema oli loomulikult võtune ja mina mitte ning taoline konditsioonide ebaühtlus tekitab minus alati tõrke. leppisime siis kokku, et millalgi lähitulevikus vaatab uuesti seda asja, aga... ma pole nii väga kindel selles asjas.

kuid järgmisest nädalast võtaks sebimise siiski uuesti kavva. saab siin mõne tööga ühele poole ja siis aega natuke rohkem. mõned rauad on ju siiski tules ja kuidas see vanasõna kõlaski, "taguda tuleb siis kui kuum on" või kuidas see kõlaski:)

testid: milline flirtija, võrgutaja ja suudleja sa oled?

2007-07-30T14:48:00.000+03:00

netis ringi kolades leidsin lingi ühele mõnusalt lühikeste testide lehele, kus "süvateadusliku" analüüsi tulemusena lahatakse muuhulgas ka küsimustiku täitja armuelu. einoh, tulemused on ju igati toredad - flirdin, suudlen, käin kohtungutel, olen seksikas ja midakõike. iseasi palju see muidugi tõele vastab, aga täitsa mõnus on üks blogisissekanne selliseid ordeneid täis riputada. ega need maarjamaaristikavaleridki kõik ka nii õilsad ei ole, nagu see sillerdav teenetemärk nende rinnas üritab väita ja mis mina siis kehvem olen. pealegi olen tulemustega suures osas nõus (või vähemalt tahaksin olla), nii et miks ka mitte. ühtlasi saab järgnevatest linkidest igaüks ka enda tulemusi tsekkima minna.

Your Mind is NC-17 Rated

You're mind is so filthy... you should should be washing every part of you out with soap.
If your thoughts can go dirty, they do. Almost everything is NC-17 to you!

Do You Have a Dirty Mind?

You Are Super Spicy

You're a little bit crazy, a little bit naughty, and a whole lot of sexy.
You go beyond hot - you set people's senses on fire!

Are You Hot?

You Are 70% Sexy

Your Sex Appeal Is: Extremely High

You're very sexy. You just have that certain something that takes over a room.
You know how to attract, entice, and keep whoever you want. You are truly appealing.

How Much Sex Appeal Do You Have?

You Are a Super Flirt

You love to flirt, so much so that it gets you in trouble.
In almost any situation, you find yourself flirting - even when it's inappropriate.
You tend to embrace all flirting styles too.. from coy to sexy to playful to serious.
And if someone flirts back, you'll crank it up even more!

What Kind of Flirt Are You?

Your Seduction Style: The Natural

You don't really try to seduce people... it just seems to happen.

Fun loving and free spirited, you bring out the inner child in people.

You are spontaneous, sincere, and unpretentious - a hard combo to find!

People drop their guard around you, and find themselves falling fast.

What Is Your Seduction Style?

Your Seduction Style: Sweet Talker

Your seduction technique can be summed up with "charm"
You know that if you have the chance to talk to someone...
Well, you won't be talking for long! ;-)

You're great at telling potential lovers what they want to hear.
Partially, because you're a great reflective listener and good at complementing.
The other part of your formula? Focusing your conversation completely on the other person.

Your "sweet talking" ways have taken you far in romance - and in life.
You can finess your way through any difficult situation, with a smile on your face.
Speeding tickets, job interviews... bring it on! You truly live a *charmed life*

What Kind of Seducer Are You?

You're an Expert Kisser

You're a kissing pro, but it's all about quality and not quantity
You've perfected your kissing technique and can knock anyone's socks off
And you're adaptable, giving each partner what they crave
When it comes down to it, your kisses are truly unforgettable

What Kind of Kisser Are You?

Your Kissing Technique Is: Perfect

Your kissing technique is amazing - and you know it.
You have the confidence to make the first move.
And you always seem to know what kissing style is going to work best.
Sometimes you're passionate, sometimes you're a tease. And you're always amazing!

Are You a Good Kisser?

You Are an Intense Kisser

When you kiss, it's deep and powerful

You don't take kissing lightly

Your kisses always have meaning

And they always make your head spin

What's Your Kissing Style?

You Date Like a Man

According to studies on dating, you date like a man.
You date casually and frequently, getting serious with select people over time.

Physical attraction and chemistry is very important to you.
And if there's nothing more than a physical connection, that's okay with you (at least for a while).

You are definitely looking for love, but you are in no rush to find it.
You figure love will eventually come your way, and you're not going to live like a monk while you're waiting!

Do You Date Like a Man or a Woman?

You Can Make 100% of Your Crushes Fall in Love With You

Admit it, you can seduce practically anyone. And sometimes you try just for fun.
You're a total heartbreaker that knows when to play it cool.
You are the type of person people go completely lovesick over. Just use your powers for good, okay?

Can You Make Anyone Fall in Love With You?

Your Ideal Relationship is Polyamory

You want to have your cake... and everyone else's.
Which isn't a bad thing, if everyone else gets to eat too!
You're too much of a free spirit to be tied down by a traditional relationship.
You think relationships should be open and free, with few restrictions.

What's Your Ideal Relationship?

You Are A Friendly Ex

You and your ex are just friends - great friends really.
(At least that's what you keep telling yourself!)
While civility is a good thing, make sure you're not secretly wanting more...

What Type of Ex Are You?

keskerakonna missivalimised?!

2007-07-30T13:46:00.000+03:00

üks sõber saatis mulle sellise põneva lingi: http://www.suvepiiga.ee. ennäe, järjekordsed missivalimised! noh, tsikid reas, igastühest isegi nii suured pildid saadaval, et pane või taustapildiks. aga vaatasin seal lehel ringi nii ja naa ning mitte ei saanud aru, et KES seda missi seal siis valib. mingi ajakiri? hobiorganisatsioon? noorteühendus? iga tütarlapse juures olid ka mingid kirjad, et kes on mustamäe klubist, kes lasnamäe klubist. kakoisest klubist? siis järsku libises pilk kirjale "Suvepiigat valib Keskerakonna Noortekogu". issameie!? huvitav kas teised erakonnad ka kuskil oma misse valivad? aga kui järele mõtlema hakata, siis päris lahe tegelt. edgar ikka teab, kuidas rahvale meeldida:) mõned sealsed tipsid on minu maitse jaoks natuke liiga pontsud, aga mõned on isegi täitsa nitsevoo. mine vali sinagi oma lemmik:)

kummalised suudluskatsed häbeliku modelliga

2007-07-28T11:37:00.000+03:00

paar päeva pärast pargis päikeselaikude püüdmist võtsin mulle ebatüüpiliselt ise häbeliku modelli msn'is ette. et mis teeb. luges mu raamatu läbi, nüüd igavleb. küsis vastu, et mis mina teen. tegin just ühe töö valmis ja mõtlesin, et vaataks miskit filmi. a et ta tulgu kah. ning võtku raamat ka kaasa. tema küsib, et mis kell ja sellega oli asi otsustatud. eriti lihtne:)

filmivaatamise ajal poen külje alla ja võtan käest kinni, tema aga puhiseb ja niheleb nagu pargiski. pärast filmi istume voodi peal rätsepaistes vastakuti ja kallistamine, aga nüüd ma olen juba suht otsustanud - see lihtsalt poleks normaalne kui me ei suudleks. esimesed minutid kuluvad täpselt sama stsenaariumi järgi nagu viimati pargis - kohe kui mu huuled vähegi tema omadele lähenevad, siis ta pöörab pead, vaatab maha, vaatab lakke, puhiseb, niheleb, niutsub ja naeratab kohmetult. täitsa müstika. küsin, et kas tal mingi asi? jah, tal on mingi asi. aga mis asi? ei, ta ei saa mulle öelda, mis asi tal on. peast käivad läbi igasugused stsenaariumid, et mis tal viga võib olla - pakun need ka välja, aga ei, need pole need. kuigi jah, seda boyfriendi-asja unustasin küsida, samas pole ka väga näha olnud, et boyfriendi olemasolu kedagi eriti takistanud oleks.

lõpuks tuli pähe küsimus, et äkki ta polegi kedagi enne suudelnud? eeei olevat ka selles asi. no aga milles? tüdruk küsib, et kas ma tõesti tahan teada. jah muidugi. "aga miks?". "et sind paremini mõista". "aga miks sa mind paremini mõista tahad?". "sest sa meeldid mulle". "noh, sa meeldid mulle kah", naeratab ta oma häbelikku naeratust. no seda on tore kuulda, aga ega ma teada ikka ei saanud, et milles siis asi.

veel mõned minutid minupoolset manööverdamist tema näo läheduses ja temapoolset peaga pöörlemist, kuni ühel hetkel ta suudleb mind ise - korraks! ja siis pöörab jälle kõrvale. einoh, asi seegi, kuigi minu kogemuses kui juba suudlema hakatakse, siis ka suudlema jäädaksegi. nn "barjäär" on ju ületatud, seega ei tohiks enam probleemi olla, aga võta näpust. jälle minut minupoolset manöövardamist ja peagi kordub kõik - ta suudleb mind korraks ise ja siis pöörab pea ära ja paneb mulle õlale. no mis? nii kordub see veel neli-viis korda ja siis otsutab ta, et tal on aeg koju minema hakata.

ukse peal teeme veel korra sama teatri läbi. mina manööverdan edutult, kuniks mingil ootamatul hetkel annab ta mulle ise ühe kiirsuudluse - ja läinud ta ongi. ülimalt kummaline.

häbeliku modelliga pargis päikeselaike püüdmas

2007-07-27T12:10:00.000+03:00

jalutasin linna peal ja vaatasin, et pingi peal istub tuttava olemisega tütarlaps. viskasin veel ühe pilgu ja siis meenus. olin mõni päev varem ennast jälle kuskile öökluppi lasknud tirida ja laval valiti mingit järjekordset missi või modelli. tema oli laval üks kandidaatidest, kes torkas selle poolest silma, et tal oli täiesti fantastiline modellikõnnak. kes on kunagi vaadanud "america's next top model" sarja, siis seal oli kolmanda hooaja võitjal nimega eva "eva the diva" täpselt samasugune kõnnak - tsahh, tsahh, tsahh, üks jalg teise ette nii et sädemed lendasid. täiesti super. ise oli ta selline saledamat sorti ja pikkade peenikeste jäsemetega, hästi suurte ümmarguste pruunide silmade ning pruunide õlgadeni juustega. no selline hirveke ühesõnaga.

tegin siis juttu, et oo, sina oled ju üks neist missikandidaatidest. jah on jah. mainisin, et mul jäi ta kõnnak meelde. ahaa, okei, tänks. uurisin, et mis ta istub seal. ootavat mingit üritust. tegin veel mingit lühildast juttu, aga üldiselt oli mul kiire ühte teise kohta ning ütlesin, et lisaksin ta endale msn'i, siis saaks teinekord edasi rääkida. bumps, ja saingi ta msn'i!

järgmisel päeval viskas ta mu akna lahti ja tegi juttu. küsis, et mis ma teen. ütlesin, et püüan mingit raamatut lugeda, aga ei suju eriti. vähemalt kodus mitte. seniks, kui arvuti raamatule konkurentsi pakub, ei kipu mul raamatud eriti käes püsima. rääkisin, et minu järgmine plaan on minna raamatut kuskile linna peale lugema. parki või välikohvikusse. ta arvas, et siis ma saan seda seal veel vähem lugeda, arvuti asemel on ümberringi sagimine, lisaks veel ligiastuvad tuttavad. ütlesin, et ma olen siiski nõus riskima, sest kodus ei suju niikuinii. ta vastas, et ma öelgu, millal ja kus ma linnas olen, siis ta hoiab eemale, et vähemalt tema üks neist segavatest tuttavatest ei oleks. õu nõu, see oli nüüd küll vale suund! teatasin ruttu, et vastupidi, ma just loodangi, et mõni tuttav tuleb ja segab ning et selles mul see linnaslugemise salajane tagamõte osaliselt ongi. tema arvas, et ahsoo, siis on hea, siis ta võib ju kah läbi astuda. nonii, nüüd keeras õige suuna peale tagasi, väga hea.

aga pärast pisikest pausi küsis ta juba suisa konkreetselt, et millal mul siis on plaanis linna minna. whoa! kust tal selline huvi järsku tekkis? aga ei hakanud pikalt juurdlema (ju tal on siis igav või whatever), haarasin ohjad ruttu enda kätte, määrasin kindlaks koha ja kellaaja ning paari tunni pärast saimegi linnas kokku. kohe sissejuhatavalt pakkusin, et kuna kõht on tühi, siis peaks kõigepealt üldsegi sööma minema. kohvikus mina muudkui mulisesin, aga tema oli suht vait. kui ma midagi küsisin, siis ta vaatas kõrvale ja maha, naeratas häbelikult ja ütles, et "ma ei oska vastata" või "ma ei taha rääkida". ega ma muud eriti teada saanudki, kui et ta on modell, aga otsustas suvel kõik välismaised tööpakkumised tagasi lükata, sest tal olevat mingi kooliga tarvis mingid asjad korda saada.

ei, ta ei olnud loll, sellest sain ma aru. lolluseradar on mul suht tundlikuks timmitud ja sellised peilin ma suht ruttu välja. aga ta oli ülihäbelik. mida aeg edasi, seda selgemaks sai see, et missivõistluse ajal laval nähtud, jalgade alt sädemeid pilduval ja trikoovoorus puusade nõksudes tantsu vihtuval modellil ning minu vastas istuval häbelikul tütarlapsel pole muud ühist peale välimuse. olemuse poole pealt kaks täiesti totaalselt vastandlikku inimest. laval oli julge, särav, aktiivne, kogu saali valitsev võrgutaja, minu vastas aga istus veidi kössis, häbelik ja kohmetu tütarlaps. mainisin seda tallegi ja küsisin, et mis kamm on? selgus, et selle pärast ta lava armastavatki, et seal muutuvat ta täiesti teiseks inimeseks, aga muidu polevat ta seda kohe mitte. no seda ma näen jah.

pärast pisikest kohvikueinet siirdusime parki jalutama ja ma muidugi ei jätnud kasutamata võimalust tal käest kinni võtta. pargis istusime pingi peale ja pakkusin, et oh nüüd võime ju koos raamatut lugeda ning et mul on selle läbiviimiseks ka eriti lahe plaan - nimelt et tema võtab raamatu kätte, mina istun talle selja taha (ehk siis tema istub mulle jalgade vahele) ja ma siis tema selja tagant üle tema õla loen. ta hakkas kätega vehkima, et ta ei saa üldse aru, mida ta nüüd tegema peab või kuidas ta olema peab - ja siis ma lihtsalt paigutasin ta nii nagu vaja ning istutasin enda sinna kuhu vaja.

sedasi ta selja taga istudes mul lugemisest suurt midagi välja muidugi ei tulnud. pigem tegelesin kõige ninaulatusse juhtuva nuusutamisega - õlg, selg, kukal, kael, juuksed. selle peale ta muudkui niheles ja naeratas häbelikut, et mis ma teen ja et kas ma ikka loen. "jaa jaa muidugi loen, loeme nüüd". ja jätkasin rahulikult nuuskimist. ühtäkki märkasin üle ta õla, et kleidikaelusest avanes lausa panoraamne vaade ta põue. ei, mitte SELLINE vaade. strateegilised varud, kuigi sellised euroopalikult tagasihoidlikumas suuruses (nagu see modellide puhul tihti kipub olema), olud ilusti musta värvi rinnahoidjate sees peidus. aga minu tähelepanu kõitis just rinnak, mis värahtas pidevalt sedavõrd kiires rütmis, et ühtäkki taipasin - jeerum, tüdruku süda taob ju meeletus kiiruses! pulssi mul kuskilt katsuda ei olnud, kuid seda polnud vajagi, põue tuksumine paljastas, et tüdruk oli lausa erakordselt... ärevuses? hirmul? erutatud? muidu ta istus vagusi ja vaguralt, aga põu paljastas, et taaskord oli ta sisemuses kõik teisiti kui see väljast vaadates esimesel pilgul võis tunduda.

mõne aja pärast hakkas tüdrukul pingi peal varjus istudes jahe (isegi vaatamata sellele, et ma teda selja tagant soojendasin) ja ta palus, et kas me võiks päikse kätte minna. loomulikult. kuid kuna päev kiskus õhtule, siis polnudki pargis nii lihtne neid päikselisi kohti enam leida ja seega sisustasime järgneva tunnikese sellega, et jooksime päiksega võidu ühest päikeselaigust teise ning igasse järgnevasse päikeselaiku jõudes kallistasime kuniks päike sealt jälle ära kadus. mind selline õrn kallistamine muidugi erutas nagu alati ja mul oli käe õiges taskus hoidmisega ikka tükk tegemist, et vähemalt pargis vastutulevaid inimesi shokist säästa. kallistatava ees ei häbene ma muidugi kunagi, see oleks totter. pigem mulle just meeldibki, kui teine teab, millisel moel ta mulle mõjub.

vahepeal silmas mind veidi maad eemalt ka mu kallis ex, kes oma uue poisiga samuti pargis jalutuskäiku tegi ja mulle rõõmsalt lehvitas. pärast sain ta käest tögava maili, et olen ikka litsmees küll, tema sünnipäeval suudlesin ühe ta sõbrannaga, suvepäevadel suudlesin teise ta sõbrannaga ja et tema nüüd lohutagu neid, samal ajal kui mina juba mingi kolmandaga pargis jalutan. ma muidugi vastasin, et mis, ei või sõbraga jalutada või, mispeale ta leidis, et teadagi mis sõbrad need on, kellega käest kinni jalutatakse ja kallistamas käiakse, aga lisas siis, et ärgu ma tõsiselt võtku, ega ta hukka mõista, tahab niisama sõbralikult torkida natuke.

samal ajal kiskus see pargis ühest päikeselaigust teise jooksmise vahel kallistamine vägisi sinna suunda, et see peaks ühel hetkel musitamiseks üle minema, aga vat siin oli ees siuke sein, et kraabi või kolgi, aga tulemust ei mingit. kohe kui mu nägu vähegi häbeliku modelli omale lähenes, keeras ta oma pea jõnks ühele poole või teisele poole, puhistas ninaga nagu segaduses varss, vaatas maha, taevasse, vasakule, paremale ja siis leidis, et peaks ikka järgmisse kohta minema. no mida on?

sedapuhku lõppeski asi kallistades lahkuminekuga, aga andsin oma raamatu tema kätte (see oli talle huvi pakkuma hakanud), nii et vähemalt järgmiseks kokkusaamiseks oli hea ettekääne juba olemas.

üks klaasipõhja uppunud lühisebimine

2007-07-26T12:40:00.000+03:00

tegelikult toimus nendel telgiväristamise loos kirjeldatud suvepäevadel veel üks teinegi sebimine, mida ma tookord isegi mitte möödaminnes ei maininud, aga otsustasin selle nüüd takkajärgi siiski kirja panna.

nimelt telgiväristamisele järgnenud päeval põõnas mu telgikaaslane pikalt magada, aga mina ei tihanud suvepäevi maha magada ning alustasin juba varakult ringisaalimist. tegin parasjagu hommikust jalutuskäiku telkide vahel ja lobisesin ärkavate seltskondadega, kui jõudsin ühe telgi ees üksi istuva heledate õlgadeni juustega tüdrukuni, kes kuidagi kangesti tuttav tundus.

"no kuidas läheb", pärisin ma lõbusalt. "istun siin ja igavlen. sõbranna magab alles, aga mina ei tunne siit rohkem kedagi, nii et polegi nagu midagi teha". "kah mul probleem, ega meie ju ka ei tunne, aga ikka näed lobiseme". "no tegelt sind ma tean juba ammu, aga teisi ma tõesti ei tunne".

odot, mind ta teab juba ammu? no seda ma vaatasin jah, et kuskilt nagu tuttava näoga, aga mulle küll midagi konkreetset ei meenu. samas piinlik ka nagu küsima hakata, inimene niigi kurblik, et ta siin kedagi ei tunne, milleks siis seda vähestki tutvuseillusiooni purustada. pealegi nüüd niikuinii juba tutvume, seega vahet pole ju.

"a sa siin jalutad ringi eksole? võin ma sinuga kaasa tulla?". loomulikult. tüdruk tõusis ja edasi jalutasime juba koos. ja järsku olimegi koos - koos läksime sööma, koos istusime mingis seltskonnas, koos võtsime osa igasugu suvepäevaüritustest jne. natuke imelik oli küll see, et ta kellegagi peale minu suurt ei suhelnud ja kui ma ta korra ühes seltskonnas üksi jätsin, siis ta palus, et ma ruttu tagasi tuleks, et muidu tal hakkavat imelik. aga võtsin seda kui häbelikkust ning ei pööranud sellele suuremat tähelepanu.

keset ühte järjekordset programmilist tegevust hakkas ootamatult vihma sadama ning suur osa suvepäevalistest sai läbimärjaks. loomulikult jooksime puu alla, aga paduka ajal polnud sellest eriti kasu ning kui lisaks tõusis veel ka tuul ning hakkas külm, muutus asi juba päris koledaks. aga nagu öeldakse, kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem ja nii ma siis tegingi talle ettepaneku teineteist soojendada, millega ta rõõmsalt nõus oli. ja peab ütlema, et sedasi kõvasti-kõvasti tihedas kallistuses teineteise vastu liibuda ning üksteist märgade kassipoegadena vihma ja külma käes soojendada oli ikka superhea.

päeva teises pooles läksime üksteisel mingit moodi küll kaduma ja kuna vahepeal oli ärganud ka mu öine telgikaaslane, siis lugesin oma poolepäevase romaani hommikuse tüdrukuga (vähemalt selleks korraks) lõppenuks. kui juba pimenema hakkas ning suvepäevade lõpupidu vaikselt tuure oli kogumas, sain hommikuse tüdrukuga ootamatult uuesti kokku - ja pidin shoki saama. ta oli ennast vahepealse ajaga, ütleme otse, segi kamminud - jalad risti all ning silmad pahupidi peas. nüüd ta muudkui naeris ainult ja üritas mind jõuga rabada, et "tule lähme tantsima, tule tantsime, ma tahan sinuga tantsida, lähme!". ma olin aga soolasambaks tardunud. kuhu oli kadunud see hommikune tore tüdruk? miks oli temast saanud selline poolpilditu tsikk?

loomulikult ei tahtnud ma temaga sellises konditsioonis mitte kuskile minna ega midagi teha. esiteks ma ei suuda konditsioonis inimestega kontakti saada. teiseks mul oleks lihtsalt mark mingi taaruva tsikiga ringi käia - umbes nagu ma muidu ei saakski ja nüüd üritaks kedagi lihtsalt alatul kombel ära lohistada. kolmandaks sellisena ta mulle lihtsalt ei meeldinud enam - plain and simple.

üritasin siis selgitada ja seletada, et sellisena ma temaga küll kuskile ei lähe ning et enne kui siin üldse midagi arutada on, peab ta vähemalt natukenegi tahenema. selle peale ta muidugi solvus purjus inimese intensiivsusega ja käskis mul jalamaid kaduda. kurb küll, aga ma ei saa ka midagi parata.

mõni tund hiljem saime juhuslikult ühes pimedamas nurgataguses jälle kokku. kuna antud kohas puudus praktiliselt igasugunegi valgustus, siis ega ma teda päris hästi seal ei näinudki, aga esimesel hetkel tundus, et ta oli mind kuulda võtnud ning tõesti veidi tahenenud. rõõmustasin, et hommikune tüdruk on tagasi. võtsime teineteisel ümber kinni ja ta õhkas rõõmsalt: "mõelda vaid, me oleme nii kaua tuttavad, aga enne tänast polnud isegi kunagi rääkinud korralikult ja nüüd oleme siin sedasi!". no see ammuse tutvuse jutt lendas mul jälle kõrge kaarega üle pea, aga muus osas olin temaga nõus - see oli tõepoolest tore, kuidas me täna olime aega veetnud ja nüüd siin nurga taga kallistasime ning kui see mõne tunni tagune ebameeldiv vahejuhtum välja arvata, siis mis saakski veel paremat olla, kui kõike eelnevat suudlusega kinnitada. mida ma ka tegin ja millele ta mõnuga vastas.

siis järsku ärkas ta uuesti elule, võttis mul käest kinni ja asus mind tantsuplatsi poole rebima: "tule, nüüd lähme tantsime, tule nüüd!". astusime valguse kätte ja oma õuduseks nägin, et hetk tagasi pimedas tundunu oli vist üksnes meelepete olnud, sest tegelikult polnud vahepeal midagi muutunud - tal olid silmad rõngas ja ta oli täpselt sama konditsioonis nagu ennegi. ainult et nüüd olin ma teda suudelnud kah ja see oli juba tõeline plinder.

nähes mu järjekordset tahtmatust temaga tantsuplatsile minna, hakkas temas uus ja sedapuhku veel tugevamgi solvumine vaikselt pead tõstma ja otsustasin kiirelt, et nüüd on minu kohus hetkeolukord niivõrd hästi lahendada, kuivõrd see minu võimuses on. sebimised sebimisteks, aga haiget ei tohi küll keegi saada. võtsin tal käest kinni ja ütlesin, et lähme räägime. otsisime mingi vaiksema koha ja vaikselt selgus, et tal on elus parasjagu tohutud probleemid ja et seetõttu ta joobki. "varem ma vihkasin joomist, aga nüüd on see minu ainuke võimalus natukesekski unustada kõike". oma probleemide tõttu ei julge ta ka mingite võõrastega väga suhelda või üksinda mingis võõras seltskonnas viibida. tundus, et lõpuks mõistis ta ka mind, et kui tema ei saa (vähemalt hetkel) midagi parata oma joomisele, siis mina ei saa midagi parata, et ma joobnud inimesega ennast lähedasena tunda ei saa. ning kui ma teda suudlesin, siis suudlesin enda teada hommikust toredat tüdrukut, mitte õhtust konditsioonis tüdrukut. muuhulgas selgus ka see, mida ta meie pikaaegse tutvuse all silmas oli pidanud. tuli välja, et ta oli mu ex'i sõbranna ning teadiski mind peamiselt just läbi tema (ning olevat olnud isegi sellel samal sünnipäeval, millest ma ükskord varem kirjutasin, aga teda ma sealt tõepoolest ei mäletanud).

kuna vestlusest selgus, et ka ex oli tüdruku probleemidega kursis, siis selle teadmisega varustatult julgesin nõu küsimiseks mõni päev hiljem ka ex'i poole pöörduda. ikkagi sõbranna, mina olen ju võõras tegelikult. et mida mina peaks nüüd tegema või mida üldse peaks tegema. esiteks tundsin ennast ikkagi mingis mõttes süüdi, peamiselt just selle suudlemise tõttu. hüva, ta vastas kiirelt ja järelikult ta just seda oodanud oligi, aga initsiatiiv tuli ikkagi minult. suudlemisega tõstetakse ootustelatt ju hoopis kõrgemale, aga kui siis järgmiseks tantsimamineku asemel pidurit pannakse, siis võib kukkumine üpris valus olla. teiseks oli mul temast tohutult kahju, kui sain teada mis probleemid tal on, ja tohutult kahju, et nad tema puhul sellisel moel väljendusid, mis minu lähema suhtlemise temaga võimatuks tegid.

ex'i käest aga kuulsin oma üllatuseks, et see kammimisprobleem olevat tüdrukul juba ammu küljes olnud ning seega ei saanud vahepeal tekkinud probleemid kohe kuidagi selle põhjustajateks olla (erinevalt siis sellest, mis juttu tüdruk ise mulle rääkis).

ex'i omakorda üllatas see, et ta sõbranna üldse minuga sebis seal suvepäevadel, sest - tadaa - sellelgi tüdrukul nimelt on boyfriend. ka seda ei maininud tüdruk oma südamepuistamise ajal mitte poole sõnagagi ja mulje jäi küll selline, et ta on nii õnnetu ja üksi ning mina kah näed, suudlen, aga tantsimagi ei lähe temaga (kuigi lõpuks ta mõistis mis põhjustel ja leppis sellega).

siis omakorda meenus ex'ile, et ta võis selles sebimises osalt ka ise süüdi olla. nimelt olevat ta mind sellele tüdrukule meie suhte ajal kiitnud (ta küll keeldus täpsustamast, milles see kiitmine täpsemalt seisneb, aga eks mu mehelik ego muidugi "aimab" seda, mida ta ise tahab:) ning et võibolla see tingiski selle, et tüdruk minuga kohtudes oma abielusõrmuse nii-öelda taskusse poetas. "uups!", tegi ex vähimagi kahetsusvarjundita ja kuratlikult naeratades toimunust kokkuvõtte.

veel mõni päev hiljem kirjutas seesama tüdruk mulle, et tal oleks hea meel mind oma sünnipäeval näha. lubasin asja küll kaaluda, aga lõppkokkuvõttes - mida ma seal siis teinud oleks? esiteks polnud eriti tõenäoline, et ta oma sünnipäeval kainena püsib, kuid konditisoonis olin ma teda juba näinud ja teist korda enam näha ei soovinud. teiseks on tal ju poiss olemas, nii et jääb ikkagi küsimus, milline siis nüüd see minu roll seal peaks olema. pärast kuulsin küll ex'i käest, et tüdruk olla terve sünnipäeva minust (vähemalt ex'ile) rääkinud ja olnud väga pettunud, kui ma ikkagi ei tulnud, aga no deem, parem see, kui et ma olen ühelt poolt kolmandaks rattaks tema ja ta boyfriendi vahel või teiselt poolt annan asjatut lootust, sest see lootus oleks tõesti asjatu, kuniks inimene ise pole oma eluprobleemidele klaasipõhja uputamisest mingit paremat lahendust välja mõelnud.

malbe blondiini ootamatu öine külaskäik

2007-07-25T11:53:00.000+03:00

istusin siin ükspäev kodus ja logelesin niisama. vaatasin vist mingeid filme ja kell oli suht palju, kui ühtäkki helises telefon. helistas malbe blondiin: "tsau. kus oled. kas võib sinu poole tulla. mul on sõber ka siin. kas ta võib ka tulla. ok me tuleme". aa ee...

malbest blondiinist ma polegi vahepeal midagi kirjutanud, kuigi tegelikult me ikka suhtleme. ta on paaril varasemalgi korral öösel kell neli helistanud, et siis minuga õues kokku saada. oleme käsikäes jalutanud inimtühjas linnas ja musutanud siin-seal, enamjaolt on teemaks tema kojusaatmine, aga kuna ta mulle ikka meeldib hästi, siis pole mul taoliste öiste jalutuskäikude vastu midagi. mitte et ma poleks proovinud mõnel korral ka mingit "a kuule võib ju ka minu poole minna" juttu teha, kuid seepeale on ta alati "ei. ma lähen koju" vastanud . kui nii siis nii.

üldse tal on selline huvitav käskiv-tulistav lühike ja konkreetne kõnemaneer. ta ei räägi isegi mitte lühilausetega, vaid kohati lausa üksikute käsksõnadega. "tule". "mine". "võta". "olekuss". mis on seda huvitavam, et ta teeb seda kõike jätkuvalt malbe naeratuse saatel. malbe kamandaja. üliarmas:)

tagasi kirjeldatava õhtu juurde. kui nad siis minu maja juurde jõudsid, tegin välisukse lahti, kuid midapekki - see "sõber" osutus mingiks purujommis kutiks! "see on mu sõber. ta on natuke purjus. tal pole kuskile minna". seda ma näen jah, et natuke purjus ja mitte ainult natuke. ja misse minu asi peaks olema, et mingil kakerdisel keset ööd kuskile minna pole. see on muidugi tore, et malbe blodiin oma sõbra eest hoolitseb ja isegi sellises seisundis teda ei hülga, aga tõepoolest. seisin siis ukse peal ja üritasin otsustada, et mis nüüd edasi saab. samal ajal laskus kutt neljakäpukile ja hakkas prügikasti poole ulguma. tsiisas! esimene mõte oli tõesti "ok sorri, see pull jääb nüüd küll ära".

teisalt oli see esimene kord, mil malbe blondiin näitas üles omapoolset initsatiivi mulle mitte ainult külla tulemise, vaid ka öömaja saamise osas, ja kuna ta mulle tegelikult ikkagi päris hästi meeldib, siis oleks olnud sulaselge totrus jätta selline võimalus kasutamata. nii ma siis sügava ohke saatel tegingi välisukse pärani lahti ja astusin eest ära. "palun. astuge sisse". kuid pahase pilguga andsin malbele blondiinile mõista, et päris NIISAMA kergelt ma seda otsust ka ei teinud. ta mõistis mu pilku ja naeratas süüdlaslikult.

tuppa jõudes polnud selle kuti lobal piire, samal ajal kui mina olin nende kummagi suhtes suht osavõtmatu ning tsekkisin hoopis maile ja lugesin netist mingeid uudised. peamiselt kantseldas seda sõpra malbe blondiin. "ärakisu". "istupaigal". "olekaine". "lõpetajama". vahepeal tuli küsis minu käest süüdlasliku sosinaga, et kas ma olen väga pahane, et ta sõbra kaasa võttis. kehitasin õlgu. "noh, elab üle".

lõpuks otsustasin, et aitab jamast, aeg magama minna. ning et kes kuhu. kuna mul on asemeid ainult kaks, kuid inimesi oli hetkel kolm, siis teatasin kiirelt "et poistega mina koos ei maga". seega jäi ainult kaks varianti: kas magan mina koos malbe blondiiniga kõrvuti ja kutt eraldi või magavad nemad kõrvuti ja mina eraldi. kutt mõmises, et tema võib malbe blondiiniga kõrvuti magada küll (seda ma usun), aga tüdruk läks hambaid pesema ja mina hakkasin voodeid tegema, nii et sel momendil jäigi asi täpsemalt paika panemata.

kui tüdruk uuesti tuppa jõudis ning kutt omakorda kuskile vetsu läks, siis ütlesin tütarlapsele konkreetselt: "ausalt öeldes eelistaks ma seda, kui mina sinuga kõrvuti magaks ja tema seal teises voodis eraldi on". vastuseks sain "ahah", mis selles kontekstis tähendas, et tema on igati nõus.

kui kutt vetsust tagasi jõudis, tegin tallegi teatavaks vahepeal vastuvõetud otsused. korraks ta tardus ja ajas silmad mõistmatusest pärani, siis ühtäkki hakkas välisukse poole kakerdama, omaette "ah no mis siis mina siin, ma lähen parem minema" pomisedes. seepeale hing hüppas rõõmust, aga pea keerasin kaastundlikult viltu ning näole valatud kurva ilmega küsisin "kussa nüüd sedasi keset ööd siis ometi?". ka malbe blondiin tegi paar "mis sul nüüd hakkas?"-stiilis avaldust, siis aga tiris mind käisest kõrvale ja sositas "ah las läheb". einoh - sobib!

kahekesi jäänuna poetas tütarlaps korra veel mokaotsast "tegelikult on ta hästi armukade", aga rohkem me seda teemat ei käsitlenud. kes see kutt oli ja mis suhe neil oli, see jäigi mulle arusaamatuks, aga ega see mind olulisel määral ei huvita kah. fakt on see, et kutt lasi varvast ja tüdruk jäi minu poole.

kuigi ega siit mingit erilist aktsiooni ei kujunenudki. oma liibuva klubitopi oli ta nõus minu mingi lohvaka t-särgi vastu vahetama (mis oli selle poolest hea, et seal all oli mu kätel järgmisel hommikul palju ruumi vabaks tegutsemiseks), aga teksapüksid jättis ta voodisse tulles jalga ja ma loll ei tulnud ka selle peale, et küsida, et kas see mitte sutsu imelik ei ole - täisteksades voodisse minna?

õhtu piirnes üksnes mõningase suudlemisega, sest kell oli tõesti palju ning uni murdis kiirelt. hommik oli siiski sutsu tõhusam ja selle käigus sai juba oma tunni jagu mööda tuba aeletud, liibutud, kallistatud, musitatud, tema käsi minu püksi pistetud (minu eestvõttel küll, ta ise on jätkuvalt veidi häbelikumat sorti), minu käega tema pükste tuntav niiskus teatud kohast järgi kontrollitud ja seda sinna ehk veidi lisatudki, vahepeal ka tema rinnahoidja-vaeva minu lohvaka t-särgi all kergendatud ning sealt avanevaid aardeid keelega veidi lähemalt uuritud.

üldjoontes oli siiski üks igati viisakas ja peresõbralik amelemine. ainuke asi, mis mind veidi murelikuks teeb, on see häbelikkuse-asi. kuigi lõpuks edukalt õnnestunud rinnahoidja-vaeva kergendamine läks alguses üle kivide-kändude, siis pükste-vaevast vabastamist ei hakanud ma isegi proovima. häbelikkus on muidu ok, aga kui ta näiteks seetõttu häbelik on, et ta süütu on, siis on küll natuke jama. mul endal läks süütus kaks nädalat enne selle õigega kohtumist. iseenesest polnud ju hullu midagi, süütuse kaotasin tüdrukule, kellega me vastastikku meeldisime ja sebisime, aga õigega oleks ikka õigem olnud. see asi juhtub ikkagi üks kord elus ainult ja seda võiks natuke suurema hoolega valida kui tavaseksi.

aga just seetõttu ma muretsengi. kui ta ühelt poolt väga ei vali, siis ma pole sugugi kindel, et mina nüüd tal see õige olengi ja ei tahaks, et ta ennast pärast kiruma hakkaks. teisest küljest kui ta väga valib, siis ma võin ju sootuks kuivale jääda, aga ta ju meeldib mulle ja tahaks tallegi... hea olla:) ohh jahh. äkki peaks küsima lihtsalt. olen ennegi inimeste käest otse küsinud, see pole mingi probleem, aga tema puhul lihtsalt ei tulnud varem pähe.

kas oled kunagi saanud või andnud kaastundekeppi?

2007-07-24T11:57:00.001+03:00

postitus elsa blogis pani mind mõtlema kaastundeseksi ehk haletsuskepi teemal. meeldetuletuseks siis nõndapalju, et kaastundekepp on see, kui kellegagi seksitakse üksnes suurest haletsusest. näiteks kui keegi sind ikka hirmsasti tahab ja sina tegelikult teda ei taha, aga no kahju on temast lihtsalt. või siis kui keegi lihtsalt mitte kuskilt ei saa ja ülimal kombel kurb on - tahaks ju rõõmu teha kaasinimesele.

kas olen ise andnud? võimalik. ükskord üks abielunaine moosis ja jootis ning jootis ja moosis mind seni, kuni ta lopsakad tissid hakkasid juba päris põnevad tunduma. lõpuks suutiski ta mu sinnamaale viia, et olin nõus temaga seksima kasvõi selleks, et neid tisse korra näha.

takkajärgi mõeldes oli see muidugi täielik mõttetus. saatsin talle juba järgmine päev sms'i, milles palusin toimunust mitte kellelegi rääkida ning teha nägu, et meie vahel midagi ei juhtunud. mispeale helistas mulle tema maruvihane abikaasa ning päris aru, et mis kuradi sms'i ma ta naise mobiili peale olen saatnud. kokutasin seepeale vastuseks, et palusin ta naisel selles mõttes nägu teha, et midagi pole juhtunud, kuna midagi ei juhtunudki, aga mõni võib arvata, et midagi juhtus, kuigi tegelikult ei juhtunud ju midagi ja seetõttu tuleb vastavalt mittejuhtunule teha ka nägu, et midagi ei juhtunud. jäi vist uskuma... huh napikas.

seda muidugi ei julge ilmselt kellegi ego endale tunnistada, et ta kaastundeseksi SAANUD on. no see pole ju lihtsalt võimalik. kui keegi meiega lõpuks seksima hakkab, siis ikka ja alati ainult seetõttu, et ta meie vastupandamatu sarmi ning seksikuse ees lõpuks lootusetult murdub. ja see, et meie kõnedele või kirjadele pärast ei vastata - no igast tõpraid liigub maailmas ringi.

kas oleksin nõus veel kunagi kaastundeseksi andma? no mine tea. kui on lootust, et sellest mingeid olulisi negatiivseid tagajärgi ei teki (haletsetava hilisem külgekleepumine, vihase abikaasa poolt pandud autopomm, ootamatult sigitunud kolmikutele järgmise 18 aasta jooksul alimentide maksmine), siis miks ka mitte.

kas oleksin kunagi nõus kaastundeseksi saama? oi, ja kuidas veel! andke ainult!:)

vastavalt teemale moodustasin lehe paremale servale ka küsitluse, mis on aktiivne kuni 31. juulini ning kuhu kutsun kõiki lahkelt oma vastusevarianti valima. siiasamasse kommentaaridesse võib aga igaüks oma haletsusseksi saamise või andmise loo ka täpsemalt üles tähendada:)

kuidas seksunenägu tegelikkuseks sai

2007-07-23T01:39:00.000+03:00

istusin mõned päevad tagasi kodus ja üks mu naissoost msn'i-vestluskaaslasi viskas akna lahti, et kas ma tahtvat tema seltskonnaga ühineda, seltskond teeb mõned öised sõidud ja tsekib niisama ringi. oli parasjagu õhtune jõudeperiood, seega otsustasin, et miks ka mitte.

seltskond ise oli järgmine: vestluskaaslane ise autoroolis, tema mingi vaikne sinisilmne brünett sõbrants kõrvalistmel ja mina koos kahe nende tuttava kutiga tagaistmel. mõnetunnise tiirutamise tagajärjel jõudsime ühte linnaservalisse ühiskorterisse, tundus olevat selle vaikse sõbrantsi püsipeatuspaik. lisaks temale pidavat seal veel mingi krempel rahvast elama, keda aga seoses suvega kohal ei olnud, seega otsustasime oma viieliikmelise seltskonnaga kogu korteri hõivata ning pärast mõnigast lobisemist külili keerata. ühes toas pisike voodi, teises toas suur. kuna kutid olid juba suht konditsioonis, siis pukseerisin nad mõlemad sinna teise toa pisikese voodi peale, et siis ise koos kahe tüdrukuga suurt voodit jagama jääda.

pärast konkurentide edukat kõrvaldamist hõõrusin mõttes juba käsi ja teatasin tüdrukutele bravuurikalt "mina heidan keskele, siis saan teid mõlemaid öösel kordamööda kaissu võtta!". seepeale teatas vestluskaaslane, et TEDA ma küll kaissu ei võta ning pööras voodi vasakus servas selja. ahsoo. seepeale heitis ka tema vaikne sõbrants kiirelt voodis keskmisele kohale. no täielik dünamo. kebisin siis saba jalgevahel voodi paremasse serva.

aga etskae - vaikne sõbrants sätib ennast magama nägu MINU poole? ai see on hea märk. õhtu jooksul mul temaga mingit värki küll ei olnud ja üldse suhtlesin pigem kõigi ülejäänutega hoopis, sest ta pigem oli selline vaikne ja omaette, aga no asi seegi, et ta magamise ajal minu poole ennast pöörab. väga pikalt selle üle siiski aru pidada ei jõudnud, sest uni tuli ja murdis üpris kiirelt.

hommik. ärkan unesegasena. vaikne sõbrants magab jätkuvalt nägu minu poole. lahe. jään uuesti magama ja unes näen, kuidas ta mulle lähemale nihkub ja külje alla poeb. ot, äkki see on päriselt? ärkan. deem, see oli ikkagi unes ainult. uinun taas - jälle nihkub lähemale ja meil kisub juba amelemiseks. ärkan - ei midagi. neetud küll, kuidas mõned unenäod võivad reaalsed tunduda.

vahepeal ärkab vestluskaaslane voodi teises servas ja räägib, mida ta unes nägi. ilmselt jagab ta siiski kiirelt ära, et tänulikku kuulajaskonda napib, sest mõne aja pärast lahkub ta nii voodist, toast kui ka kogu korterist. oli vist mingi tööleminemise teema. "sobib!", hõõrun ma mõttes jälle käsi, sest nüüd jäin sõbrantsiga kahekesi. aga taas jääb rõõm üürikeseks, sest hetk hiljem tõuseb ka see vaikne sõbranna ja peagi kostab vannitoast dushipladinat. purki, niipalju siis sellest.

ärkan selle peale, kui vaikne sõbrants uuesti tuppa tulev - juuksed märjad, aga üleriided kõik seljas juba - ning heidab selili samasse kohta, kus ta ennegi magas, voodi keskele minu kõrvale. mida ta siin teeb? tuli korraks puhkama või? aga temast õhkuv dushivärskus ei lase pikalt juurelda, its now or never, its do or die - ja mina kui "magaja" sirutan "läbi une" oma käe ja võtan tal käest kinni. sest mina ju magan, mind ei saa milleski süüdistada ja magajale on igasugu lollused lubatud:)

ootan reaktsiooni. reaktsiooni pole. hea. ega midagi, järgmine liigutus - nihkun lähemale. tema - keerab ennast külili näoga minu poole. whoa! mina - poen vastu teda. tema - sätib ennast samuti lähemale. einoh! taolise sättimise tulemusena oleme peagi ümber üksteise põimunud, aga veel veidi niheledes satuvad soodsatele positsioonidele ka huuled ja niisama-kallistamisest saab täiega-suudlemine.

iseenesest ju täitsa lambikas. pold meil mingit eelnevat suhtlustki ega midagi. aga püherdasime seal mõlemad suures voodis mõnuga edasi-tagasi, tema dushivärske ja täisriietes, mina unesoe ja pärispaljas. rääkisin talle ka sellest, kuidas ma meid juba unes amelemas olin näinud, kuigi selle vahega, et unes nihkus tema mulle külje alla ja päriselt nihkusin mina talle külje alla. ta küsis, et kas mul ongi kombeks taolisi prohvetlikke unenägusid näha - oh oleks vaid nii:)

paraku ei andnud püüded tedagi tüütutest riietest vabastada erilisi tulemusi, sest olevat mingi "ma pean kohe tööle minema" ja "ma pean kell see ja see tööle jõudma". no neetud noh, aga vähemalt ots on lahti tehtud ja vahetasime ka numbreid, et edaspidi juba ilma ühise sõbranna vahenduseta suhelda.

ööpimeduses telgiseinu väristamas

2007-07-12T00:16:00.000+03:00

suvi on täis suvepäevi ja suvepäevad on ju lahedad, nii et kui mind nädalavahetuseks ühtedele suvepäevadele kutsuti, haarasin kohe võimalusest kinni. tegelikult polnuks mul sinna üldse mingit asja tohtinud olla, sest see oli suht kinnine üritus, aga käisin seal juba eelmiselgi aastal kontvõõrana kohal ning sedapuhku oli kutsujaks tütarlaps, kellega me seal eelmine aasta niisama samas seltskonnas viibisime.

ega meil mingit värki iseenesest polnud ei tookord ega ka vahepeal, aga nüüd mõni nädal enne neid suvepäevi saatis ta mulle maili, et kas ma tulen ja et ma võiks tulla. no loomulikult! pealegi mäletasin aasta tagusest ajast, et ta meeldis mulle. selline armas ja vaikne, sutsu pisem brünett, tedretähniline ja sini-sinisilmaline.

sinnasõitmiseks oli ette nähtud mingi ühisbuss ning bussi jõudes sättisin ennast potsti otse tema kõrvale istuma. kuna me eriti tuttavad ikkagi ei olnud, siis oli bussisõit hea võimalus lobiseda ja rääkida, mis vahepealse aasta jooksul tehtud ja mis lähemal ajal plaanis. muuhulgas oli mul ka hea võimalus viidata tema kaasataritud magamiskotile ja telgile ning küsida, et mitu inimest tal sinna planeeritud on. planeeritud olevat veel kolm sõbrannat peale tema ("ahsoo, siis ma ei mahu"), aga et kõigepealt hüppas ära üks, siis teine ja siis kolmaksi, ja nüüd ta ongi sootuks üksi sinna suvepäeavadele teel ning mina olen tal praktiliselt ainuke tuttav kogu seltskonnas.

kuna mul endal on selline filosoofia, et kõikvõimalikke magamistarbeid mina mingitele suvepäevadele kaasa ei tari, siis sobis see jutt mulle eriti hästi. kuidagi kuskil saab ikka magada ja nüüd terendas lausa ekstra-soodus võimalus teha seda koos armsa tedretähnilise brünetiga kahekesi ühes telgis ja nagu selgus - pakkus ta lisaks veel sellistki võimalust, et tirib oma magamiskoti lahti ja siis mahume mõlemad selle alla. õujee! inimesed on ikka nii head:)

kohale jõudes panime kodu püsti ja nii see päevake kulus, et käisimegi kahekesi igal pool ringi, sest tema suurt kedagi ei tundnud ja ei paistnud olevat ka eriti huvitatud kellegagi tutvumisest (kuigi ausalt öeldes ei tundnud ka mina seal praktiliselt mitte kedagi, aga sellisest asjast pole ma kunagi endale mingit numbrit teinud). päris alguses ma küll arvasin, et tõmban uttu ja lendan soolot nagu tavaliseltki, aga harjusin tema vaikse minu poole hoidimisega üllatavalt ruttu ja varsti mulle isegi meeldis, et meid duoks peeti.

õhtul algas vabaõhudiskens. tavaliselt ma tantsulkadel rabeleda ei viitsi, aga vahest teen siiski erandeid. eeskätt siis, kui tantsupartner tõeliselt hästi tantsib ja mind sellega sedasi inspireerib, et tahaks ikka ise ka tasemel olla. ja mis selgus? tedretähniline brünett on aastaid showtantsuga tegelenud ja tantsis nii et sädemed lendasid. lisaks loksus mul kõhus väike kogus rummikoksi, millega ta mind telgis veidi varem kostitanud oli (inimesed on ikka nii head), nii et teda vaadates tuli ühtäkki ka minul peale selline tantsutuhin, et vihtusime seal lõpuks oma mitu tundi jutti. sai kõikvõimalikke stiile proovitud ja liibukatki sai tehtud üksnes vahepalaks, sest tantsimine osutus nii mõnusaks, et niisama teineteise küljes ringiratast tammumine oleks olnud üksnes tantsutuju raiskamine. muss oli lahe, tantsupartner oli parim ja üleüldse oli nii üliäge nagu pole juba ammu olnud.

eks öö tilkus muidugi omasoodu juba varahommiku poole ning kui ka muu rahvas hakkas vaikselt ära vajuma, seadsime meiegi sammud kodu ehk telkimisplatsi kaugeimasse nurka püstitatud telgi poole. armsasti käest kinni. telgis siis väike sättimine, pead patjadele, põlved vastakuti, otsmikud peaaegu vastakuti, silmad kinni ja nii nüüd jääme magama. ja vaikus. ei aga pole ikka päris mugav poos, peab sutsu sättima seda asja - minu pealmine jalg tema alumise jala peal ja tema pealmine jalg minu pealmise jala peal, nii on ikka oluliselt mugavam. ja soojem ning lähedasem kah. uuesti silmad kinni ja vaikus.

aga ei, no ei, misasja. teen silmad lahti. tüdrukul ikka silmad kinni, lamab vagusi ja on hiirvait. selline kena tütarlaps minust ainult viie millimeetri kaugusel, teeb nagu jääks magama, aga see ei saa olla juhuslik, et ta seda nägu minu poole teeb. selles, kumbapidi jääb magama inimene, kellega sa teoorias peaks niisama kõrvuti magama jääma, peitub tavaliselt siiski oluline sõnum. nii et ma ei saa, ma ikka pean - ning mu pea asub ennast vaikselt lähemale küünitama, millimeeter minutis. varsti käivad hingeõhud vastakuti, siis on ninaotsad vastakuti, siis ninaküljed ja ühel hetkel lõpuks ka huuled nõndapalju, kui suunurki üldse huulteks saab nimetada. ja tüdruk on ikka hiirvait ja liikumatu - isegi nüüd, mil meie huuled on suisa vastakuti. aga kui ma siis lõpuks oma huuli kergelt paotades ka tema omasid paotan, ärkab ta ellu ja vastab esimest korda ka omapoolse aktiivsusega. nonii! huulesuudlus, keelesuudlus, kaelasuudlus, põuesuudlus, sõrmed läbi juuste, käed igal pool, kord üks peal, kord teine peal - ja siit edasi progresseerus asi juba täpselt selliseks armsaks kahekesi öises metsas telgiseinte väristamiseks, millest ma seni ainult kadedusega kuskilt lugenud või kuulnud olin.

unustasin ennist öelda, et sissejuhatava bussisõidu ajal teineteisega tutvudes selgus seegi tõsiasi, et tal - tadaa - on boyfriend. ning kui me suvepäevadelt tagasi linna jõudsime, ühest kiirsöögikohast läbi astusime ja keset toidu tellimist arutasime, millal ma tema juurde seljamasaazhi tegema lähen, siis ma vaatasin küll, et leti taga üks teenidajatsikk muigab kangesti. kui me siis söögiasutusest välja astusime, küsis mu tedretähiline brünett, et kas ma seda muigavat tsikki ikka panin tähele. nimelt käivat ta samas söögikohas tavaliselt koos oma boyfriendiga ja nüüd siis järsku mingi teine kutt pluss "oo millal seljamasaazhi saab".

aga jah, eeskätt tunnen ma tütarlapse vastu tohutut tänutunnet, sest tegelikult oli see öö ikkagi megakülm ja kui me lõpuks magama jäime, siis oli soe ainult seal, kus me üksteist kõvasti teineteise vastu surusime, samal ajal kui väljapoole jäävad küljed külmetasid ikka päris korralikult. poleks ta mind oma magamiskoti alla võtnud, oleks ta võinud vabalt üksinda oma magamiskotis mõnuleda, aga ta oli nõus isegi ühe oma külje ära külmetama, et mul natuke soojem oleks. inimesed on ikka nii head.

"aga suhuvõtmise kohta ei öelnud ta ju midagi?"

2007-07-10T22:38:00.000+03:00

(algus eelmises sissekandes) niisiis kõhn blondiin polnudki koju läinud nagu ta lubas, vaid oli mind siiski paar tundi kesklinnas oodanud. ega midagi, saame kokku ja kolistame koos mööda linna, aga see asi ikkagi ei haaku eriti. ausalt öeldes mulle isegi ei meenu, mida me rääkisime ja mis üldse toimus. sai nagu käidud linna peal ja sai nagu käidud kaubanduskeskuses, aga kui ta mainis mingit oma kojuminekuaega (elab linnasüdamest kaugel ja viimased bussid sinnakanti lähevad juba õhtupoolikul), siis haarasin sellest kinni ja muudkui tuletasin talle meelde, et ega ta äkki juba bussi peale ei pea minema ja ega ta ometi bussist maha ei jää, sest see oleks ju küll hästi-paha.

tegelikult on ta ju kena, aga üks asi on siit veidi nihkes ja teine asi on sealt veidi nihkes, nii et kõik kokku ta siiski ei haaku minu jaoks. lõpuks bussipeatuses bussi oodates pakun välja teineteise najale naaldumise ajaviitevormi ja nii me siis seisamegi seal, kõhud vastakuti, käed ümbert kinni ja lõuad teineteise õlal. selle peale muidugi hakkab mul püksis kohe mõjuma. neetud küll, ise ma nii väga ei tahagi, aga ikka mõjub, igavene häda selle asjaga. bussi peale minnes ta veel rääkis, et varsti teeme jälle pulli ja seikleme, aga no ma ei tea. samas ei saa ka välistada, ühe korra ma siin juba arvasin, et no vaevalt küll, aga näe ikka sain kokku.

seejärel tegin kiire külaskäigu kolmanda tütarlapse töökohta. lobisesime mingi 7 minutit, mille käigus selgus, et ka tema suvitab minu suvilast 10 km kaugusel. ega meil temaga mingit teemat eriti olegi, kunagi komistasin mingile träänsi-peole ja seal saime tuttavaks, sealt edasi oli peamiselt netitutvus. vahepeal tahtis ta muga paremini tuttavaks saada (et ma ikka helistagu, kui sinnakanti satun, et siis saame kokku), aga samal ajal oli tal enda jutu järgi mingi boyfriend, kes olevat miski krimka ning sellise jutu peale hoidsin kohe heaga eemale. sellest on küll mõni aeg möödas juba ning praegust olukorda ma ei täpsustanud, samas polnud ka vajadust, sest mingit teemat ju ei olegi. vähemalt mitte esialgu.

neljandale tüdrukule ei hakanud isegi helistama (ja ta ei võtnud ka ise mingit ühendust, nii et kama sellega), nii et võtsin viiendana kohe oma ammuse tuttava ette: "noh ma nüüd vaba, kus oled, teeme miskit". sain vastuseks, et ta juba kodus, aga et mis ma teha tahtvat. oi kui lihtne: "ma tahan näha, kuidas sa elad!". no milleks minna kuskile kohvikusse laua taha lõugu lõksutama, kui võib tütarlapsele otse koju külla minna eksole:) ja oh imet, ta juhtumisi elavatki suht lähedal sellele kohale, kus ma parasjagu viibisin. saanuna orienteerumisinstruktsioonid, haarasin tee pealt kaasa väikese soksi ja pisikese veini, seiklesin veidi kõrvaltänavatel ning jõudsingi varsti kohale.

tagasipõikena nõndapalju, et olime mõned aastad tagasi mingil saunapeol tuttavaks saanud ja kui kogu seltskond otsustas segasauna minna, siis ma muidugi rõõmustasin, et minejate hulgas oli ka see tüdruk, kes oli mulle vaikselt juba meeldima hakanud. a kuna tal oli siis parajasti mingi trimmis lihastega sportlasest boyfriend, siis ega seal mingit teemat eriti arenema ei hakanudki. tookordsest ettevõtmisest jäi minu eredaimaks mälestuseks saunatamise vahepeal tiigis ujumas käimine, mil nägin enda ees ööpimeduses selle tütarlapse täiesti täiuslikes proportsioonides tagumikku kõigepealt mööda paadisilda tiigi poole liikumas ja siis hiljem tiigist väljaronimise ajal otse mu nina all mööda paadisilla treppi üles ronimas. saunakuumusest natuke roosakas-õhetav ja täpselt-täpselt õigetes naiselikes proportsioonides. oi see oli hea pilt:)

aga nagu öeldud, ega meie vahel tookord midagi ei juhtunudki (ei mäleta, et me isegi flirtinud oleksime), kuni nädal pärast toda saunapidu hüppas ta msn'i aken lahti (no kontakte olime siiski jõudnud vahetada). nimelt olevat ta mind vahepeal unes näinud. lahe lugu, mõtlesin ma endamisi rahulolevalt ja pärisin, et mida siis täpsemalt. "me suudlesime". lausa eriti lahe lugu, mõtlesin ma endamisi veelgi rahulolevamalt ja pärast mõningast järjest kuumenevat msn'i-vestlust selgus tõsiasi, et tal on suisa üks fantaasiagi välja pakkuda. nimelt ma võiks temaga seksida ja tema trimmis lihastega boyfriend võiks pealt vaadata. et see talle meeldiks. küll oli hea, et ma too moment tooli peal istusin, sest muidu ma oleks küll pepuli kämatanud. aga nagu ikka, ega ma seda seal msn'is kuskilt välja paista ei lasknud ja kütsin aga takka, et minugipoolest ja et küsigu ta siis oma boyfriendilt järgi. ise ma muidugi polnud sugugi kindel, kas ma ka päriselt suudaks sellist pulli kaasa teha, kui tõehetk koitma peaks hakkama, aga kuniks miski pole veel konkreetne, siis milles probleem. kodus arvutiekraani taga kössitada on ju hea turvaline:)

paraku paari päeva pärast saabus kurb vastus, et tema boyfriendile polevat see mõte ikka kohe sugugi meeldinud. olevat too hoopis pahasekski saanud sellise ettepaneku peale ning et kahjuks tuleb kogu ettevõtmine seega ära jätta. meie omavaheline suhtlemine oli sealtpeale suht katkendlik, kuni siis selle ühes varasemas postituses kirjeldatud ootamatu suudluseni.

kuid tagasi värskemate sündmuste juurde. tema ilus kesklinna korter avaldas mulle kohe muljet (ja juba teist korda täheldasin, et ilus korter tõstab minu silmis kohe tüdruku väärtust, no mida kammi). ma siis pakkusin oma külakosti ja temagi võttis külmkapist välja mõned suupisted ja ossa kus jutt hakkas lendama. nii head jutuklappi polnud ammu olnud noh. eriti väskendav oli see pärast äsjaseid kogemusi logiseva kommunikatsiooni vallas seoses kõhna blondiiniga. lobisesime maast ja ilmast, tema oma tööst ministeeriumis, mina tundsin huvi, et kuidas seal ikka on, kas on ka keeruline, tema rääkis, et millised on raskused ja kuidas tal töökaaslased on ning see kõik tundus hiiglama põnev.

edasi tulid lapsepõlvemeenutused, tulevikuplaanid, elunägemused, naljakad juhtumused, jutt muudkui jooksis ja nagu muuseas libisesime laua tagant peagi sujuvalt diivani peale. kui telkaris näidati reklaamipausi, kus mees ja naine romantiliselt musutasid mingi toote taustal, siis tegin juttu, et "näe me oleme kah nagu need seal reklaamipausis... kuigi noh, me ei musuta" ja tõmbasin ta endale lähemale. mispeale me justnimelt musutama hakkasimegi.

no ja siis polnud pidureid enam kuskil. sealsamas läks kõige kuumemaks kirest köetud amelemiseks ja riiete seljastkiskumiseks, mille käigus ta vahepeal pooloimetuna üritas kardinaid ette sikutada, et "naabrimuttidel liiga põnev ei oleks", mille käigus purunes alguses üks diivani ette põrandale asetatud veiniklaas (ja kui üritasin amelemises korraks pausi teha, et "em, killud ja vein põrandal?", siis mind lihtsalt kisti uuesti diivanile), peagi purunes ka teine veiniklaas ning kui ma avastasin, et tema amelemisarsenali kuulusid ka hammustamised ja küünistamised, siis pidin tunnistama, et see tütarlaps on ikka tõsine kireloom.

kui lõpuks oli enamus riideid kuskile känkrasse nurka visatud (mina ikka jälgisin, et ma oma riideid veiniloiku ei viskaks) ja tema oli ülevaltpoolt ja mina altpoolt pärispaljas ning kõik oli kõigeks valmis, siis tõmbas ta järsku ise hinge ja pomises "tead, mul on praegu tõsine suhe pooleli". ahnii? "ja ta ütles mulle, et kui ma kellelgi kasvõi jalamassaazhi lasen endale teha, siis on kõik läbi". ahsoo? kuid siis tuli mul mõte. "aga kas ta suhuvõtmise kohta ütles midagi?". tütarlaps naeratas riukalikult. "ei, suhuvõtmise kohta ei öelnud ta midagi...:)" ning järgmine hetk oli ta juba sinna alla sukeldunud.

seejärel tegime enamvähem kõike, välja arvatud nn "pärispetmist", sest nagu ta selle kohta ise ütles - "panemise jaoks ma pean ikkagi luba küsima. ma küsin luba ta käest. ma küsin luba ja saan selle loa ja siis me järgmine kord paneme. oi kuidas me paneme!"

nojaa, aga kuidagi kahtlaselt tuttav tundub mulle see loaküsimise teema ja ma ei oleks ülearu optimistlik.

kohtingul jalustrabava sporditüdrukuga

2007-07-09T21:05:00.000+03:00

sattusin jälle võõrasse linna ja esialgu oli mõte saada kokku üsknes oma ammuse tuttavaga, kes viimati ennast minu vastu liibutades mõista andis, et tal oleks võibolla huvi rohkemakski kui niisama tutvuseks. helistasin ja ta oli kohe rõõmsalt nõus järgmisel päeval kokku saama. tal lõppevat tööpäev kell neli ning et ma helistagu siis.

nojaa, aga see on ju alles järgmisel päeval kell neli. tegin siis veel mõned kõned ja ootamatul kombel täitus graafik päris kiirelt. lõpuks tundsin, et ajaga võib isegi kitsaks minna. ühe kohtumise olin määranud kaheteistkümneks, teisele lubasin helistada kell kaks, kolmandale lubasin päeva jooksul tema töökohta külla minna ning neljandale niisama millalgi päeva jooksul helistada, et siis kuskil linna peal midagi ette võtta. ometi tuleks kuhugi mahutada ka ammusele tuttavale kell neli helistamine ja point pole ju mitte helistamises, vaid ka päriselt kokkusaamises. otsustasin, et ei siiski hakka ülearu stressama ja läheb nagu läheb. pealegi oli ainuke konkreetne kokkusaamine kell 12, aga ega helistamised pole kokkusaamised, et peavad rangelt kokkulepitud ajal toimuma, neid saab alati natuke siia-sinna nihutada.

sedapuhku siis sellest ainukesest konkreetselt kokkulepitud kohtumisest. kella kaheteistkümnene oli sporditüdruk, kellega tutvusin umbes aasta tagasi mingitel spordivõistlustel. tema tegi painutusharjutusi ja mina lonkisin niisama pealtvaatajana ringi. vaatasin küll, et võistluste kõige ilusam tüdruk - pikkade mustade juustega (mis tol momendil küll praktilistel põhjustel krunniks olid seotud), sale ja igast küljest prink, ideaalses vormis, kuid mitte lihastes (pigem baleriini-tüüpi), graatsiliste liigutuste, läbitungivate silmade ja pimestavalt kauni naeratusega. kuid mu suu jäi tõeliselt lahti tema painutusharjutusi nähes - see painduvus oli täiesti teisest maailmast!

mingi moment istus sporditüdruk niisama pingi peal ja ootas oma võistlusjärjekorda. jalutasin mööda, vaatasime teineteisele otsa, ta naeratas... ja ütles "tere". sellest momendist algab mul mäluauk. ilmselt ma teretasin vastu. ilmselt suutsin ma veidi aega hiljem mingi ettekäände tuua, miks me peaks kontakte vahetama. igatahes edasipidi oli ta mul msn'is.

mitte, et sellest oleks erilist kasu olnud. pole tal reiti, pole tal ka orkutit, ei vaata ta televiisorit, ei käi ta pidudel ning ka msn'is näeb teda nagu kuuvarjutust. pühjus väga lihtne - tal on elus ainult trenn, trenn ja veelkord trenn. vahepeal ka võistlused. ja sinna kuskile peab ka veel kool mahtuma. enne suuremaid rahvusvahelisi võistlusi on tal trenn suisa üheksa tundi päevas ja seitse päeva nädalas. hullumaja! milline tahtejõud, milline vastupidavus, milline enesedistsipliin. ilus või mitteilus, eeskätt tunnen tema suhtes sügavat austust seoses selle 100%-ilise pühendumusega oma alale.

mis aga meie omavahelist suhtlemist puudutas, siis peamiselt koosnes see sms'idest, mida vahetasime siis, kui ta mõnedel rahvusvahelistel võistlustel oli. ja kui tal juhtusid võistlused toimuma samas linnas kus minagi, siis püüdsin neid (ja teda) vaatama minna ning seal siis saime natuke juttu ajada. kuid tema sisuliselt olematu vaba aja ning eraldi linnades elamise tõttu jäi kuhugi koos minemine või millegi tegemine üksnes vastastikuste lubaduste tasemele.

nii see aeg siis läks, kuni mõni kuu tagasi märkasin, et ta on msn'is pildiga, kus ta on mingi blondi kuti kaisus ja juures on tekst "miracles do happen!". okei siis. noh, eks see oligi aja küsimus ainult. nii ilus tüdruk, just selles vanuses kah, et paras aeg suure sportimise kõrvalt natuke muid elumõnusid ka proovima hakata. minu üllatuseks aga lõpetas ta ühe oma hilisema sms'i lausega "loodetavasti varsti näeme, seksikas mees!". seksikas mees? einoh. see selleks, aga järelikult kõik ei ole siiski veel kadunud:)

kui nüüd päev varem talle helistasin, siis selgus, et tal ongi üle mitme kuu üks vaba päev ning et ta saaks hea meelega minuga kokku. saimegi siis kell 12 kokku ja ta küsis, et mida ma teha tahan. olin ammu tahtnud ühes muuseumis käia ja me olime juba pool aastat rääkinud, et peaks sinna millalgi minema. nüüd tuli välja, et ta on seal vahepeal juba seoses mingi ekskursiooniga käinud ja seal oli maruigav, aga et kui ma tahan, siis ta võib minuga sinna uuesti tulla. üllatav vastutulelikkus. ma muidugi arvasin, et suudan tal selle muuseumiskäigu iseenda kohaloluga lõbusamaks teha, paraku oli seal muuseumis tõesti megaigav. ta ei näidanud küll midagi välja, aga kuna ka mul endal seal igav oli, siis ühesõnaga see osa kohtingust läks pekki.

edasi jalutasime käest kinni pargis ja siis istusime pargipingil, kus ta näitas digikast oma viimases võistluskohas tehtud fotosid. enamus fotosid olid jurad (mingid majad ja linnavaated), välja arvatud need, mis olid ta sõbranna tehtud ja kus ta ise poosetas. võttis neid oma painutusasendeid, tegi seksikaid poose ja meelaid nägusid. need pildid olid ikka nii head, et täiesti uskumatu. mingi hetk tundsin lausa, et tahan hoopis seda pildipealset tüdrukut, kuigi seesama tüdruk istus mul otse kõrval. nojah, mul kõrval istus viisakas tüdruk põlved koos, aga pildi peal oli selline võrgutajanna, et anna otsad.

vahepeal helistas kella kahene tüdruk (nimelt kõhn blondiin), et noh kus ma olen. keerutasin siis, et ma olen veel mingi tund või paar kinni, aga et ma helistan kui vabanen. siis ta tegi solvunut, et tema küll linnas ootama ei hakkan, tema läheb koju. "nojah, teinekord siis", tegin ma kurba häält. ega ma ikka väga huvitatud tegelikult ei olnud.

sporditüdrukuga jalutasime veel natuke aega käest kinni ringi ja pärisin ta lähemate suveplaanide järele. positiivse poole pealt selgus, et tal on peagi tulekul kaks spordilaagrit umbes 10 km kaugusel mu suvilast. hm, polegi veel sel aastal suvilasse jõudnud:) negatiivse poole pealt selgus, et kahe spordilaagri vahepeal läheb ta saksamaale puhkama. "sõbra juurde". kes lubas ta alpidesse viia. eino selge. sellise tüdruku viiks isegi alpidesse. eks see on seesama blond "miracles do happen!" kutt tal seal msn'i pildi peal, kes muu. aga no kama. mina igatahes käin siin eestis selle tüdrukuga käest kinni ning lisaks on tulekul veel üks spordilaager enne seda saksa-sõitu, nii et vaatame-vaatame.

peagi oli käes aeg, mil ta oli lubanud tagasi kodus olla. rezhiim ja distsipliin, arusaadav. lahkudes kallistasime ja siis ta veel lehvitas ja naeratas mulle mitmel korral. no mai tea. see oleks muidugi tõsiselt kõva, kui ma suudaks temaga käest-kinni-käimistest ja kallistamistest midagi enamat susisema panna, aga eks näis, mis elu toob.

edasi siirdusin linna aega parajaks tegema, et siis kella neljasele ammusele tuttavale helistada, kui helistas taas kõhn blondiin - et kus ma olen, tema ikka veel ootavat mind. vaatkus:)

roosad käerauad ja välkuv tutt

2007-06-27T17:23:00.000+03:00

mõni päev tagasi tormasin ühte kesklinna ametiasutusse, kus mul aeg-ajalt on tarvis mingeid asju ajada. ametiasutuse suure ooteruumi ühes nurgas on mingi letike, mille taga seisab aeg-ajalt üks blond pisemat kasvu ümara näoga tütarlaps, kellega me teretame juba... no ma ei tea, üle poole aasta vist. mul polnud aimugi, kust ja miks see teretamine alguse sai ja ma üksnes oletasin, et ju ta on mul mingi tuttav, keda ma ei mäleta. mälu on mul ju nagu ta on. igatahes - teretame, naeratame, naeratame, teretame - ja nii juba pikemat aega.

eile oli selles ametiasutuses veidi pikem järjekord ja ühtäkki tuli pähe - a läheks õige küsiks ta käest? astusin siis juure:

mina: "tere"
tema: "tere:)"
mina: "aga... miks me üldse teretame? oleme me tuttavad?"
tema: "ei ole"
mina: "a miks me siis teretame?"
tema: "noh... lihtsalt. et ilus on?:)"
mina: "aa, ok. a no saame siis tuttavaks kah juba."

surume kätt ning vahetame kontakte. õhtul kodus olles hüppab tema värskelt-saadud msn'i kontaktiga aken lahti.

tema: "no lõpuks ometi võtsid julguse kokku"
mina: "eeem... julguse?" (seejärel seletasin, et pidasin teda ekslikul kombel tuttavaks lihtsalt, aga et vahet pole, sest nüüd oleme ju niikuinii tuttavad)
tema: "ok. mis siis edasi saab nüüd? mul igatahes oli lõbus"
mina: "misasi?"
tema: "noh, et ma sulle juba pool aastat naeratanud ning nüüd sa siis alles tulid
mina: "em... nojah"
tema: "või kas kõik kunagised tuttavad naeratavad sulle, aga käivad ringiga mööda?"
mina: "ot mismõttes?"
tema: "no ega ma seal ainult leti taga olnud"
mina: "?"
tema: "ma olin seal mujal kah. ja naeratasin sulle. aga käisin ringiga mööda. nagu ümber palava pudru"
mina: "ahsoo. ot millal see veel juhtus?"
tema: "talvel. ja naeratasin veel kavalamalt kui täna:)"

ega ma muidugi ei mäletanud seda talvist momenti. aga istusin siis msn'is ja mõtlesin - näe tüdruk laob kõik kaardid lauale, et ta juba pool aastat naeratanud mulle ja nagu kass ümber palava pudru käinud. iseenesest väärib selline julgus austust. ja mine tea, äkki ongi tore tüdruk? tegin otsuse.

mina: "a davai saame kokku siis"
tema: "aga mida tähendaks saame kokku? päeval või öösel?"

huh? öösel? misasja? eem, eino see tüdruk mõtleb ikka ekstra-vasakule:) aga noh, kogusin end kiiresti ja mängisin kaasa: "öösel, ikka öösel:)"

siis uurin kaugel ta on ja ennäe, elab minust paari tänava kaugusel. siit edasi aga jäi asi pooleli, sest mul tuli hoopis mõte brünetile kaunitarile helistada. asjad tuleb ikka tähtsuse järjekorda panna eksole. et kui brünett kaunitar ei saa, ja malbe blondiin ka ei saa, et siis võib mõelda selle palava pudru tüdruku peale.

jätsin msn'i sinnapaika, helistasin ning juhtumisi brünett kaunitar just igavleski kodus. kuna tal oli sõbrants koos tolle boyfriendiga ka külas, siis tirisin kogu seltskonna enda poole. paraku vaatamata sellele, et brünett kaunitar ajas pidevalt mingit seksiteemalist juttu (et tema tahtvat saksa pornot vaadata, et kas ma neid roosasid käeraudu kasutand ka olen, mis mul seinal ripuvad, et kas ma sadomaso seksist olen osa võtnud, et ärgu ma valetagu, et ei ole, et tema võiks mulle näiteks dominat teha jne) ning istus vahepeal oma superminis põlved minu suunas täpselt sedasi, et no täiesti konkreetselt oli näha, et aluspükse tal nüüd küll jalas ei olnud (huvitav, kas ta tõesti teadlikult oma tutti mulle välgutas?) ning et filmivaatamise ajal olid tema superjalad mul süles ning mu käed siin, seal ja kolmanda koha peal, siis kuidagi paigal tammub see asi ikkagi, sest vaatamata seksijuttudele ei kipu praktikas isegi mingit musimomenti tekkima. kusjuures lahkumiskallistuse ajal jäime teineteisele korra otsa vaatama, mille peale ta hakkas naerma ja ütles, et ärgu ma seda küll arvaku, et ta mind musitama hakkab. mille peale ma vastasin, et misasja, ärgu ta ise arvaku, et ma teda musitama hakkan, mida veel, polevat mõtteski. mõttes kiristasin muidugi hambaid samal ajal.

üldse kippus ta külaskäigu ajal ennast kangesti staarina tundma ja kamandama, et ma toogu talle teed ja küpsist ja et talle meeldivatki, kui teda teenindatakse. et tema ise teenindavat ainult siis, kui ta väga-väga armunud on. no tänks. ja loomulikult ma pakun, aga kas selleks peab just kamandamisnalja tegema? sest igas naljas terake tõtt ja nii need asjad tavaliselt alguse saavadki, et alguses tehakse nalja, aga pärast mõeldakse juba tõsiselt. lisaks veel see tutivälgutamisele järgnenud mittemusitamisnali - nii ma seda asja igatahes ei jätnud.

järgmiseks päevaks tõmbasin ühe brüneti lemmikfilmi ja nii muuseas korraks mainisin seda. seepeale küsis ta kohe, et oh, millal ta vaatama saab tulla. ai siis oli küll hea öelda, et kahjuks mul natuke kiire lähipäevil, aga eks ma annan siis teada kui saab. mõte oli selles, et ei maksa siin midagi endast nii ülearu hästi arvata. võibolla sellised mängud on totrad, aga parem karta kui kahetseda. pealegi eks mul oli ju päriselt ka kiire, kuid alati saab valida, kellele seda öelda ja kellele mitte. ega mul siin muud teha ei ole kui loota, et brünett saab sellest aru ning kui ma talle mingil määral ikkagi korda lähen, siis ehk laseb järgmiseks korraks ennast natuke õhust tühjemaks.

olen vahepeal mõelnud, et äkki oleks pidanud selle msn'i palava pudruga hoopis edasi tegelema. nii ilusti pakutakse ju, viisakas oleks vähemalt mekkidagi. teisalt kui on juba pool aastat podisenud, ega ta siis kohe paari päevaga ka vast maha jahtu. ülearu muidugi ei maksa oodata, aga kui on parasjagu ka muid tegemisi, siis pole vast vajadust kohe peale lennata.

malbe blondiiniga suudeldes hommikupäikest vastu võtmas

2007-06-25T00:26:00.000+03:00

selsamal peol, kust ma brüneti kaunitari ja ta poisipeaga suudlemiskihulise koju saatsin, käisin ma muidu siiski suht sõltumatuna ringi. nagu varemgi öeldud, ma ei suuda kellegagi klubis käsikäes ringi käia. õigemini käisin ma seal käsikäes rohkemgi kui ühe tüdrukuga ringi, kuid nemad olid kõik sellised head sõbrannad, kellega meil meeldibki selliseid flirdimänge mängida - stiilis "sa oled mu ainus, ma ei jäta sind, ma võtan su, lähme kallis!". flirdime, teeme nägusid ja itsitame.

aga vahest satun ka omapäi tantsuplatsile uitama. mina väga vehkida ei viitsi, higiseks võtab, katsun oma liikumise kuidagi hädapäraselt muusikarütmis hoida ja vaatan pigem niisama ringi. ja ega muud midagi. kõrvalt vaadates tundub nii totter, kuidas kutid mingeid tantsusammukesi imiteerides tibidele igal pool lähemale ujuvad. tsikid tantsivad ringis ja siis üks kutt ka "liitub" nende ringiga, justkui talle ka hullult meeldiks tantsida. tühjagi. tsikid tõepoolest tulevad tantsima, kutid tulevad ainult lantima. mis on ju ok, aga tantsuplatsil tutvumine? no ma ei tea. iseasi, kui on juba eelnevalt tuttav, siis võib muidugi ligi ujuda ja tantsusammudest võib veel liibukaski kujuneda. aga võõrale tsikile sedasi külje alla pugeda?

igatahes, vahin seal ringi ja näen, kena blond tütarlaps, keda varemgi olen klubis näinud korra või paar - vaatab mind, ja naerataaab! nonii. vaata aga, ma meeldin talle. lahe lugu. a ot. mis nüüd saab. mai saa ju ometi siuke samasugune olla, nagu need jubedad tüübid, kes ligi ujuvad. no hüva, mulle ju naeratati, see on nagu iseasi. aga ikkagi. no kuda ma ujun ligi nüüd. ega ta seal siis üksi tantsinud, tsikid ringis nagu ikka. piinlik lugu, aga ma olin päris mitme minuti jagu plindris seal, samal ajal tütarlaps jõudis korduvalt vaadata ja naeratada. st ma muidugi vaatasin ja naeratasin vastu, aga ilmselt ta otsustas, et ma ei jaga ikka üldse matsu, sest ühel hetkel ta lithsalt küünitas ennast sealt sõbrannade vahelt välja, haaras mul käest, ütles "äh, tule siia!" ning tõmbas enda kõrvale.

huh! taevas olgu tänatud initsiatiivikate tütarlaste eest. ühtlasi sain ka kohese indulgentsi ta sõbrannade ees, sest ma ju ei ujund ise, vaid mind tõmmati. edasi progresseerus asi juba suht kiirest liibukateks, mis vaheldusid niisama käest-kinni-ringikäimiste või kuskil seinaääres üksteise-ümbert-kinnihoidmistega. no nagu selliste klassikaliste klubitutvumiste puhul ikka.

tütarlapsest siis. peab ütlema, et mulle mõjub just see, kui keegi oma lihtsuse juures kena on. esiteks puudub igasugune hirm selles suhtes, et kas ta ka ilma võõbata normaljukk on. teiseks on hea mõelda, milline ta veel siis oleks, kui ta ennast üles klopiks. klubitsikkide säärsaapad, tikk-kontsad, napid topid ja liibuvad seelikud on minu jaoks pahatihti veidi ülepakutud ja selles suhtes olen ma kärbsepaberiks riietunud klubibeibedele alati lihtsamaid ja loomulikumaid tüdrukuid eelistanud. malbe blondiini puhul siis teksad, tossud ja minimaalne meik, lisaks veel heledad pikad juuksed, natuke tedretähniline, tukk veidike silmade ees ning malbe naeratus.

õnneks oli mul oidu ka piisavalt ruttu kontakte vahetada, sest nagu minu puhul tüüpiline, kadusin ma mingi moment tal ikkagi käest ära ja nagu eelmises sissekandes juba kirjutasin, kodu suunas liikusin hoopis brüneti kaunitari ja tema suudlemiskihulise sõbrannaga. pärast pornosuudlust brüneti kaunitari silme all jõudsin koju, sättisin ennast juba magama ning saatsin veel öise hüvastijätu-sms'i malbele blondiinile... kuid sain ka kiire vastuse. veel paar sõnumivahetust ja selgus, et ta passis siinsamas mu kodu lähedal taksopeatuses koos paari sõbrannaga. einoh, vups voodist välja, riided uuesti selga ja uksest välja.

ja seal ta oligi, toetus seljaga vastu majaseina ja vaatas oma silme ees oleva blondi tuka tagant, kuidas tal sõbrannad seal midagi omavahel käratsesid. meile need sõbrannad erilist tähelepanu ei pööranud, seega jätkasime malbe blondiinga suht kiirelt sealt, kus klubis pooleli jäi. tema seljaga vastu seina, mina tema vastas, teineteisel ümber kinni, alguses otsmikud vastakuti, siis ninad... hingeõhud soojendasid teineteise nägusid, ootusärevus oli õhus... kuni ühel hetkel puutusid kokku ka huuled ning suudlemine vallandus nagu paisu tagant.

selgus, et taksot ei oodatagi, oodatakse hoopis hommikust bussi. ega midagi, ootame siis. on vähemalt tegevust, millega ootamist sisustada. sedasi taksopeatuses seina najal suudeldes kulus umbes tund, mille jooksul jõudis tõusta hommikupäike, elavneda liiklus ning tekkida ka vilistavaid ja kõvahäälseid lõbusaid kommentaare meie suunas pilduvaid möödakäijaid, kuid sellest kõigest ei lasknud me ennast segada.

saabuv esimene hommikune buss siiski röövis ta minult - aga mul on tunne, et me kohtume veel:)

suudlemishimulised sõbrannade sõbrannad

2007-06-24T23:50:00.000+03:00

brünett kaunitar kolis mulle suht lähedale. mina muidugi tema juurde tsekkima. tuli välja, et tal seal mingi sõbrants ka külas. pikk ja kõhn. mustaks värvitud poisipeaga, aga see oli selline naiselik poisipea - pikkade tukkadega nagu jaapani koolitüdrukutel ja tatu libalesbidel. kangesti ekspressiivne ja aktiivne, jutustab, vehib kätega ja vahetab ilmeid nagu püüaks lavaka sisseastumiseksamitel muljet jätta. koleerikuteks vist kutsutakse selliseid.

ajame juttu, sööme maasikaid. poisipea siis avastab, et tahab suitsu teha, aga oh häda, tuld pole kuskil. ma haistan võimalust näidata, kui äge mees ma olen, ja pakun, et lään küsin koridoris naabrite käest. tüdrukud muidugi, et kuidas sa julged, siin ju kõik võõrad. mul muidugi heameel, et saan oma kõvadust näidata. kulub 15 sekundit ja saabun välgumihkliga. õnneuimas sõbranna vajub mulle kaela ja... siis ma näen, kuidas see suu läheneb ja läheneb ja siis ongi ta oma huuled minu omade vastu surunud, vilksti käib keel ka korra mu huulte vahelt läbi ja tänutähemusi lõpeb suure lirtsuva plaksuga. mul muidugi kulmud lendavad lakke ja kõrvalseisval brünetil kaunitaril lõug põrandale, aga poisipeaga sõbrants keksleb juba rõõmsalt koridori suitsunurga suunas.

mõni aeg hiljem asutan ennast minekule. brüneti kaunitariga head-aega-kalli, aga juba tuleb sealt ka poisipeaga sõbranna, kondised käed rõõmsalt laiali. ja tuleb, ja kallistab, kõik on normis, siis aga tõstab oma peakese otse minu näo ette, ajab huuled torru ja täiskäik edasi! nonii. plaks number kaks.

õhtul saame klubis jälle kokku. brüneti kaunitariga terekalli, aga järjekorras kohe järgmine on tema poisipeaga sõbranna ning ma juba aiman, mis siit tulema hakkab. ja täpselt, sealt nad tulevadki, huuled lupsti minu omade vastu ja lirtsudes plaksuv teremusi.

õhtu lõpus saadan tütarlapsed koju. ega ma pole kade, asun keskele ja võtan mõlemal käest kinni, kuid kuna poisipea kargab vahepeal niisama ringi, siis enamjaolt oleme üksnes brüneti kaunitariga kahekesi käest kinni. vahepeal seisatame ja kallistame niisama. noh, jahe on ja sedasi.

nende koduni jõudes teen brünetiga head-aega-kalli nagu ikka, aga kui järg jõuab poisipeaga sõbranna kätte, siis otsustab ta sedapuhku kõik mängu panna ning suudlus kujuneb selliseks huultega/keeltega/ringiratast täiega andmiseks ja püstijalu amelemiseks, millega romantilised komöödiad tavaliselt lõpevad ning pornofilmid algavad. brünett kaunitar kõrval nearab ja ohib läbisegi, et "mis toimub?! mida te teete?! te ei ole enam mu sõbrad!!".

suudluse lõpus vaatab poisipea-sõbrants mulle teravalt otsa, näitab nimetissõrmega mu näo suunas ja sõnab pooleldi sisendavalt, pooleldi ähvardavalt "me veel näeme!".

alles see oli, kui ma ex'i sõbrantsiga peo lõpus suudlema sattusin. no mis värk nende sõbrannade sõbrannadega on ma ei saa aru.

kuidas me naabritüdrukuga keset maadlemist suudlema hakkasime

2007-06-17T23:53:00.000+03:00

mõni päev tagasi tulin õhtul tavapärasest hiljem koju, aga koridoris märkasin, et paari ukse jagu kaugemal elava sõbra juures käib miski pidu. ega midagi, astume siis ligemale ja ohoo, korter rahvast täis, mehi-naisi, tuttavaid ja võõraid. sukeldusin siis sisse, aga ega seal kaua jõudnudki olla, kui oli "kop-kop" ning patrull ukse taga. et me pangu nüüd pidu kinni, olevat lärm, öö, naabrite kaebused ja mingi selline teema. nojah, tõmbasime siis sabad jalgevahele, kes kadus trepikotta, kes jalutas niisama koridoris kaugemale, kes üritas toas kapi taha varjuda, sest ega kaugemalttulijatel polegi nii lihtne keset pidu kohe kuskile uttu tõmmata. õnneks mul polnud probleemi paari ukse kaugusele omaenda koju natukeseks redutama minna, kuid juhtumisi paistis sama plaan olevat ka otse üle koridori teisel pool minu vastas elaval blondil rõõmsameelsel naabritüdrukul. olime parasjagu kumbki oma ukse kallal, kui mul tuli järsku geniaalne mõte: "kuule, aga ma tulen hoopis sinu poole? vaatan kuidas sul seal on. pole ju kunagi käinudki. naabrid ikkagi:)".

naabritüdruk on minu vastas elanub juba umbes aasta jagu. ühe korra olen ma ta käest korgitseri laenanud, ühe korra on ta minu juures midagi printinud, aga sellega on meie suhtlemine üldjoontes piirdunud. samas ta on alati sõbralik olnud. noh, eks mina olen ka ilmselt sõbralik olnud. liftis ikka teeme vahest juttu ja ta naeratab ja üldse on kõik olnud selline broo. selline sõbralik.

nüüd kõpsti olin ma tal järsku toas ja kuigi pidu oli just hetk tagasi nagu noaga pooleks lõigatud, siis tuju oli sellest hoolimata veel suts vallatu. istusin siis ta arvutilaua taha, vaatasin natuke ringi ja hakkasin sahtleid vaikselt lahti tõmbama. "oi ei tohi, missa teed, nii pole viisakas!" asus ta mind käsipidi laua juures ära tirima. he-hee, aga noh, inimestel tubades põnevaid kohti teisigi. "hmm, a vaatame mis sul siin riidekapis on?". "oi ei TOOHIII!" ja asus mind nüüd riidekapist eemale tirima. ai aga nüüd ma nii lihtsalt enam alla ei andnud, riidekapp mind ikkagi huvitas. ikkagi pesud-värgid ja mine tea mis saladused. nüüd oligi nii, et tema tiris mind eemale, mina üritasin jälle kapile lähemale nihkuda, tema võttis mind selja tagant mingitesse imehaaretesse, mida ainult naised suudavad maadlemise ajal välja mõelda, mina üritasin ennast jälle lahti punnitada. pusisime ja väänlesime, maadlesime ja kangutasime, itsitasime nagu poolearulised ning hea, et präntsaki põrandale pikale ei käind. kuni momendil, mil olin surunud ta oma kehaga vastu seina, jäimegi nii nagu me olime - veidi higised ja sassis, süda kloppimas ning suud kõrvuni - teineteise vastas hingeldama. üpris ruttu aga jäi kõik kudagi vaikseks - ja siis me hakkasime lihtsalt täiega suudlema.

oi see oli magus. oi oi kui magus see oli. me ei olnud arugi saanud, kuidas see maadlemine meid üles oli kütnud. see oli selline suudlemine, et mulle tundus juba päris kindel, et me hakkame nüüd kohe ja siinsamas seda tegema, otse laelampide kiiskava valguse all. aga siis helises tal telefon. "oi ma pean nüüd minema. ma pean nüüd tõesti minema".

tuli välja, et helistas see kutt, kellega ta oli seal peol olnud. ega mina ei teagi, oli see tal boyfriend või misasi, ei tea ma ta elust ju tegelikult mitte midagi. igatahes selle kutiga oli ta kogu aeg seal peol ringi käinud, nüüd oli see kutt talle helistanud, et "kuule kussa kadusid", mille peale naabritüdruk leidis, et ta peab nüüd kohe minema hakkama. kohendasime "lipsud otseks" ja kui ma pea tüdruku ukse vahelt välja pistsin, siis võis koridori teises otsas näha seda kutti kukalt sügades ringi tatsumas ja nõutult ringi vaatamas, justnagu otsiks kedagi. ma igatahes hüppasin kalpsti üle koridori enda poole ja enne ukse kinnitõmbamist nägin veel, kuidas naabritüdruk mulle süüdlasliku ilmega salaja lehvitas.

järgmine päev suhtlesime sms'ide teel ja selgus, et ta oli juba minema sõitnud ning seda terveks suveks. nojah. aga üleüldse ongi mul see "hunt kodu lähedalt ei murra" filosoofia (ehk samas majas elavate tüdrukutega ma ei semmi). iseasi on muidugi see, et sellest põhimõttest kinnihoidmisega on mul tihtipeale raskusi ning selle vastu eksimise tagajärjeks on rohkem kui ühel korral olnud kergelt armukade naisinimene, kellel samas majas elades on lausa eriti lihtne mind soovi korral kontrollimas käia. vähemasti on nad seni alati kas mitu korrust kõrgemal või madalamal elanud, aga no kujutage nüüd ette, kui selline inimene peaks üle koridori otse teisele poole ust tekkima. ega mul siin muud üle jäägi, kui endale kinnitada, et tegelikult läks mul praegu ju väga hästi.

...aga ikkagi! deem:)

nuuti pättidele, nuuti! (ehk elagu eesti politsei)

2007-06-14T19:30:00.000+03:00

kujuta ette, et sa jalutad kena tütarlapsega pargis, käest kinni, kõik on ilus, linnud laulavad ja siis tuleb teil tahtmine seal üks romantiline pargipingipeal-istumine teha. astutegi juba pargipingile lähemale, aga oh horrorit - see koht, kuhu peaks istuma, on täis mingeid tatiseid süljelärakaid ja jalajälgi. ja kogu idüll on lõhutud. no hüva, jalutad kulm kipras järgmise pingini - aga jälle tatt ja muda! jalutad juba hambaid krigistades kolmandani - ning jälle mingi kõnts ja ila! no ajab ikka hinge täis lõpuks.

täna leidsin juhuslikult mingi vene foorumi, kus hädaldatakse, et "pazor, pazor, vaadake mis eestis tehakse, vaadake mis eesti politsei teeb! toredad vene noored lihtsalt istuvad, kedagi ei sega, ja siis tuleb eesti politsei ja vaadake mis teeb!".

aga te vaadake, kuidas need toredad noored seal ka istuvad?! need tõprad on ju needsamad kaagid, pärast kelle lahkumist pole mul tütarlapsega sama pingi peal enam kuskile istuda. nuuti pättidele ma ütlen, nuuti! eesti politsei, pane täiega.

minu poolest võiks selliseid aktsioone parkides rohkemgi korraldada, ehk lõpeb ka see jalgupidi pinkide peale ronimise loll komme ükskord ära.

supermodell, liibukas ja uus tubakaseadus

2007-06-10T01:15:00.001+03:00

kõigepealt veidi teemaväline sissejuhatus, aga ma ei saa mitte jätta väljendamata oma ülimat rõõmu seoses jõustunud tubakaseadusega. mõne päeva eest läksin kohe spetsiaalselt kolme erinevasse ööklubisse seda ilmaimet tsekkima. suitsuvaba ööklubi! suitsu sees kulutatud elu enam tagasi ei saa, aga hea seegi, et vähemalt nüüd ja edaspidi ei pea valima heade tuttavatega klubis kokkusaamise ja uute tutvuste loomise või enese mittemürgitamise ja kauemelamise vahel. see valik oli ikka üpris vastik.

ega selle kolmese klubiskäigu ajal midagi muud põnevat eriti juhtunudki, kui et esimeses ja kolmandas klubis ei tundnud minu vastu keegi huvi, teises klubis aga... no tont teab misvärk oli, aga esiteks tuli kohe mingi megailus modell mulle "high-faivi" lööma ja asus pärima, et kuidas elan ja mis teen. ma olin teda korra aasta tagasi näind ja mu enda teada polnud me isegi eriti tuttavad, aga seda ma pean ütlema, et ta on üks ilusamaid tütarlapsi, keda ma näinud olen, nii et ma ei jäänud selle vähese tutvuse üle väga pikalt juurdlema. nonii, seisis siis modell mu kõrval, katsus mind (jutu käigus st, stiilis "oh tead!" ja siis haarab käest või käsivarrest või siis paneb niisama käe mulle ümber ja toetub puusaga minu vastu) ja rääkis midagi, ma samal ajal vaikselt mõtlesin, et huvitav kumb meist nüüd pikem on.

järsku tuleb keegi selja tagant kallistama ja ennäe, üks mu tuttav lühemat kasvu tüdruk, kellega ma ausalt öeldes kah eriti tuttav ei ole, aga ükskord mitu aastat tagasi käisime mingil üritusel kahekesi käest kinni kuskil pimedas hiilimas ja siis veidi vähem aastaid tagasi tegime ühel teisel üritusel saali erinevatest nurkadest väikest silmamängu. aga kogu moos, sisuliselt selline tutvus oligi. a kuna meil oli ka nettipidi kogu aeg vahepeal selline väike flirt õhus olnud, siis minu jaoks oli ta ikkagi rohkem tuttav kui see supermodell ja nüüd siis oligi selline olukord, et ühel pool seisis see "kuku pikali kui ilus" tikk-kontsadel supermodell oma mojitoklaasiga ja tahtis muga rääkida ning teisel pool seises see lüheldane tossudes suht tavaline aga armas netiflirt oma siidriklaasiga ja tahtis rääkida. selge see, et nende jutud omavahel ei ühtinud mitte üks raas, aga mul pold erilist taipu ka seda olukorda kuidagi teisiti lahendada kui tutvustasin neid omavahel - kuigi juba tutvumisest oli näha, et kummalgi oli teineteisest jumala savi. üritasin nende omavahelist juttu ka kuidagi tagant kütta, et näe kui põnev, üks õpib ülikoolis ja teine on supermodell, a üldiselt sain aru, et see oli küll üks neist surnult sündinud tutvustest. õnneks nägin silmanurgast mingeid kolmandaid tütarlapsi ja siis sain kohe vabandada, et "oi näed, tuttavad, ma pean minema!". mul pole aimugi, mis neist kahest sai, aga tõenäoliselt lagunesid nad pärast poolesekundilist kumbki eri suunas üleõlavaatamist lihtsalt laiali.

klubis veel veidike ringi ujudes avastasin saalinurgas tantsu vihtumas kolmanda sebimise julia (tema kohta saab lugeda vanu sissekandeid siit ja siit). peaaegu kohe, kui meie pilgud kohtusid, lukustusime kiirelt ja ilma pikema jututa vastastikusesse liibukasse ja hõõrusime juba täiega, kui mulle järsku selgus, et julia on jumala konditsioonis ju. kaks sõbrantsi-valvurit olid tal ka läheduses patrullimas, aga needki kadusid peagi silmapiirilt. ju see on mingi naistevaheline värk, et antakse mõista: "ärge muretsege, see on õige mees, kõik on normis, võite rahulikult kaugeneda".

nonii, sõbrannad-valvurid jätsid vindise julia minu käte vahele, aga mul on see värk, et mina vindist naist eriti pikalt käsitleda ei taha. see ei tundu eetiliselt kuidagi õige. mis sest, et ma talle ka mittevindisest peast võin meeldida, aga juhul kui ma ise sama vindine ei ole, siis see pole ikkagi eriti õige. nii et kui mulle satub vindine naine, siis on mul kaks valikut - kas ennast kiirelt samasse konditisooni viia ja siis on kõik ok. või siis lasta kiirelt jalga. kuna ma aga pole eriline kõri, siis tavaliselt lõpeb asi kiire jalgalaskmisega ja nii ka seekord. enne seda võtsin vastastikusest hõõrutamisest veel viimast (kusjuures ka supermodell oli vahepeal mingi kutiga tantsuplatsile ujunud, tegi mu liibukatantsu peale selliseid kiitvaid "o-ho-hoo!" nägusid ja viskas jälle high-faivi), aga üsna pea pobisesin juliale midagi stiilis, et pean minema mojitot ostma ning kadusin koos laest lastava suitsupahvakuga.

mõne aja pärast asutasin ennast kolmandasse kluppi minema, aga siis mõtlesin, et ei, tuleb enne minekut korra veel ikka supermodelli tsekkida. ja ennäe, seal ta oligi - istus kaksiratsa mingi kuti süles, rinnad vastu tüübi sihverplaati, ise samal ajal mind lähemale viibates. "saa tuttavaks, see on minu kutt!". ahah:) tegelikult mul isegi ükski närv ei liikunud sees ja mingis mõttes mulle isegi meeldib mulle huvipakkuvate naiste boyfriendidega kiiresti sõbraks saada, sest igasugu boyfriendid, kui selliste naistega lähemalt tuttavakssaamise takistused number üks, on parem juba võimalikult eos neutraliseerida. nii ka nüüd - ajasin supermodelli ja ta poisiga mõnda aega veel mõnusalt mingit pulajuttu, aga siis oli tõesti aeg minema hakata. samal ajal pani modell mulle mitu korda nii jutu käigus kui ka lõpus südamele, et ma pean talle järgmine hommik orkutis mingi scrapi kirjutama ja et ma kindlasti ei unustaks (kusjuures ma ei saanud lõpuni aru, miks või mis teemal).

kolmandas klubis viitasid minu suureks kurvastuseks uuele tubakaseadusele üksnes seinal olevad suitsetamist keelamist sildid, kuid kogu maja oli siukest tossu täis nagu ei iial varem. ilmselt võeti vihaga viimast.

järgmine hommik vaatasin supermodelli okruti-profiili. "single". yeah whatever - no võibolla ongi, aga võibolla on lihtsalt unustanud muuta. üks mu ex ükskord pahandas, et ise käin juba uue tüdrukuga, aga orkutis olen ikka veel "single". ma siis pahandasin vastu, et mul targematki teha, kui kõiksugu ratedes-orkutites igasugu staatuseid edasi-tabasi jebida, iga kord kui mul mingid elumuutused juhtuvad toimuma.

kuidas lõunamaise tüdruku liigne huvi mu maha jahutas

2007-06-09T22:12:00.000+03:00

mõned päevad tagasi pidin selle brünetist kaunitariga kokku saama, kellest siin juttu tegin, aga temal olid mingid asjatoimetused ja lükkasime selle edasi. samas mina olin selleks ajaks juba pestud-kustud-kammitud - "all dressed up and nowhere to go" - nii et võtsin siis msn'i ette ja asusin rehitsema. kes on haige, kellel sess, kes tahab niisama puhata, kel õhtuks klubiplaanid (ja kluppi ma EI tahtnud minna). aga siis põmmdi hüppab aken lahti ja juttu teeb üks vitaalne lõunamaise päritoluga tsikk, kelle puhul ma tean täpselt, et ta mind tahab (sest iga kord kui me kokku saame, siis ta teeb mulle väga konkreetselt mittelahtilaskvat liibumiskallistust, rääkimata minu pidevast muidu-kiitmisest ja mulle laialt naeratamisest). põhimõtteliselt oli tal jutt lühike: "hei! oled seal? on sul aega? lähme jalutama?".

tegelikult olin ma seda tüdrukut seni veidi vältinud, sest ta tundus mulle sutsu paaniline. välimusel polnud tal vigagi, keskelt sale, samas lopsakas sealt kust vaja. nägu selline rõõmus ja armas ning lõunamaise päritolu tõttu üldse veidi eksootiline. nüüd ilmus ta nagu maa alt välja just siis, kui ma olin ise juba kergelt melanhooliasse vajumas (sest selleks momendiks oli juba oma 20 kaunitari mulle msn'is ennast viisakalt välja vabandanud), nii et raskes olukorras haarasin "õlekõrrest" ja ütlesin "davai!". sest mine tea, äkki on tore tüdruk? sest tegelikult ma teda ju ei tundnud. ja kuna nüüd tema peale mõeldes käis püksist ka paar tuksatust läbi, siis sellega oli asi otsustatud.

poole tunni pärast saimegi kokku ja sissejuhatavalt tegi ta mulle sellise mittelahtilaskva liibumiskallistuse, et mul oli juba tunne, et natuke veel ning hakkame siinsamas tänaval lambist amelema. ei ei, oot oot nii hästi ma teda ikkagi veel ei tunne. suutsin asja siiski sujuvalt jutustamise peale üle viia ja asusin teda küsimustega endast rääkima panema. üldiselt väga hull ei olnudki, tundus küll veidi pinnapealne lihtsamat sorti tüdruk olevat, aga... aga ajapikku selgus üks palju suurem "aga".

nimelt ta vaatas mulle nii alt üles et anna otsad. esiteks absoluutselt iga asja peale naeris. noh, eks ma ju üritan kah lahe mees olla ja vahest kildu visata, no aga NII kõva naljamees ma nüüd kah ei ole. iga väiksemgi minupoolne remark sai kui mitte suisa naerulagina, siis vähemalt temapoolse naeruturtsatuse osaliseks. sealhulgas ka need, mis üldse naljana polnud mõeldud. mai saanudki aru, kas ta tõesti leidis mu nii marunaljaka olevat või ta lihtsalt punnitas kõvasti, et ma ikka näeks, kui laheda ta leiab mu olevat. igatahes väääga imelik.

ja kui ta just mu "naljade" peale ei naernud, siis rääkis ta niisama, kui tore ja huvitav tal minuga on ja et ega mul ometi temaga igav ei ole. no püha issaristimüristus, mida ma oskan siukse asja peale öelda?

käisime siis linna peal siin ja seal ning lõpuks viisin ta korraks enda poole kah, sest lootsin jätkuvalt, et ehk saab asjast asja. vahepeal jõudis ta minu käest veel mitmel korral pärida, et ega mul temaga ometi igav ole ja ega ma temast ometi juba lahti taha saada, temal on minuga küll nii lõbus, põnev ja huvitav. aargh! iseenestest oli ta ju pandav ja iseenesest olin ma ju kiimas (ja iseenesest oli temagi kiimas, nagu hiljem näitas veel üks juba tuttavakssaanud mittelahtilaskev, liibuv ja veidi nühkiv kallistus), aga no sellise ebakindluse peale ma lihtsalt ei suuda süttida. ja ei suuda ennast ka sundida, et "noh poiss võta nüüd ohjad oma kätte ja ole mees!". sest lihtsalt ei taha. vat sellega just ei taha. sest inimene on tühipaljalt oma käitumisega (mis kõrvalt vaadates on ju igati tore - viisakas, lõbus, sõbralik, flirtiv, aupalik ja mida veel) lihtsalt kõik ära lörtsinud.

jumala eest, ma ei ütle, et tüdruk peab olema külm või suisa bitch, kaugel sellest. aga ma tahan suhelda tütarlapsega nagu võrdne võrdsega - kumbki meist ei ülbitse ega ka lömita, oleme vastastikku sõbralikud ja soosivad, vajalikul määral iseseisvad, aga samas ka teineteist toetavad. no ma ei tea, võibolla mõnel mehel ajab lömitav naine kõvaks, minul igatahes mitte.

korra juba mainisin, et viisin tüdruku lõpuks ka enda elamist üle vaatama. samal ajal tal mingid sõbrad kogu aeg helistasid, aga neile vastas ta pidevalt, et ei saa, on koos sõbraga, on külas jne. ilmselgelt ta püüdis oma kohalolekuaega pikendada ja võibolla isegi lootis, et hakkab mingit värki saama, aga... ühel hetkel ütlesin lihtsalt otsustavalt, et "ok, nüüd ma saadan su koju, pean süüa tegema ja [mull-mull veel mõned ettekäänded]. järgmine kord vaatame siis filmi või midagi". võibolla.

kuidas kõhnal tüdrukul püksilukk lahti oli

2007-06-09T21:33:00.000+03:00

käisin ühes teises linnas nö "komandeeringus". kuigi mul on teoorias seal mingeid naistuttavaid, kes tegelikult polegi eriti tuttavad, kuid kes on huvi avaldanud, et me võiks siiski tutvuda, kui ma sinnakanti jõuan, siis tavapäraselt võtsin nimekirja nende nimede ja numbritega sinna kaasa - ja tavapäraselt ei teinud sellega kogu seal oldud aja jooksul mitte midagi. kuni viimase päeva viimaste tundineni, mil sain asjad ootamatul kombel planeeritust varem valmis ja ilm oli ka ilus ning aega nagu oli... nii et lõpuks ikkagi helistasin ühel numbril.

mina: "noh, mina siin, kuidas sul läheb, oled sa linnas". tema: "oi tere! oi just jõudsin kesklinnast ära koju tulla, miks sa ometi varem ei helistanud". mõttes juba ohkasin kergendatult ja ütlesin: "ahsoo, no olgu, teinekord siis". tema: "ei-ei-ei! ma kohe sõidan tagasi, oota, ma olen kolmveerand tunni pärast uuesti seal!". aa no ok siis.

ma ei teagi, kuidas ma selle tütarlapsega suhtlema sattusin, igatahes mingi hajus kontakt oli meil ühe (teadagi millise) pildiportaali kaudu. kes kellele esimesena kirjutas, tont seda enam teab. pildi peal oli ta seks ja ma olin teda korra varem aasta tagasi ka näinud - ning päriselt oli ta natuke vähem seks, kangesti puuderdatud ja hirmsasti kõhn, aga üldjoontes siiski ka sellisel kujul piisavalt seks, et temast huvitatud olla. teadsin ka seda, et üks mu hea tuttav üritas teda rabada, aga sai korvi. mul ei pole kombeks tuttavate naisi rabada, aga mulle meeldis, et ta päris igaühega kaasa ei lähe ja siiski mingeid standardeid omab.

nonii, varsti oligi ta kõpsti kohal. jalutame siis kesklinnas, jõuame kohta, kust avaneb hea vaade, istume-räägime. a igav on. ma hoian vestlust üleval küll, aga tema poolt ei tule küll mingeid huvitavaid teemasid. mitte, et ta ei pingutaks. pingutab küll, aga see mida ta on räägib - no igav on noh. kus ta suveks tööd leidis ja miks talle see töö meeldib (oi haigutust! mu oma viga kah, lolli peaga küsisin ta suveplaanide kohta, a missa võõra inimese käest ikka niimoodi lambist küsida oskad). üritasin siis jutu surmigavatelt tööteemadelt veidi põnevamate teemade ehk suhete peale juhtida, kuid isegi selliseid mulle tavapäraselt pingetpakkuvaid teemasid nagu tüdruku esimene suudlus ja esimene suhe suutis ta kuidagi kuivalt, ebaköitvalt ja fantaasiavaeselt serveerida. ja igasugu asjad hakkavad vaikselt häirima. üpris imelikud seejuures:

- märkan, et tal on püskilukk pooleldi lahti. olgu pealegi, tuli välja, et tal on mingid spetsteksad, kus on kaks püksilukku ja see välimine ei seisa eriti kinni. põhimõtteliselt ju kama ja tühiasi, aga... no ikkagi lahtise püksilukuga tüdruk, mai tea.

- istume lähestikku. märkan, et lisaks puudrikorrale on ta oma vistrikke hirmsasti mingi möksiga sisse mökerdand. noor tüdruk muidugi ja selles vanuses hormoonid hüppavadki sinna-tänna, eks see läheb mööda, nii et selles mõttes kama, aga... ega need mökerdatud vistrikud samas suurem asi vaatepilt ikkagi ei ole. kaugemalt on ta kena, aga lähemalt on kõik see värk näha, kusjuures minu meelest teeb see puudriga mökerdamine asja ainult hullemaks.

- tüdruk võtab meigikotist mingit huuleläiget vist. samal ajal võtan kogu ta meigikoti ja asun selle sisu tsekkima, aga meigikott on seest kuidagi must. kõik need ajapikku pudenenud puudrid ja möksid on sinna koti siseseintele omad jäljed jätnud ja võibolla peaks olema kama, aga... samas sellest mustast kotist ta võtab ju asju ning paneb endale näo peale ja huultele. ei tea, ei istu see määrdund meigikott mulle. mõtlesin, et meigikoti sorimisest tuleb lõbus vahepala, aga olen sunnitud selle hapu näoga talle hoopis kiiresti tagasi andma.

- tüdruk lamab pingil, pea on mul süles. ei ta ei pannud heast peast, ma ise pakkusin - ma ju ikka loodan veel, et see kõik on tühiasi. nüüd aga märkan, et peavõru on kuidagi kulunud ja lakk on maha tulnud. juuksed on ka vist eelmine hommik pestud ja mitte enam esimeses värskuastmes. peanahk ka kuidagi ketendab... ei ei, tuleb ikka niisama kõrvuti istuda nagu enne.

- istume jälle kõrvuti. üldiselt on selge, et kuna jutt on suudlemistest ja suhetest, siis ta oleks valmis seda suudlemise asja proovima küll (mitte et ta seda öelnud oleks, aga kõik märgid näitavad), samas... nüüd tuleb sealt suu poolt mingeid imelikke pahvakuid. no deem! ok, mul oli kunagi külas üks ilus tüdruk, vaatasime filmi, hoidsime käest kinni, aga jeerum mis pahvakuid tal suust tuli. no sõna otses mõttes ma ei hakka ütlemagi millist, teate isegi mis haisu. pärast tuli välja, et see oli ainult esimesel korral nii, sest ta oli hirmsasti närvis ja edaspidi oli kõik super. mõtlesin ka nüüd, et tegelt istub ta siin ju mingi esimest korda mingi võõra poisiga, ju on väike närv ja siis võib igast asju juhtuda, aga...

...aga kõik need asjad kokku, lihtsalt kuidagi lohakas ja räpakas mulje jäi ning seda oli minu jaoks siiski liiast. seega suudlemisesuuna asemel otsustasin võtta püstitõusmise ja "noh hakkame nüüd tagasi minema" suuna. edasist ma suurt ei mäleta. tüdruk lubas mulle mu kodulinnas külla tulla. "ahah, jajah. no eks siis näeb." võibolla.

kuidas keset jalutamist mu voodioskusi uuriti

2007-06-09T19:48:00.000+03:00

jalutasin nädal tagasi mingilt ürituselt koju, tee peal tuleb säravi-silmil vastu üks tüdruk ja küsib: "mis teed, kuhu lähed?".

ausalt öeldes oli see tüdruk mulle üksnes häguselt tuttav. samas ma olen harjunud tegema "oo tere-tere!" juttu ka siis, kui mul pole halli aimugi, kellega ma räägin. piinlik ju küsida kah, et ot kust ma sind tean. nii läksin ka nüüd jutuga kaasa ja vastan, et mis siin ikka, koju lähen. a tulgu ma veini jooma, ta just läheb sõbrannade poole. ahsoo? noo - vein, tüdrukud, õhtupoolne aeg ja vabadus - miks ka mitte?

sõbranna juures korteris oli seltskond naisi, kes olid siidrist juba sutsu võtused ning veel üks tuttav kutt. võtsin ka ise mõned lonksud siit ja sealt, järsku heliseb telefon. helistab seesama tüdruk, kes mu kaasa kutsus. "mida kammi?". vaatan toas nõutult ringi ja tõepoolest - teda ennast enam toas polegi. "olen kaks korrust kõrgemal, kui tahad mu kassi näha, tule siia". kassi!? kakoist kassi? justnagu meil oleks mingist kassist ennist juttu olnud? einoh, igasugu lahedaid ettekäändeid mõeldakse välja tänapäeval:) tegelt mind huvitas sealtsamast korterist üks teine plika, aga kuna ta oli juba suts liiga võtune ja me kippusime teineteisest üha rohkem mööda rääkima, siis otsustasin ikkagi ülemisele korrusele ronida.

mis osutus heaks valikuks, sest kutsuja-plika korter oli superlahe - puhas, korras, ilus armas tuba, rõdu ning rõdult suurepärane vaade. ma olen enda elamisega suht rahul ja harva, kui mulle kellegi teise elamine meeldib, aga selle plika korter meeldis mulle küll. mu arvamus kohe hopsti tõusis temast:) küsisin, et kas üürib või ostetud. ostetud. ära ka makstud juba. ohoo! mu arvamus temast tõusis kohe veelgi. kass sai ka moepärast üle vaadatud, aga juba helistati alt korruselt, et no davai rahvas nüüd kluppi. oijuudas, seda ma just olin üritand vältida. oi kuidas on klubidest kopp ees, väiksed korteridpeod on sada korda ägedamad. eriti veel sellised kaheinimesepeod. aga einohh, kui kogu seltskond kluppi vajub, no mida minagi koju siis lontsima hakkan. takkajärgi mõeldes oleks ju võind mingit teemat hakata ajama, et "oo, jääme parem siia, ma toon veel veini", aga noh jah. takkajärgi on kõik geeniused.

klubis ma hajusin ruttu kuskile uttu nagu ikka, aga klubi lõppedes sain väljumise peal jälle kutsuja-plikaga kokku. ta küsis kohe, et "kussa kadusid? ma sind üldse ei näind, oleks suga mõned tantsud teind". seletasin midagi segast vastuseks, aga ise olin saadud egolaksuga suht rahul. uu, või tema tahtis muga tantsusi teha:) kuna ta mulle isegi suht meeldis juba, siis pakkusin, et saadan ta jalutades koju. "ok. aga lähme ringiga." no ringiga siis ringiga. võtsin tal käest kah kinni, et oleks nagu "päris". hakkasime siis minema, aga iga kord, kui oleks vaja olnud temale vajalikus suunas pöörata, ütles ta "lähme veel suurema ringiga" ning pööras sootuks vastupidises suunas.

jalutasime siis öises, inimtühjas, kuid juba valgenevas linnas. ja tema muudkui rääkis. ja rääkis. ohjeerum kuidas ta rääkis. semantikast. filosoofiast. semiootikast. semantilisest filosioofiast. filosoofilisest semiootikast. semiootilisest semantikast. minu osaks jäi "möhöh" ja põhimõtteliselt üritasin paaril korral ka paar tarka lauset vahele panna, et tasemel olla, aga üldiselt oli mul selge, et pole üldse minu teema ja ega ma väga ei viitsind kah.

ja ühtäkki keset seda ilusat kunsti, kultuuri ja filosoofiajuttu küsis ta "a kuidas sa voodis oled?". eijohhaidii?! ot kas ma magasin vahepealt maha midagi? aga ei, täpselt selline lambiküsimus oligi. puterdasin mingi segase vastuse kokku, aga lõpuks õnnestus küsimus ta enda suunas pöörata. "oi, mina olen voodis väga kirglik. seks on üks tähtsamaid asju üldse elus". ma juba rõõmustasin, et ohoh, esiteks plika on ootamatult kompleksivaba ja teiseks, et äkki kuuleb nüüd lõpuks ka midagi põnevat või vähemalt midagi sellist, millest ka mina aru saan. aga ei - järgnes järjekordne loeng, sedapuhku tema isiklikust seksifilosoofiast. no mis oli kah mingis mõttes huvitav ilmselt, aga mul oli sellest jalutamisest juba suht villand, päike muudkui tõusis, jalad järjest tuimemad, kõht järjest tühjem, silm järjest unisem.

tagasi ta koduukse juurde jõudes oli lahkumiskallistus siiski päris mõnus. ta on just õiges suuruses, selline parasjagu pisem ja... tegelt ma juba pooleldi magasin, aga seda ma mäletan, et ikkagi päris mõnus oli.

siis oli paar päeva pausi ja pärast seda olen talle kahel korral helistanud, et davai ma tulen sulle korraks külla (elame lähestikku), aga siis on ta mingit sessijuttu ajand, et tal eksamid ja vaja õppida. võibolla tõesti. võibolla ka mitte. a korter on tal lahe, nii et pärast sessi lõppu ma võibolla proovin veel korra. võibolla.

kuidas üks tuline kaunitar mind vist sebib

2007-05-30T00:36:00.000+03:00

nonii, mu ex küll ei näinud läbi klaasi, kuidas ma ta sõbrannaga suudlesin, aga see muidugi rääkis talle kõik ära ning nüüd üritab ex mind temaga paari panna. et kas ta sõbranna ikka meeldib mulle. et kas ma temaga sebima ei tahaks hakata. ja miks mitte.

samas on kuskilt maa alt tekkinud üks tütarlaps, kes esitab mulle muudkui küsimusi ja siis vahepeal kiidab mind. asi sai alguse msn'is, kus mul on igasugu rahvast (suurem osa kusjuures võõrad), aga ükskord igavusest otsustasin ühe akna lahti võtta. tavaliselt ma pole mingi helistaja, aga lühikese vestluse järel (tütarlaps oli kurb, kusjuures tavaliselt ma pole mingi lohutaja kah), otsustasin talle hoopis helistada. rääkisime natuke ja jutu lõpetuseks ütles ta, et ta ei teagi kohe, kas julgeb küsida, aga et kas me võiks äkki kunagi päriselt kah kohtuda. kärmelt läksin vaatasin ta pildid netis üle - megailus tüdruk kusjuures - ja venitasin vastuseks, et nojaaaah, noh, võib ju kah põhimõtteliselt. siis tuli mul paarinädalane eemalolek, aga nüüd mõni päev tagasi saime siis esimest korda kokku. oijeerum, täielik kaunitar. kergelt päevitunud, pikad tumedad juuksed, täiuslik figuur. ütles, et on 10 aastat balletti tantsinud. vaatasin imestunult ta lopsakaid rindu, mille peale naeris, et nojah ta on nüüd natuke juurde võtnud. "juurde võtnud"? ma olen kõike muud kui paksukeste armataja, aga sellel tütarlapsel oli küll täiesti perfektne figuur - sale talje, kuid täiesti täiuslikes proportsioonides puusad ja büst.

no hüva, ma üritan nüüd natuke hormoone allapoole suruda ja veidi asjalikum ka olla. ühesõnaga ta muudkui küsis kõike minu käest. alguses tühja-tähja, aga siis suht kiirelt juba, et kuidas mul naistega on. ekutasin midagi vastuseks ja järgmine küsimus oli juba "kas sa oled n-ö naistemees?". küsisin vastu, et oleneb keda ta naistemeheks peab. kas seda, kes petab, valetab litsi laseb või seda, kes küll samal ajal suhtleb mitme tüdrukuga, kuid on kõigiga aus ning igaühega siiras. üldiselt õnnestus mul vastusest siiski kõrvale hiilida, sest mind võidakse ju sebida ja vahest lohku tõmmata, aga tegelt olen ma enamjaolt ju ikkagi kuival. nagu siin blogiski näha on, siis olen ma ülimalt nõrk (või pigem olematu) sebija ning minu valikud seisnevad üksnes selles, kellel ma lasen ennast ära sebida ja kellel mitte.

aga sellel tütarlapsel laseks ennast küll ära sebida. iga kell. iseasi millised on pikemad perspektiivid, sest ta on juba rääkinud, et on keevaline, emotsionaalne ja temperamentne ning tuttavad on teda nimetanud nimedega "saatanlik kokteil" ja "tuline naine". ma jällegi olen suht flegma, kaalutlev ja rahulik. huvitav kui talle midagi ei peaks meeldima, kas siis hakkavad nõud lendama või? oijuudas, see veel puuduks. nojah, aga sellest kõigest on veel kaugeltki vara rääkida. hetkel toimub alles sissejuhatav lähenemine, lobisemine, seisukohtade ja maailmavaadetega tutvumine. samal ajal on meie kehakeeleline suhtlemine alles sellel tasemel, et vaatame palju silma või kui silma ei vaata, siis vahest kogemata põrkume ning mõne taolise põrkumise tagajärjel jäävadki kehaosad (tavaliselt käsivarred) vastakuti. käest kinni pole võtt ja nina vastu kaela pole surunud. lahkumiskallistus on tal selline, et kummardab juba kaugelt ja siis ühe käega kallistab. ei mingit liibumist ega midagi. suxxors. kaks korda oleme kohtunud, jalutand ja lobisend, mõlemal korral umbes kahe tunni jagu. kui graafikud klapivad, siis kolmas kord peaks tulema lähipäevil ja eks siis näeb, mis saama hakkab.

kusjuures ma avastasin, et ei teagi veel, mismoodi ta lõhnab. tavaliselt teen lõhnad alati kiirelt kindlaks. nii, järgmine kord tuleb see viga parandada.

kuidas üks ammune tuttav minuga eile suudlema hakkas

2007-05-27T20:13:00.000+03:00

(algus eelmises postituses). teise kohta jõudes oli pidu juba suht läbi. küll aga avastasin sealt ühe kunagise hea tuttava tütarlapse, keda polnud juba üle aasta näinud. kuna pidu oli juba lõppemas ja me polnud ammu näinud, siis pakkusin, et võin ta koju saata. jalutasime läbi öise linna, lobisesime, tegime nalja ja peagi jõudsimegi tema koduukseni. ega midagi. tore oli üle pika aja näha. aga kell on palju, ega midagi, lahkumiskallistus siis. aga kui me kallistama hakkasime, siis liibus tütarlaps minu vastu nii nagu ei keegi teine. see ei olnud mingi tavaline "head ööd" kallistus - ta liibus ja surus ennast minu vastu iga keharakuga, täiesti sulas minusse ja ma pean ütlema, et nii hästi pole küll keegi kunagi mu vastu liibunud. selleks momendiks, kui meie kahe vahelt jälle õhk natuke läbi käima pääses, oli juba selge, et see "kallistus" oli üksnes eelmäng järgnevale suudlemisele. mingit muud asja siit küll enam ei järgnenud, sest tütarlaps pidi vara tõusma ja tal olid kodus veel mingid sugulased, aga lohutuseks pakuti, et ma võiksin talle külla tulla ühes teises linnas, kus ta nüüd enamuse ajast elab. ja külas käia mulle meeldib - vaadata, kuidas inimesed ennast sisse on seadnud, kuidas oma kodu sisustanud, mida oma riiulitele kogunud...

nii et juba teine ootamatu suudlus samal ööl. ja nagu ikka, ma ei jõua nagu sebima hakatagi, kui asjad juba juhtuma hakkavad. mai teagi milles asi. kevadine jooksuaeg?

kuidas üks tundmatu tüdruk minuga eile suudlema hakkas

2007-05-27T19:09:00.000+03:00

mu ex kutsus mind eile oma sünnipäevale. alguses ei teadnudki päris kindlalt, kuidas sellesse suhtuda. ühest küljest kuna ta on superilus tüdruk, siis järelikult on tema sünnipäeval ka kõik tema superilusad sõbrannad - ning loomulikult ei saa ma siis ju minemata jätta. teisalt on ka ex'il endal nüüd mingi piltilus poiss ja ma teadsin, et ok, ma pean tolle kutiga seal peol siis ilmselt tutvuma hakkama. mitte et ma armukade oleks. noh, mitte eriti tähendab. a ex'ide järgmistega tutvumist olen tavaliselt ikka pigem vältinud.

otsustasin ikkagi minna, sest mingis mõttes olin siiski meelitatud tema usaldusest minu vastu selles suhtes, et ma ei hakka nõmetsema, armukadetsema, nägusid tegema ja stseene korraldama. pealegi oleme ex'iga tõepoolest sõpradeks jäänud, seega miks ka mitte. noja eks see alguses sutsu imelik muidugi oli teda seal selle uue kutiga musutamas vaadata, a üldiselt pold hullu.

kahjuks ei saanud ma sinna pikemaks jääda, sest olin lubanud ka ühele teisele peole minna. tellisin takso. veidi aja pärast tõusin ja ütlesin, et lähen õue vaatama, kas takso on juba tulnud. üks ex'i sõbranna küsis, et kas ta võib kaasa tulla. "kuhu, teisele peole või?". "ei, õue". einoh, minugipoolest. õues üritas sõbranna küsida, kas ma ikka tulen veel tagasi ja et äkki ma ikka tuleks tagasi kah. tegelikult ma sellesse tagasitulekusse väga ei uskunud, kuid vastasin siiski, et noh, võibolla. samal ajal jõudis ka takso kohale, läksin tuppa oma asjade järgi ning sõbranna jäi samal ajal õue. toas jätsin ex'iga hüvasti. ta oli terve õhtu jooksul mind mitmel korral kallistanud ja mul pead sasinud ning tegi seda ka nüüd, samas õue astudes nägin läbi klaasukse, kuidas ta oma poisiga uusti järgmise suudlussessiooni ette võttis. okei siis.

õues ootas seesama sõbranna, kes päris uuesti, et kas ma ikka tulen tagasi. panin talle käed puusadele ja ütlesin ohates, et tõenäosus on siiski üpris väike. võibolla 20%. ta vaatas mulle silma: "30%?". "ok, 30% siis. aga nüüd ma pean tõesti minema". nonii, kallistame siis, käed on mul niikuinii tema puusal juba. noh, ja hakkame siis kallistama, selleks puhuks ju inimesed lähenevad... aga vaat kus lops, kumbki ei pööragi pead ära ja siis me järsku hoopis asume suudlema. ja päris korralikult.

samal ajal aga mõtlen, et huvitav, teisel pool klaasust suudleb parasjagu ex oma poisiga, ja huvitav, kas nad meid ka näevad ja et kui näevad, siis huvitav, kas mu ex ka armukade on ja huvitav, mida ta oma sõbrannast võib arvata. aga see kogus mõtteid oli suudlemise ajal mõtlemiseks ilmselgelt ülearu suur ning mu aju kiilus kinni. jõudsin hingeldades üksnes pobiseda, et "hmm, tõenäosus tõusis praegu 50% peale" ning sel hetkel tõepoolest ka arvasin seda, aga taksosse istumise järel mõtlesin, et "eeeei, see olukord oli ikka suht freaky".

sellest peost, kuhu ma taksoga sõitsin, ja seal asetleidnud järgmisest ootamatusest juba järgmises postituses.

kuidas mingi miss mu rajalt maha võttis (kuid kahjuks ennast out'i rääkis)

2007-05-25T22:03:00.000+03:00

läksin kolm nädalat tagasi kluppi ja klubi jumala tühi. sõpru-tuttavaid kedagi polnud ja tegin siis niisama juttu ühe suvalise kenama tütarlapsega, aga pärast veidikest jutuajamist ta järsku küsib, et "ot... sa ei tunne mind ära või?". oijeerum, jälle keegi, keda ma justnagu peaks teadma, aga no ausõna ei meenu. ta siis tuletas meelde, et me olevat aasta tagasi netis ühe ujumaminemise kokku leppinud, aga siis olevat mul midagi vahele tulnud (nagu ikka). ja et paar nädalat varem olevat me ühel peol baarileti ääres paar sõna vahetanud (täpselt samal teemal kusjuures - et kas ma ei tunne teda ära). no piinlik lugu, need momendid meenusid mulle küll, aga see inimene ise...?

lubasin siis, et üritan ta nüüd meelde jätta. ja et võibolla ma tunneks ta üleüldse paremini ära, kui ma ta pilte näeks - neidsamu, mida ma ilmselt netis juba varemalt näinud olen, sest nendest tulenevalt me mingit teemat kunagi aasta tagasi algselt ju ajasimegi. ning ennäe, tüdrukul kohe klaver põõsas - ehk vajalikud pildid mobiilis ja asub neid näitama. kõigepealt muidugi neidsamu, mis tal netis. aga edasi juba neid, mida netis teps mitte pole, sealhulgas siis kuskil märja t-särgi võistlusel tehtud pilte, kus - khm, suht kõik (vähemalt üleval pool) on näha. "assa pauk, täitsa konkreetne tüdruk ju" tegin ma kiired järeldused ning seepeale vahetasime telefoninumbreid.

olin paar nädalat kodunt eemal, aga kuna ta ka kogu vahepealse aja uuris, et kuidas mul läheb ja kas ma juba tulen tagasi, siis sain aru, et ta on ikka täitsa hakkamas. tagasituleku puhuks ostsustasingi kohe rauad tulle panna ning helistasin ja küsisin, et kas ta saaks mulle autoga bussijaama vastu tulla. tüdruk oligi lahke, tuli vastu, jõudsime minu poole, pakkisin lahti, lobisesime, sõime, vaatasime filmi, peagi oli kell juba palju, kuid tal kaugele minna, aga mis seal ikka punnitama hakata, võib ju ka ööseks jääda:)

pärast oli ka järgmise päeva ka veel minu juures ning vat sellised kohtingud mulle meeldivadki. sellised, mis 1-2 tunni asemel kestavad 1-2 päeva või rohkemgi - saab lisaks "ööbimisele" ka suhelda ning inimest paremini tundma õppida. tänu sellistele suhtlemise stardikiirendustele saab kiirelt teada, milline on klapp ja millised üleüldse on sügavama suhtlemise perspektiivid - ja seda kõike paari päeva, mitte kuudepikkuse molutamise ja palava pudru ümber keerutamisega.

aga millised on siis antud juhul järeldused? tüdruk räägib - mitte ei laterda, aga suhtleb normaalselt ja see mulle meeldib, sest tummahambaid ma ei talu. aga.... jah, aga. nimelt selgus, et ta on paras kiidukukk. täiesti muuseas suutis ta mainida, et on osalenud viitel missivõistlustel ja nendest neljal tulnud võitjaks. huh?! et ta on raamatukogust laenutanud praeguseks hetkeks 2000 raamatut ja suudab tohutu kiirusega lugeda. mõtlesin, et äkki loeb siis midagi tarka ja mõistlikku ning on järelikult päris perspektiivikas tsikk, aga selgus, et puha jules verne, alexander dumas ning seiklusjutte maalt ja merelt. mis on kõik muidugi super, aga need enamus inimestel lapsena läbiloetud raamatud nüüd vaevalt täiskasvanud peast erilist alust kiitlemiseks annavad. et ta on kahest üle katuse rullunud autoavariist pääsenud peaaegu ilma vigastusteta. um? et ta näeb pimedas hästi, et ta oskab rallit sõita, et ta teeb superhästi süüa, et tal on parasjagu 20 meest, kes teda taga ajavad ja saada tahavad... oijuudas.

ma sain nüüd siis kah teada, milline on naiste ekvivalent meeste kiitlemisele teemal, milliste autodega nad sõidavad ja kus nad osakonnajuhatajad on. ning ühtlasi sain ka teada, kui nõmedalt see kiideldavate jaoks ilmselt kõlab, sest vähemalt minu puhul on tulemus kiitleja soovitule küll risti vastupidine. tüdruk on ju lahe, aga midagi tõsisemat ma nüüd temaga küll enam ette kujutada ei suuda. olgu pealegi miss, aga ilu jäägu pigem ikka minu otsustada. lugegu pealegi seiklusjutte maalt ja merelt, aga ärgu seda ometi lugemuseks pidagu. tehku pealegi hästi süüa, aga lasku mul see endal meeldiva üllatusena avastada. nüüd aga pole enam tahtmistki teada saada.

paar päeva tagasi saatis sms'i, et ilm on ilus, saab töölt varem lahti ning et äkki teeks miskit. paraku olin ma sel ajal kinni, aga kuna ma mingeid muid omapoolseid ettepanekuid ka ei teinud, siis sinnapaika see asi nüüdseks jäänud ongi. ning minu poolest ilmselt ka jääb, millest on ühest küljest muidugi ka natuke kahju, aga teisest küljest... mis teha. tegelikult on tüdruk ju lahe, aga edasist suhtlemist näen pigem semuliku ja sõbraliku kui millegi enamana. ega's midagi's, life goes on.

ja võetigi mind lõpuks ööklubis rajalt maha...

2007-04-23T12:52:00.000+02:00

üleeile sattusin taas kluppi. pidin ju sinna mitte enam minema, aga sõber pidas sünnipäeva ja kuidas ma siis jätan läbi astumata.

vaevalt jõudsingi kohale jõuda ja leti juurde astuda, kui sõber ulatas joogi ning kui ümber pöörasin, siis selja taga seisvast seltskonnast üks tsikk seisab otse nina all ja naeratab. hakkasime mingit pulajuttu ajama ja ausõna isegi ei mäleta, mis teemal, aga kui see tema enda seltskond kuhugi uttu vajus ja tema nendega kaasa ei läinudki, siis tegin kiire järelduse, et ahaa, ma vist meeldin. seejärel ei läinudki kaua aega, kui juba tantsisime sealsamas leti ääres liibuskit ja hõõrusime ninasid vastastikku.

tavaliselt on mul halb komme selliste ilmselgelt huvitatute juurest alati varem või hiljem kiirelt jalga lasta ("ok, ma nüüd pean minema" või mingi muu misiganes vabandus), isegi kui tüdruk ise mulle meeldib. mingi psühholoogiline kompleks vist. ühtepidi miski nagu takistab asja järgmisele tasemele viia, teisest küljest kardan, et asja mitte edasiviies vajub kogu ettevõtmine upakile (tüdruk ju ootab) ja seega pean paremaks asi niisama pooleli jätta ja üldse minema tõmmata. paar korda tegin ka nüüd kergelt vehkat, aga mitte nii otsustavalt, kui tavaliselt. ilmselt mõjus minu huvile kasulikult ka see, et iga kord, kui ma veidi kaugemale olin läinud, vajus tsikile kohe mingi 2-3 meest korraga ligi, kes teda kordamööda ja üksteise võidu ära üritasid rääkida. siis ma muidugi purjetasin võidukalt nende vahelt läbi, võtsin tüdrukul ümbert kinni ning seejärel liibusime mõnuga teineteise vastu. seepeale kutid muidugi pahaselt pomisesid midagi stiilis "mida kuradit, me siin räägime ilusti tüdrukuga ja siis tuleb mingi tüüp ja vajub talle kaela". et aga tüdruk ilmselgelt sama aktiivselt liibus nagu minagi, siis ei jäänud neil muud üle, kui käed pahaselt taskusse suruda ja kulm kipras minema loivata. oi rõõmu-võidurõõmu:) mis muidugi ei tähendanud, et järgmine sats jälle platsis poleks olnud, kui ma jälle veidi kaugemal oli, siis aga kordus kõik taas. ausalt polnudki enne näinud, kuidas ühte tüdrukut sellises koguses ja sedavõrd paanilist siukse karja poolt ära üritatakse rääkida, samas ma sellesse klubisse harva satun ja võibolla seal ongi nii kombeks.

samal ajal hakkas pidu juba otsi kokku tõmbama ja nii läksimegi mõlemad garderoobi, et seal riideid selga ajada ja oma seltskondasid järele oodata. niisiis istume ja ootame seal. tsikk on äksi täis ja räägib aktiivselt, mina aga olen juba suht unine ja annan üpriski hajameelseid vastuseid. tsikk jutustab, et tegelikult on ta haige ja haiguslehel sootuks. "ahah". et kuigi ta peaks tööl olema, siis on tal veel nädal aega haiguslehte jäänud. "ahaa". et tegelikult on ta ikka nii haige, et tal oleks lausa põetajat tarvis. "ahsoo". et äkki ma kojuminemise asemel tulen näiteks hoopis põetan teda?

"??"

püha müristus, järsku jõudis mulle kohale, et mind ju täesti konkreetselt sebitakse. ilmselt nähes, et mu aju on kinni jooksnud, otsustas tüdruk asja lõplikult paika panna: "mul pole praegu kedagi kodus". olin endast ilmselt selleks momendiks juba niigi lollaka mulje jätnud, nii et seda viimast ei lasknud ma endale enam kaks korda öelda.

***

epiloogiks. ühest küljest on ärasebituks saamine muidugi lahe egolaks, aga teisalt ma ei kujuta ette, millal ma taolise jätkuva passiivse tuhajuhanluse juures ise lõpuks mingi ärasebimiseni jõuan. ometigi võiks ikka niipidi olla, et mees sebib naist, mitte vastupidi (nagu mul pidevalt). peab ennast ikka kuidagi tõsisemalt käsile võtma.

kuidas eestis 1000 naisega seksida, 6. osa

2007-04-20T08:12:00.000+02:00

käesolevaga lõpetan ülevaate Paul Tuhkru raamatust, kus ta kirjeldab, mil moel ta eesti tingimustes pea 1000 naisega seksis. mida asjalikku sellest raamatust sebimise osas siis ikkagi teamiseks võtta? kõige rohkem tolku on vast ikkagi teadmisest, et kes küsib, see saab. sest kes asja käsile võtab, seda järgitakse ning kes juhtimise enda kätte võtab, sellele allutakse. enamus inimesi ootavadki, et keegi midagi teeks ja kuskil midagi juhtuks, kuid vähesed teevad selleks midagi ise. kui sind keegi kuskile kutsub ja see sulle vähegi talutav tundub, siis sa lähed, mis siis, et ise sa sellise mõtte peale elu sees poleks tulnud. kui sind keegi musutama hakkab ja kui see sulle vähemalt talutav on, siis sa musutad vastu (või vähemalt lased ennast musutada), mis siis, et ise poleks sa seda esimesena kunagi tegema hakanud. ja kui keegi sulle kätt püksi ajab või riideid seljast maha libistab ja see sulle vähegi talutav on, siis sa lased sellel sündida, mis sest, et sa poleks elu sees arvanud, et selline asi võib juhtuma hakata. ning nõnda samm-sammult võibki järjekordne 17-aastane plika leida ennast 70-aastase penskari voodist - stseen, mida tavamõistus tõrgub võimalikuks pidamast, kuid mis raamatu autori jaoks polnud mitte üksnes võimalik, vaid ka täiesti tavaline.

milline võiks olla selle raamatu väärtus? nagu öeldud, on sisu poolest tegemist täieliku saastaga, mille kirjanduslik väärtus on ümmargune null. mis puudutab seksi ennast, siis ka selles osas on asi enam kui kaheldav - raamatut läbivad hale-naljakad ning autori enda väljamõeldud eufemismidest kubisevad seksikirjeldused ei paku arvestatavas koguses ei erootilist elamust ega ka praktilisi seksuaaltehnikaid. seksini viivad sebimismeetodid tuleb kogu selle jura seest pintsettidega välja korjata ja mingi iva nendes muidugi on, teisalt põhipointide ehk poolkodutute ja trullakate sebimisega viljatuse-trumbi kaasabil pole ka midagi eriti pihta hakata.

samas paneb raamat fakti ette, et ühiskonna silmis seksuaalselt mahakantud penskar võib täiesti edukalt sebida ühiskonna poolt seksuaalselt kättesaamatuks peetavaid tütarlapsi. et isegi 75-aastane võib endale kena 17-aastase sebida, sealjuures kõik on veel õnnelikudki. äkki selles ongi raamatu väärtus? sõnumis, et kõik on võimalik - et isegi kui selline vanamehenäss saab naisi (ja mitte mammisid, vaid kohati vägagi kenasid), siis mis häda meil ülejäänutel üldse peaks olema. eks igaüks kujutab endale ette, miks ta pole võibolla ühes või teises osas naiste sebimiseks piisavalt tasemel - pole piisavalt trimmis keha, piisavalt pikk, piisavalt äge auto, piisavalt palju pappi, piisavalt trendikad riided, piisavalt sõnaosav, lahe, enesekindel, humoorikas jne. kuid ausalt öeldes on raske ette kujutada midagi noorte ilusate tsikkide sebimiseks ebapiisavamat kui seda on vaese pensionäri staatus ja vanus üle 65’e. kuid nagu näha, pole ka see takistuseks ning kas pole siis tore, kui raamatust õhkub selline positiivne lootuse- ja optimismisõnum kogu ülejäänud meessoo jaoks:)

nii et nüüd polegi muud, kui kõik julgelt naisi sebima.

kuidas eestis 1000 naisega seksida, 5. osa

2007-04-19T10:20:00.000+02:00

jätkan ülevaadet Paul Tuhkru raamatust, kus ta kirjeldab, mil moel ta eesti tingimustes pea 1000 naisega seksis. kas sellised sebimismeetodid ka tänapäeval võiksid töötada? juurdeujumine ja juttu-tegemine on juba aegade algusest töötanud, selles pole kahtlustki. kunagi 70’ndatel kirjutas üks Eric Weberi nimeline USA’s raamatu teemal, kuidas ta naisi sebima õppis. lugenud ma seda ei ole, aga point olevat olnud selles, et tuleb lihtsalt juurde minna ja juttu ajada. tuleb tüdrukutega rääkida ja neid ise endist rääkima panna, vestlust arendada ühesõnaga. Tuhkru raamatust tuleb siia veel selline täiendus panna, et kui niisama mulli ajamine võib ka tavalise tutvumisega lõppeda ja kogu moos, siis suunatud vestlus võib kiirelt ka seksini viia. sest lõpuks toimub ikkagi see, mida tahab inimene, kes initsiatiivi ja ohjad oma kätte võtab ning asjade kulgu enda soovitud suunas juhtima hakkab. nõndapalju siis ligiujumisest ja jututegemisest. toimib ja mitte vähe.

mis aga sellesse kohe esimese laksuga enda poole kutsumisse puutub, siis eks ta tänapäeval mõjuks samasugustele pookodututele ilmselt sama tõhusalt. iseasi, mida keegi aktsepteeritavaks peab, sest mul isiklikult löövad häirekellad peas alati tirisema, kui ühest küljest loen tüdruku silmist välja ilmselge tutvumishuvi, teisest küljest aga tuleb jutust välja, et isa joob, ema peksab ja üldse lasi ta kodunt jalga. minu kogemuses on sellised tüdrukud alati tunduvalt üle keskmise tutvumishuvilised ja väga kergekäelised isegi põgusa tutvumise järel küllatulejad, aga sõltumata tütarlapse muudest kenadustest, tekitab minul selline taustainfo alati tõrke. mine tea, millal sellise ruineeritud psüühikaga tsikil lendab pendel teise äärmusse ja ta otsustab mulle hoopis pommi alla panna. eks oli ka Tuhkru raamatus selliseid episoode, kus tal kippus kodunt asju “kaduma” ja kus ta pidi armukadedate naiste eest miilitsast kaitset otsima. mina sellisest segmendist lähemaid tutvusi soetada vist ikkagi ei julge.

pekised plikad on ilmselt läbi aegade kerge saak olnud. mõned pekised plikad on muidugi tõepoolest imearmsad, aga seda mitte tänu pekile, vaid sellest sõltumata. neil on lihtsalt nii nunnud näolapikesed, et mul on isegi nende pekkidest täiesti kama. aga neil on lihtsalt geenidega vedanud, sest enamikel juhtudel on pekk ikkagi kenaduse surm. ronib see pekk ju ka näkku ning lihtsalt tapab kenad näojooned. mida paksemaks inimesed lähevad, seda rohkem lähevad nad ühte nägu. minu jaoks siin ongi vastus, miks paksud on koledad - peki alt lihtsalt ei paista nende ilusad näojooned enam välja. erinevalt Paul Tuhkrust ei leia mina selles erilist väärtust, kui tüdrukul tänu ülekaalulisusele tekivad matsakad kannikad, täidlased reied ja lopsakad tissid. kui näolapi kenadus on pidanud peki tõttu kannatama, siis mul on täiestu suva, palju seal allpool selle asemel tisse on.

põhitrumbi ehk viljatusega pole mul (loodetavasti!) paraku midagi pihta hakata. ma pole sugugi kindel, kas “ma olen täiesti ohutu, mul on kodus palju kondoome” sama tulemuslik oleks. kogemuste osas bluffimist võib muidugi alati proovida. igasugu bluffid ongi nagu ise-eneslikult täituvad ennustused (self-fulfulling prophecies) - ehk “fake it ‘til you make it”. einoh, loomulikult ei arva ka enda olemasolevatel kogemustel midagi viga olevat ja milline normaalne noormees endast teisiti üldse saakski arvata, aga selge on ka see, et asjade veidi suuremaks puhumine võib mõnel puhul huvi tekitada küll. mine tea, äkki peaks poolnaljatavate vihjamiste asemel tõesti mõnikord ka täiesti konkreetset “ma olen kogenud, võiksin sulle nii mõndagi pakkuda” lähenemist proovima? järgmises ja viimases osas teen kokkuvõtte ja üritan jõuda selgusele, mis siis ikkagi võiks olla põhiline, mida sellest raamatust sebimise osas meelde jätta.

kuidas eestis 1000 naisega seksida, 4. osa

2007-04-18T14:00:00.000+02:00

jätkan ülevaadet Paul Tuhkru raamatust, kus ta kirjeldab, mil moel ta eesti tingimustes pea 1000 naisega seksis. kaasatulnud tütarlapsele tutvustas autor põgusalt korterit ning seejärel pakkus pesemisvõimalust. alguse poole oli selleks tavaline vannituba, hiljem elas ta majas, kus keldrikorrusel asus erasaun, kuhu oli veel eriti mugav tütarlapsi juhatada. ilmselt ei jätnud ta kahtepidi mõistmise võimalust, sest alati saabus ta ka ise pesemisele ning oli lahkelt valmis igalt poolt (and I mean it) pesemise juures abiks olema. seejärel siirduti hommikumantlites väikesele söömisele ja sinasõpruse joomisele, millele järgnev suudlus viis tavaliselt tütarlapse hommikumantli hõlmade lahtiharutamisele (mida kergendas asjaolu, et vannitoas/saunas sai niikuinii juba paljast peast koos oldud ja pesemise käigus siit-sealt katsutud), rindade mudimisele ja siis kätel voodisse-kandmisele. ja edasi juba teadagi mis.

tihtilugu pakkus autor enda juures ka pikemaaegsema peatumise võimalust. taoliste tihedamate suhete sõlmimine viis selleni, et elamakutsutud tütarlapsed toid peagi tema juurde külla ka teisi samasuguseid ajutistest põgenikest sõbrannasid, kes siis kas ise või sõbrannade soovitusel ennast lahkelt autorile pakkusid - küll süütusest lahtisaamiseks, küll seksialase hariduse saamiseks või niisama lõbusaks ajaveetmiseks. tihtilugu jäädigi kolmekesi-neljakesi taolises vabameelses kommuunis pikemaks ajaks autori juurde elama. hilisemal perioodil (autori vanuses 75-85) said sellised olemasolevate tütarlaste toodud uued tütarlapsed tema peamiseks uute tütarlastega tutvumise ja nendega seksimise meetodiks, sest kuigi ta seda konkreetselt välja ei öelnud, siis tundus, et tänaval ei kippunud tal enam näkkama (no kidding?).

lõbusale elule vaatamata oli paraku suhteliselt nukker paljude autori poolt sebitavate üldine psühholoogiline profiil. oli loomulikult ka erandeid, kui tihtipele oli tegu igasugu ärajooksikutega - kes sõitis kohale kuskilt kaugelt nõukogude kolkast, et saada hea haridus või leida hea töökoht; kes põgenes oma mehe ja lapse juurest mõnes teises linnas, et nautida veel natuke vabadust; kes põgenes kodukülast, sest seal polnud tulevikku; kes põgenes joodikutest vanemate juurest (või löödi nende poolt lihtsalt kodunt välja); kes oli raskustesse sattunud, sest poiss pandi vangi; kes oli lastekodust vabanenud ja kel seetõttu puudusid veel üldse igasugused normaalsed sotsiaalsed kontaktid. nii mõnigi autori külalistest kaldus prostitutsioonile või alkoholismile (kuigi viimane oli tol ajal vist üpriski tavaline nähtus).

ühesõnaga ilmselgelt armastuse puuduse ning üleüldise vähenenud turvatunde käes kannatavad ning seetõttu suurenenud riskikäitumisega tegelased. vaevalt autor neid nüüd spetsiaalselt välja peilis, küll aga on usutav, et kõikidest, kellele autor ettepaneku tegi, olid varmamad nõustujad alati need, kel polnud kuskile minna ning kes olid valmis haarama ka sellisest õhkõrnast võimalusest kogeda natukenegi hoolitsust, turvatunnet ja mingil moel ka armastust, isegi kui seda pakkus mingi suvaline kõrvaleistuv onkel, kes enda juurde korterisse kutsus.

teisalt ei oska sellist käitumist autorile ka väga ette heita. kui autori enda sõnu uskuda, siis ta päästis sel moel suisa lugematus koguses tütarlapsi halvale teele minemisest ja põhjas lõpetamisest. kes tema juures veidigi pikemalt peatus, seda üritas joomisest võõrutada ja halvast seltskonnast eemal hoida ning aitas töökohta leida või kõrgkooli sisseastumiseksamiteks valmistuda. tüdrukud tundusid olevat rahul, et said koha kus ajutiselt elada, puhata, süüa, magada ning ohutult seksi õppida. autor oli rahul, sest vahest elas kokku ühe, vahel kahe, kolme või enamagi noore tütarlapsega üheaegselt.

loomulikult polnud kaugeltki kõik juhtumid taolised kerge ärakasutamise maiguga. tihtipeale jäid õnge sõbrannad, kes olid tulnud kuskilt maakohast või vennasvabariigist niisama tallinna lõbutsema, aga kellel oli raha ootamatult ruttu otsa lõppenud ja polnud kuskil ööbida. onkli juurde seksima-minek oli neile lihtsalt järjekordne lõbus seiklus. oli ka veidi vanemaid iseseisvaid daame, kes olid puhkusele sõitnud ning kellel elu muidu korras, kuid kes otsisid lihtsalt veidi vaheldust. kolmas kategooria oli tavalised tütarlapsed, kes olid, nagu autor neid ise nimetas: prisked, hästi toidetud, tüsedakesed või paksukesed. ehk sedasorti tüdrukud, kellele poisid üldjoontes tähelepanu ei pööra, kuid autor eriti ei diskrimineerinud (tal tundus isegi väike peki-fetish olevat) ning koostoimes asjaoluga, et sellised pekisemad plikad mujalt eriti ei saanud, olid nad asjade käiguga üpriski rahul.

järgmises osas vaatan, kuidas ja mil määral kirjeldatud sebimismeetodid ka tänapäeval võiksid töötada.

kuidas eestis 1000 naisega seksida, 3. osa

2007-04-17T10:59:00.000+02:00

jätkan ülevaadet Paul Tuhkru raamatust, kus ta kirjeldab, mil moel ta eesti tingimustes pea 1000 naisega seksis. raamatu põhjal tundub, et peamiselt ujus ta ligi kuskil välitingumustes (tavaliselt pargis pingi peal) istuvatele üksikutele tütarlastele. nukrama näoilme puhul uuris kohe, miks tütarlaps kurb ja tavaliselt selgus, et tegemist on sissesõitnuga / kodunt väljavisatuga / lastekodust vabanenuga või muu taolise kerges kodutuses vaevleva isendiga, kellele siis kohe kärmelt "lähme minu poole, mul on kena korter, võid seal puhata (jne)" pakkumise tegi. see raamatust ei selgu, kui suures osas tema taolised pakkumised äraütlemiste osaks said, aga see vast polegi oluline, sest nagu näha, kogunes ka nõustuvaid vastuseid tema päevade (ning ööde) sisustamiseks täiesti tõhusas koguses.

alternatiivselt teeskles ise kurba. "kas tohin teie kõrvale istuda? tahaksin teiega natuke rääkida. äkki saate mu kurba meelt lohutada" jne, sealt siis jõuti jälle ringiga peagi "lähme minu poole, see on 10 minuti bussisõidu kaugusel" jutuni. siin väike loetelu peamistest seebitamis-suundadest:

suitsu mul pole, aga kodus on mul natuke tagavaraks, saaksin teile seal pakkuda (juhul kui suitsu küsiti)
lähme minu poole, mul on ilus korter siinsamas lähedal, 10 minuti bussi- või autosõidu kaugusel (juhul, kui selgus, et tütarlapsel pole parasjagu kiire ega midagi eriti teha)
lähem minu poole, seal saab sooja (juhul, kui tütarlapsel on külm või ilm kisub jahedaks)
võid minu pool keha kinnitada (juhul kui selgus, et tütarlapsel on kõht tühi)
saad korteris puhata, võid sinna natukeseks peatuma jääda kui soovid (juhul kui selgus, et tütarlapsel polnud kuskil ööbida)
elan üksinda, naist ja lapsi pole, sest lapsi ma kahjuks ei saa (st rasedaksjäämist pole karta)
lähme randa / päevitama (kui on ilus suvine ilm. päevitamine toimub loomulikult mingis eraldatud kohas ja alasti)
olen täiesti ohutu (st haigusi ei ole)
olen päris kogenud, võiksin teile nii mõndagi pakkuda (kui jutt juba seksile läks)

tüdrukud pole ka muidugi lollid ja eks paljudki neist nägid, et silmapiiril on seks terendamas ning kesse ikka tahab niimoodi kohe hoobilt võõra vanamehega seksima minna. sellistel puhkudel rõhus autor alati oma toredusele ja ohutusele ning iseäranis hästi paistis töötavat see “mina lapsi ei saa” trump, mispeale isegi alguses vastupunnivad tütarlapsed jäid igasugu asjadega peagi nõusse. teisalt on vist ka loogiline, et rohkem kui miski muu, hoiab inimesi seksimast tagasi rasestumis- ja haigushirm. ausalt öeldes seksiks vist isegi oluliselt vabamalt, kui poleks haiguste ja lapsesaamise ohtu. vist?

juhin tähelepanu, et autor alati pingsalt teietas tütarlapsi. ilmselt oli selline viisakas formaalsus tol ajal ka kombeks, kuid iseäranis kulus see marjaks ära, et saaks esimesel võimalusel kohe tütarlapsega sinasõprust jooma hakata (“nii imelik on teietada, joome parem sinasõprust”), mida pidi mingi minule tundmatu (vene?) kombe kohaselt pärast pitside tühjendamist alati musiga kinnitama… ja loomulikult läks selline musi tihtipeale üle pikemaks suudlemiseks, sealt edasi juba käte riiete alla ajamiseks, lahtiriietumiseks ja edasi kujutate juba ise ette.

järgmises osas võtan vaatluse alla, kuidas ta kaasatulnud tütarlapsed lõplikult pehmeks rääkis, nii et asi suht sujuvalt seksi peale üle läks.

kuidas eestis 1000 naisega seksida, 2. osa

2007-04-16T12:51:00.000+02:00

jätkan siis ülevaadet Paul Tuhkru raamatust, kus ta kirjeldab, mil moel ta eesti tingimustes pea 1000 naisega seksis. kuigi raamat alustab autori seksmineviku lugejate ette toomist juba esimestest lapsepõlve sekselamustest alates, räägib suurem osa raamatust räägib sellest, kuidas autor keskealisena ning hiljem ka pensionärina (“vallutuste” loetelu jätkub kuni 83 eluaastani) noori naisi ja tütarlapsi (peamiselt vanuses 16-19) rajalt maha võtab. “stardikiirenduse” sel alal sai autor sõja ajal, mil punasõdurina sakslaste tagalasse sattudes otsustas ta niisama redutama jääda, kuid maakohtades olid ju majapidamised naisi täis, samas mehi ei kuskil. selle tulemusena nõudis teda igas talukohas nii ema kui tütar, seejärel naabrinaine, siis naabrinaise sõbranna jne. eks ta oli muidugi ise ka hakkamas ja võttis kust võtta sai. ühe taolise võtmise käigus saadud haiguse hilinenud ravi tagajärjel jäi autor viljatuks - asjaolu, mis hiljem osutus eriti tõhusaks argumendiks ka kõige umbusklikumate tütarlaste pehmeksrääkimisel.

kui “stardikiirendus” mööda sai, siis muidugi tuli tal juba endal aktiivselt tegutsema hakata. tundub, et enamuse neidudest leidis ta vanalinna ja balti jaama ümbrusest. raamatut lugedes sai vaikselt selgeks, et kuna autor spetsialiseerus igasugu ärajooksikutele ja sissesõitnutele, siis balti jaam, kui igasugu tallinnasse-saabujate loomulik kogunemiskoht ning vanalinn, kui igasugu juhurändajata tavaline jalutuspaik, olid sellisest kontingendist kõige küllastunumad.

mis sellest teadmisest tänapäeval võiks tolku olla? need ajad on ilmselt möödas, kui kallitest vennasvabariikidest sõitis siia igasugu udmurte ja kasahhe, kes siis päranisilmi balti jaamas "välismaad" uudistasid ning kust iga vähegi sõbralikum onkel nad endale kohe zhigulli peale võis korjata. lähim vaste sellele oleks võibolla raeplatsil välismaalasi lantida, aga samasugune sõltuvussuhe, nagu tol ajal zhigulli ja korteriga kohaliku onkeli ning uurali tagant tulnud räbalates paljasjalgse metsaplika vahel oli, jääks ju ikka olemata. pigem oleme me ise siin välismaalaste jaoks aborigeenid. teine variant oleks äkki balti jaamas kohalikke maakohtadest saabunud seiklejaid jahtida, samas tänapäeval seiklema minnes minnakse vast tallinna asemel pigem juba kuskile välismaale, seega ka selles osas võib valim olla hõredaks jäänud.

järgmises osas võtan vaatluse alla, millised liimilevõtmismeetodeid autor konkreetsemalt kasutas.

kuidas eestis 1000 naisega seksida, 1. osa

2007-04-15T18:35:00.000+02:00

võtsin siis mõned päevad tagasi lõpuks ette sellise raamatu nagu Paul Tuhkru "Elu rõõmud". raamatu autor väidab ennast olevat oma elu jooksul seksinud eestis pea 1000 naisega ning on paremad palad sellest nüüd ka kaante vahele koondanud.

milleks mulle selline raamat? ega muud polegi, kui et äkki leiab sealt midagi naistesebimisteema osas kõrva taha panna. 1000 sekspartnerit. see eeldab ilmselt ka mingeid sebimisoskusi ju:)

kirjanduslikult on raamat täielik õudusunenägu. raamatu põhiline viga tuleb välja juba esimesel leheküljel, kus autor oma sissejuhatuses uhkelt teatab: "Käesoleva raamatu tekst avaldatakse minu soovil ja palvel muutmata kujul, et mitte kaotada tegeliku situatsiooni värvikust ja emotsionaalsust".

seega ei korrektorit ega toimetajat?! no tulemus on ka vastav - pea 400 lehekülge üksteise kõrvale lükitud mannetuid lühilauseid, abikooli tasemel dialoogid vaheldumas hale-nilbete seksikirjeldustega ning kogu see ilma igasuguse korrektuurita tekst kubisemas stiili-, hooletus- ja grammatikavigadest. tõesti mõistetamatu, miks peaks üks inimene oma elutööst (sest seda see 1000 naisega magamine raamatu autorile ilmselt on) sellise pärandi jätma.

veidikesegi lugemise järel muutub raamat täiesti talumatult monotoonseks, sest praktiliselt iga episood järgib täpselt sama stampi - tutvumine ja kojukutsumine, puhtakspesemine ja võileibade söömine, sinasõpruse joomine ja suudlemine, pealevajumine ja jalgade laialilükkamine, veidi pikem kirjeldus esimesest seksist, veel mõned põgusad kirjeldused järgmistest seksidest, siis lõpetuseks lahkumineku põhjused (tüdruk abiellus, sõitis tagasi oma kodukülla, kadus niisama jäljetult jne) ning haledake järelhüüd stiilis "oh küll sa olid mul toredake".

ok, ma saaks veel aru, kui lihtne mees kirjutab oma lihtsat lugu, aga ei. raamatu autor ei väsi kiitmast oma kõrget haridust ning ka haritlaskarjääri küll teadlasena, küll õppejõuna, isegi dekaan ja koolidirektor olevat ta olnud. ma ei oska muud kosta, kui et pandi vast diletante pukki nõukogude ajal.

ütlemata tüütuks osutub ka see ülevoolav enesekiitus, mida ta läbi oma lugematute armukeste suude laseb endale pidevalt osaks saada. “küll sa oled ikka tubli poiss”, “sa oled nii aus ja tore mees, tohib ma hakkan sul nüüd tihti külas käima”, “sinuga on nii tore, oled nii viisakas ja hoolitsev, kõige parem mees, keda ma tean” jne. sama tüütuks muutuvad autori monotoonsed ja äravahetamiseni sarnased seksikirjeldused, kus ta järjekordselt oma “armupulga” tütarlapse “vilksu” sisse surub ja siis röökides oma “armuneste” tema sisse tühjendab. selleks peab lugejana eelnevalt ikka tõsiselt kiimas olema, et sellise jutu peale kõvaks läheks.

kui raamatu esimesed 2/3 on kirjutatud veel mingis ühtlases memuaarses vormis, siis viimane kolmandik muundub ootamatul kombel tavaliseks päevikuks. ju otsustas vana mees memuaaride kirjutamisega samaaegselt ka päevikut pidama hakata, kuid selle päeviku oleks võinud siiski memuaaride lõpuosaks ümber vormistada, sest praegusel kujul muudavad need episoodilised päevikusissekanded oma visandlikkuses niigi halvasti loetava raamatu juba praktiliselt loetamatuks.

nojah, vaevalt keegi muidugi sellist raamatut kirjandusliku elamuse saamiseks lugema hakkab. ka erootiliste elamuste otsija peab ilmselt pettuma, iga suvaline maaja on kah kordades parem. aga aitab kirjanduslikust retsensioonist, järgmises osas asun raamatu lugemise tegeliku põhjuse ehk sebimisalase info enda juurde. kuidas siis autoril ikkagi õnnestus endale eesti tingimustes pea 1000 naist seksimiseks sebida?

seksimagnetina ööklubis

2007-04-11T19:54:00.000+02:00

olen siin muude asjade kallal munenud, aga vahepeal tuli geniaalne mõte, et äkki saab naisi hoopis ööklubist. käisingi siis vahepeal terve nädala ainult ööklubides. vahepeal läks asi isegi liiale, kolmes klubis ühe öö jooksul käia pole ikka mõtet. päevaplaani lõi ka täiesti sassi, sest kui ikka neljast-viiest alles magama saab, siis enne kahteteist ennast naljalt lahti ei kanguta.

aga millised olid siis kogemused? eeh.. einoh, itsitavaid plikasid oli kõik kohad täis, aga kohe kui keegi oli sõbralikum ja ka mulle meeldis, siis... tuli välja, et ta oli lihtsalt veidi võtune. alguses langes mulle kaela, pärast langes kellelegi teisele ja ega minagi tal esimene kaelalangetav ilmselt olnud. no thanks.

tantsupõrandal oli ka päris omapärane. mina vehkida ja rabelda ei viitsi, vahtisin niisama seal käed taskus keset põrandat, kuda igasugu kutid igasugu tsikkidele külje alla ujusid ja mingeid totraid tantsuliigutusi tehes järjest ligemale liibuda üritasid. samas ega mulgi seal kaua rahus seista lastud. aeg-ajalt ujus külje alla mingi järjekordne tsikk, kes alguses "kogemata" minu vastu põrkus, siis järjest rohkem, kuni varsti oli asi suht ilmselge nühkimine. alguses nühiti peamiselt selga ja taguotsa, aga kui tsikk ennast ümber pööras, siis tehti minu jalast stripibaari post ja hakati oma jalgavahega mööda seda üles-alla sõitma. varsti pöörati jälle selg, siis võeti mu käed ja pandi endale rindade peale... kas ma ikka mainisin, et tegemist oli minu jaoks täiesti tundmatute isikutega? einoh, ilmselt on lahe täitsa lambist võõraste naiste rindu katsuda, aga ikkagi, suht ootamatu. varem või hiljem trügiti ka juba nina alla stiilis "natuke veel ja nüüd me suudleme" ja eks sellisest ootamatust huvist saab ka väikese egolaksu, paraku sedavõrd valimatute nühkijate ja suudlejatega ei tekkinud erilist tahtmist lähemalt tutvuda. järgmistel klubikordadel selgus, et need ongi sellised casanova-stiilis tsikid, kes igal õhtul ise poisse landivad.

mingitel asjaoludel jõudsin ühel korral siiski ühe kena tütarlapse, tema sõbranna ja sõbranna ühe-õhtu-kutiga minu poole aftekale. alguses libistasime veidi shampat, kuid peagi jagunesime paaridesse. mina ja mu kaaslane näitasime keelegümnastikas eeskuju, sõbranna ja tema kutt järgnesid ka omavahel peagi ning varsti tuli teemaks, et "kustutame tuled ja otsime tekid" ning edasist võib ilmselt kirjeldada sõnapaariga "heavy petting". aga tutvumine kui selline jäi jällegi totaalselt ära ja ausalt öeldes pole mul senini aimu, mis inimene see üldse oli, kellega me seal teki all vastastikuseid uurimusretki korraldasime. kontakte muidugi vahetasime, aga mingit eriti aktiivset suhtlemist pole sellele järgnenud. no kui ma torkima hakkan, siis võibolla tuleb veel, aga pole eriti torkinud kah.

selle tuuritamise veidi mõistlikum lahendus oli see, et pärast ühte või teist klubitiiru oli järgmisel päeval postkastis kiri ühelt või teiselt tüdrukult stiilis "mm sa vaatasid nii magusa näoga" või "hei, tundsid mu ära?". ei mina tea, kust või kuidas nad mu postkasti üles leidsid - kindel on see, et mina neid seal ei näinud ja nendega isegi ainsatki sõna ei vahetanud - aga peab tunnistama, et selline veidi viisakam ja ettevaatlikum lähenemine tundub mulle sutsu meeldivam kui see "katsu mu rindu samal ajal kui ma sulle keele kurku lükkan".

üldiselt aga viskas ööklubidest ikka totaalse kopa ette küll. tüdrukud on ju toredad, aga nad on kas vintis - ja mulle ei meeldi kellegi seisundit ära kasutada, et talle keelt kurku suruma või teda kuskile lohistama hakata - või riputavad nad ennast niisama kõigile valimatult kaela, mida ma ei saa neile pahaks panna, samas tunneksin ise ennast odavalt, kui samasse ritta astuksin. eks ma muidugi lähen vahest veel kluppi, aga et sealt mõnda mõnusat ja huvitavat kaaslast leida, selle võib ilmselt ära unustada.

see seksimagneti pealkiri on ka kergelt iroonilisena mõeldud. takkajärgi mõeldes tuli teoorias seksi ju lausa uksest ja aknast - riputi, nühiti, itsitati ja saadeti veel päev hiljemgi kirjakesi. praktikas aga - mitte essugi. ma olen vist ikka ilge pipar.

peaks järgmiseks hoopis raamatukogus lantimist proovima. kuulu järgi pidavat seal päris hästi näkkama. võibolla on see linnalegend, aga mine tea.

teine sebimine (pille) - esimene külaskäik

2007-02-23T00:02:00.000+02:00

pille tuli, pille oli ja pille läks. aga väga lahe oli. alguses ma ehmusin ära, ta oli näost punane nagu vähk. olevat just solaariumist tulnud. noh ööklubibeibede värk, katsume leppida kuidagi. aga edasi ta vaatas mu raamatuid ja vidinate kollektsioone, siis mängisime küünlavalgel kaarte ja mulisesime niisama. vahetus suhtlemises oli ta hoopis lõbus ja sõbralik ja sugugi mitte tuim ja loll, nagu msn'is temast mulje jäi. tal oli küll mingeid muid asju kokku lepitud ja pooleteise tunni pärast lasi ta juba jalga, aga eks see oligi selline esimene pinnasondeerimine tegelikult. normaalselt suhelnud me sisuliselt ju polnudki enne, sest msn ja ööklubi pole küll need kohad, kus inimesest sotti võiks saama hakata. mina igatahes jäin rahule ning kuigi midagi konkreetset me järgnevaks kokku ei leppinud, siis jutt jäi tal selline, et ta nüüd kodus vanaemaga harjutab hoolega kaardimängu ning järgmine kord teeb mulle juba pähe (sest seekord sai ta ise pika puuga). ja kuna selle "järgmise korra" võttis ta ise teemaks, siist põhimõtteliselt tundub isegi lootust olevat.

esimese sebimise nastja on mulle siin paar kirja saatnud, et kuidas mul läheb ja mis ma teen. ilmselt ta siiski ei ole kristlane, vaid tõmbas niisama korraks tagasi, sest tegelikult ma ju noomisin teda kah, et ta oli alguses liiga aktiivne.

kolmanda sebimise juliaga on suhe muutunud asjalikuks hoopis. ühesõnaga sõbralikuks, mingis mõttes ka usalduslikuks, kuid täiesti külgelöömisvabaks ning keemiat siin ei ole. no minu poolt polnud seda keemiat tegelikult vist kunagi eriti, tema poolt alguses siiski oli, aga nüüdseks - ma kasutan ta abi mingites asjades, millega ma ise hakkama ei saa, ta tundub mind heal meelel aitavat ja ma olen talle selle eest tänulik. aga sebimise kui sellise võib päevakorrast maha võtta.

ättitjuudiga tüdruk sünnipäevapeolt siiski saatis oma msn'i, lisasin ta endale nimekirja, aga pole isegi tsekkinud, kas ta ka onlines on olnud ja pole isegi olnud aega mõelnud, mida temaga pihta hakata. temale mõtlemine pakub igatahes pinget. sama asi valimisürituse tonksajatüdrukuga. peaks tema kontakti ka kuskilt välja uurima. ok, ta on mul isegi orkuti sõbralistis, kuid kahjuks alles järgmise nädala teisipäevast alates oleks aega sellega põhjalikumalt tegelema hakata.

teine sebimine (pille) - tuleb? ei tule? tuleb? ei tu...

2007-02-21T11:10:00.000+02:00

nonii, tänaseks on siis asi pärast pikemat venimist ja mitmeid valestarte nõndakaugele jõudnud, et pille väidab ennast mulle õhtul külla tulevat. kuigi ausalt öeldes on mu huvi nüüdseks suht jahtunud. ta lubas siin juba ka eelmine nädal tulla ja vist ükskord varem kah, aga kuidagimoodi jäi see asi ikkagi alati ära. kuid nagu öeldud, mul suht kama. miks? on ju küll pandav? no on küll jah, aga msn'i kaudu on jäänud mulje, et ta on suht totu. kohe kui ma teda natuke provotseerin või püüan natuke lõbbusam olla, siis ta ei saa enam aru. ok, mu huumorisoon pole just mingi eriline kõrgpilotaazh, aga no kamoon. tema poolt samas pole veel mitte ainsatki huvitavat mõtteavaldust või kelmikas-õrritavat lausekatket tulnud. võibolla ma lihtsalt ei inspireeri teda, aga võibolla ta ongi selline tõsimeelne otserühkija. kui ta nüüd tõesti peaks täna tulema, eks siis saab loodetavasti teada.

ättitjuudiga tüdruk ühes eelmises postituses kirjeldatud sünnipäevapeolt. nägin teda nädal tagasi klubis. ütlesin "hea mees, lasid mul ennast orkutist otsida, ennast polegi seal". ta ütles, et ma olevat öelnud, et otsin ta orkutist üles ja siis keeranud selja ning marssinud minema ning ei andnud talle isegi võimalust öelda, et teda seal pole. eem... võibolla tõesti? ühesõnaga sedapuhku lüpsin ta käest ta e-maili aadressi. ehtminulikul kombel muidugi unustasin selle umbes nädalakeseks, eile siiski tuli meelde ja kirjutasin talle. vahetasime mõned kirjad, ta rääkis oma jubedatest klubikogemustest (kuidas talle midagi joogi sisse poetati, kuidas ta seejärel klubist otse haiglasse sõidutati ja kuidas ta kogu loost midagi ei mäleta... mis toimub eestis?!), üritasin teemat siiski normaalsematele radadele juhtida ja tema käest tema msn'i välja suskida, aga selles osas pole vastust enam saanud. nojah.

eile päeval sattusin mingile valimiskoosolekule. erinevad erakonnad väitlesid omavahel, pooleldi pull, pooleldi poliitika. kuna istekohti ei olnud, seisin seina ääres. üldiselt oli ka seinaäärne rahvast täis, aga minu kõrval oli siiski natuke vaba ruumi. tuli siis üks tüdruk mu kõrvale ja nõjatus vastu seina nagu minagi.

selle tüdrukuga on nüüd selline lugu, et... kunagi ma nägin rates ta pilte ja tundsin, puhtalt pildi vaatamisest, et hakkan armuma. ja panin rate kõmmdi kinni. ok, enne vist isegi kirjutasin kah talle ja me võibolla isegi vahetasime mingeid kirju, aga sellest ma ei mäleta enam tuhkagi. siis mingi aasta tagasi nägin teda kuskil klubis. no me tundsime teineteist ära, noogutasime ja teretasime, aga suurt muud ei midagi. teadsin juba ette, et tema lähedusest on vaja ruttu jalga lasta ja nii ka tegin. paar kuud tagasi sattusin mingile üritusele, kus ta oli mingi asjapulk. haarasin endale ruttu mingid ülesanded, et olla nende kallal hästi busy ning unustada ta kohalolek. õnnestus muide. paar nädalat tagasi sattus näppu mingi ajaleht, mille üks artiklistest oli tema poolt kirjutatud. ära tundsin ma selle muidugi artikli juurde lisatud pildi järgi ning sedasama pilti vaadates tundsin, kuidas ma hakkan jälle armuma ning see on ju täiesti crazy, sest esiteks minuga ei juhtu sellist asja ÜLEÜLDSE mitte kunagi ja teiseks lihtsalt mingi välimuse pärast... kuigi kõigi nende põgusate kokkupuudete puhul on ta tundunud ka nutikas ja asjalik - ikkagi siin-seal asjapulk ning kirjutab ka artikleid ja puha... aargh ei ma ei tohi mõelda sellest.

ühesõnaga nüüd see tüdruk seisatas mu kõrvale. vaatasime teineteisele otsa, ahaa tere, siis vaatasin jälle sinnapoole, kus mingid rääkivad pead oma poliitikat ajasid. ja mida see tüdruk siis tegema hakkas? tonksas mind küünarnukiga ja kommenteeris midagi. ma kommenteerisin vastu. siis tonksas mind põlvega ja kommenteeris veel midagi. ma kommenteerisin vastu. siis tonksas mind õlaga, kingaotsaga, siit-sealt, oma kümme korda tonksas mind, et jälle midagi kommenteerida. ja kui taevalikult ta lõhnas samal ajal... vahepeal seisis niisama, selg vastu seina, õlg vastu minu õlga. huh?

mul on nüüd kaks valikut. kas ignoreerida teda jätkuvalt või leida mingi võimalus ta enda jaoks KIIRELT maiseks taandada, sest kui ma ignoreerimise asemel kontakti võtan ning samas ei suuda tema seletamatut mõju minu üle kuidagi neutraliseerida, siis on tulemuseks see, et armungi ära ja siis on täitsa pekkis.

sebimiste vahekokkuvõte

2007-02-07T08:27:00.000+02:00

selgus, et mul on terve patakas mingeid töid vaja teha, mille kõrvalt sebimise jaoks naljalt aega ei jäägi. no teoorias saaks ju minna kuskile linna peale mingit lambilantimist teha, aga koju ma kedagi kutsuda ei saaks, sest siis oleks kohe pool päeva vastu taevast.

esimese sebimise nastja ilmselt ootab küllakutset ja on ise kuss. viimati ma ju ütlesin, et ta on liiga aktiivne ning tema viimased sõnad olid, et "noh, millal sa mind uuesti kutsud?". no ma pole seni kutsunud ja kahtlen, kas üldse kutsungi.

teise sebimise pille viskab ikka aeg-ajalt mu msn'i akent lahti ja küsib, et äkki ma tulen kluppi (aga kluppi vindumaminek pole tavaliselt minu rida) ja räägib, kuidas ta mulle ikka kunagi külla tuleb ja kuidas me siis filmi vaatame ja kaarte mängime ja mida kõike (tühjad sõna kõik ma ütlen:).

kolmanda sebimise julia tsekkis vist niisama ja edasist aktiivsust näha ei ole. käisin tal korra täiesti sebimisväliselt ja asja pärast külas ja selgus, et toanaaber on tal täitsa pandav. kusjuures toanaaber hakkas isegi kergelt kekutama, kui ma seal olin, aga mingeid konkreetseid plaane mul selle võimaliku liini osas ei ole. pealegi mingite sõbrannade/toanaabrite korraga-sebimine on alati libe tee ning seal on kerge hoopis ise lolliks jääda.

lahedat tsikki viimatiselt peolt pole 100% orkutis, uurisin järgi. nii et ta lasi mul rahusmeeles lubada, et ma ta orkutist üles otsin. mida oligi arvata:)

käisin nädalavahetusel teises linnas ja seal tekkis kohe põmpsti terve posu tüdrukuid, kes kõik flirtisid minuga nii et maa must. kusjuures nad olid ka ise täiesti viimase peal - lahedad, lõbusad, aktiivsed, rõõmsameelsed, sõbralikud, nutikad. välimuse koha pealt - esiteks nad olid modellid ja teiseks nad polnud niisama modellid (sest modelle on ka igasuguseid), vaid nii ilusad, et kuku pikali. juhtus lihtsalt selline üritus olema, kuhu oli suuremas koguses mingeid modelle kokku tulnud.

no selle välimuse-asja suhtes ma üritan muidugi immuunne olla, aga tuleb tunnistada, et paradiisi-tunne tuli ikka peale küll, kui piltilusad modellid tundide viisi juttu tegid, naeratasid, kallistasid, katsusid ja nii muuseas kogemata vahepeal vastu mind liibusid. mitte et ma ise mingi eriline väärtus oleksin, aga ma olin seal vist üks väheseid heteroseksuaalseid meesisendeid ning aktiivsete tüdrukutena ei raisanud nad ka ülearu aega. mõned neist viskavad mul nüüd hiljemgi msn'i akna lahti ja küsivad, et kuidas mul läheb ja mis ma teen. ratedest ja orkutitest on näha kah, et staatused on neil puha "single" ja "vallaline".

hullumaja noh, aga mida ma teen nendega, kui nad kõik on teises linnas ning ma juba põhimõtteliselt ei usu mingisse kaugsebimisse. sest õige sebimine on lõpuks ikkagi ainult see, kui keegi mulle külla tuleb (või äärmisel juhul kui ma ise kellelegi külla lähen). õige sebimine on rahulik ja vahetu omavaheline suhtlemine turvalistes ja privaatsetes tingimustes. õige sebimine on silmavaatamine, käesilitamine ja kaissuvõtmine. ning kõik muu on lihtsalt butafooria ja sublimeerimine.

nii ma siin siis olen. maigutan nagu kala kuival. ning vähemalt järgneva nädala jooksul ei saa endale isegi seda õiget sebimist lubada. aargh.

lõpuks ometi avastasin ühe huvitava tüdruku (kes mind muidugi ei taha)

2007-01-23T11:45:00.000+02:00

praeguste sebimistega on täielik nullseis. esimese sebimise nastjaga arutasin kirja teel raamatut, mida ta parasjagu luges. "darwini eksitus". olevat väga huvitav. darwinil polevat üldsegi õigus olnud. huh?! tegin kiire otsingu ja sain teada, et "darwini eksitus" on mingi kreatsionistlik ajupesu ja usupropaganda. mõtlesin, et äkki ta komistas selle raamatu otsa juhuslikult ja saatsin talle lugemiseks järgmised lingid:

http://www.ekspress.ee/Arhiiv/2000/16/Areen/Usk.html
http://www.via.ee/content/article/kreatsionism-murrab-sisse
http://targutaja.info/?itemid=13

sellest hetkest alates kadus ta nagu vits vette. toho pele, äkki oli kristlane hoopis? no oleks ma seda teadnud, oleks ma oma suu kinni hoidnud. mitte selleks, et talle püksi pugeda, vaid lihtsalt elementaarsest viisakusest. a no kui nii, siis nii, kust mina pidin teadma.

teise sebimise pille ikka pärib, et äkki ma lähen kluppi. einoh, väga lahe, kuum tibi pärib pidevalt, ega ma äkki temaga samal ajal kluppi satu. a mul on teatud kahtlused selles osas. nimelt on ta haisu ninna saanud, et minuga koos võiks teoorias tasuta sisse saada. oleks veel, et ta teeks juttu mingist filmivaatamisest või mõnest muust toredast ühisest ettevõtmisest, aga tal on ainult see klubijutt. no võib ju veel mõelda, et ta otsib ettekäänet lihtsalt, et minuga juttu teha, aga kui see tõsi oleks, siis no kamoon! me pidime ju minu pool koos filmi vaatama? küll see tal meelde tuleks ja küll ta sellest ka juttu teeks stiilis "millal siis uuesti proovime?", kui ta päriselt huvitatud oleks. ei hakka ka mina talle seda meelde tuletama. võibolla kui õnnestub ta huvi mingil muul moel üles soojendada, siis tuleb see tal endal meelde, aga mina seda esialgu mainima ei hakka.

aga nüüd sootuks uuest tegelasest. käisin sõbra tüdruku sünnipäeval ja seal oli üks väga lahe tsikk. ättitjuudiga, ajudega ja riukalik. ja minust loomulikult absoluutselt mitte huvitatud. seal oli küll teisi tüdrukuid, kes minuga kordamööda õhtu jooksul juttu tegid, mind katsusid, minu vastu toetasid, silma vaatasid, naeratasid jne, ühesõnaga kõiki klassikalisi huvisignaale andsid. kolm tükki olid päris konkreetselt huvitatud ja neljas käis niisama nagu kass ümber palava pudru. milles siis probleem? probleem selles, et kuigi kõik huvilised olid kenad, armsad, sõbralikud ja ka pandavad, siis samal ajal oli üks mitte-huviline oma ättitjuudi ja olemisega lihtsalt nii põrgulikult huvitavam, et teiste jaoks mõtteressurssi lihtsalt ei jätkunud enam. ma muidugi üritasin endale kinnitada, et see mitte-huviline oli minu suhtes külm mitte seetõttu, et ma talle pinget ei pakuks, vaid seetõttu, et tõonäoliselt oli tal endal keegi olemas, kelle kõrvalt mingitele kolmandatele enam mõtteressurssi ei jätku, aga noh... ei saaks öelda, et see väga lohutand oleks.

mingi imenipiga suutsin ennast sealt peolt siiski koos temaga minema ujutada, nii et ühtäkki sammusimegi kahekesi keset pimedat lumist talve kodude poole. ma muidugi ajasin jälle mingit pula suust välja, tundsin ennast lõbusalt ja vabalt ning vaikselt märkasin isegi tema poolt kergeid sulamise märke. ta vastas mulle. vahesti isegi vaatas mu poole. jess! asi liigub! lõpuks oli juba täitsa vestluse moodi. lahkuminemise momendil küsisin, mis ta perekonnanimi on. ta ütles oma nime ja küsis, et milleks mulle see. ütlesin, et otsin ta orkutist üles. ta ütles, et ahah ja seejärel ütlesime headaega. no arvake nüüd, kas sellise nimega tüdrukut on orkutis? muidugi mitte! hea tünn. aga klapib ka ideaalselt tema riukaliku ättitjuudiga. ta ei hakand ütlema kah, et teda orkutis (vähemalt selle nime all) ei ole. las loll otsib:)

teine ja kolmas sebimine - vasta taevast kõik

2007-01-20T02:04:00.000+02:00

pidi siis neljapäeva õhtul tulema teise sebimise pille oma saefilmiga. ja teatab tema mulle siis neljapäeva keskpäeval msn'is, et ta käis kinos saefilmi vaatama ja pold pooltki nii õudne kui ta arvas. eino aitäh siis. ja küsis, et mis me siis õhtul teeme. tal töö kestvat üheksani õhtul, siis pidavat ta linna teise otsa minema riideid vahetama ja siis oleks plaan kluppi minna. eino aitäh siis!

aga et kas ma tulen äkki kah kluppi? nojaa, kui ma oleks naiivne, siis ma arvaks, et oh, kuum tsikk kutsub mind kluppi, "jess, jess!". aga ma vist ikka ei ole naiivne. no milleks see klubi. olid siin ju juba palju paremad plaanid. keerutan siis, et ega ma väga klubis ei käi. aga ta küsib veel kolmest asendist, et kas ma siiski tulen kluppi, lähen kluppi, astun vähemalt klubist läbigi või tulen veidi hiljemgi. no tänan ei. mingi paar me ju ei ole eksole. koos me seal niikuinii ei ole eksole. normaalselt tutvuda seal ei saa, rahulikult juttu rääkida seal ei saa ja ainuke kolmas variant ehk avalik amelemine pole minu rida. lõpuks teatab pille solvunult, et nojah, kui mul on midagi paremat teha, siis muidugi. ma ei lase ennast sellest häirida, sest vasta taevast on see teine sebimine nii või naa juba lennanud.

pidin siis reede õhtul minema kolmanda sebimise julia juurde. läksin, ajasin pula, vaatasin mis tal riiulis on, sõin ta mandariine, üritasin vahepeal midagi vene keeles purssida, käskisin tal sirgelt seista ja avastasin, et ta hoiab pead viltu, ühesõnaga mul oli lõbus ja ma tundsin ennast vabalt. jutt on tal isegi normaalne. vähemalt ei ole ta lollpea. õpib ülikoolis kahte eriala korraga. ja siis üritasin enda meelest jutu jõle sujuvalt selles suunas ujutada, et noh "ma nüüd tulin vaatasin kuidas sina elad, tule nüüd vaata kuidas mina elan". ja ei tule?! teeb nägu, nagu oleks jõle väsinud ja ei tea mida... tühjagi ma ütlen, teater puha. reede õhtu ju ja eks tal mingid sootuks teised plaanid olid. tegin siis kähku kaabet, et ma pean niikuinii minema, mul kõht tühi ja vaja süüa. pärast nälgisin veel paar tundi, enne kui toit lõpuks meelde tuli.

koju jõudes vilkus msn'is, et tore oli ja tal nüüd tuju hea ja tulgu ma ikka veel talle külla teinekord. no mis visiitabielu me siin mängime?! ma ei arvagi, et me peaks kohe hops voodisse hüppama, aga ta pole ka mingi ääri-veeri-saame-tuttavaks tüdruk, kui ta nädal tagasi just liibutas ennast minu vastu ja vahepealse aasta muudkui kutsus külla. või äkki on? no olgu pealegi, ühesõnaga vasta-taevast ka see kolmas sebimine ja tegelt ongi aeg juba nimekirjast tsekkida, kes mul seal veel.

kolmas sebimine (julia) - visa tüdruk

2007-01-18T01:59:00.000+02:00

see, mida ma siin kolmandaks sebimiseks nimetan, polegi õigupoolest mingi sebimine. vähemalt mingit erilist sebimisplaani mul küll ei ole. pigem on see lihtsalt ühe nõrkusehetke tulemus.

aga mingem ajas aasta tagasi. istun siis mina kodus arvuti taga ja klõpsan himura pilguga internetis erinevate tütarlaste pilte. juhtumisi avastan, et üks nendest elab minust ju üksnes 200 meetri kaugusel - oo rõõmu-rõõmukest! vahetame paar kirja ja paari päeva pärast olengi tal klõpsti külas. tütarlaps on kena, täpselt nii nagu pildi pealgi, sõbralik kah, aga tasapisi selgub paar häirivat asjaolu. esiteks, ja mul on suisa häbi seda häirivaks asjaoluks tunnistada, aga tütarlaps, kellele ma siinse blogi tarbeks panen nimeks julia, on venelane. ma ei tea mis värk on, aga miskit on kogu selles vene värgis teistmoodi. tegelikult on mul ka endal esivanemate hulgas venelasi, seega olen ka ise segavereline, nii et mul ei tohiks mingit haukumist olla, aga ikkagi. midagi selle asja juures mind häirib. neil on nende puutin ja kesktelevisioon ja suured kõrvarõngad ja "pjhemje aktsjent"... ma ei saa midagi parata. ma võin ju sõbralik olla, aga ma ei kujuta ette, et sealt midagi arenema võiks hakata.

teiseks, tasapisi selgus, et kuigi tütarlaps on amatöör-fotomodell, on tal selline suhteliselt lauaga löödud keha. sale küll jah ning kui eraldi võttes rind oli selline normaalne ja puus oli kah selline normaalne, siis kõik kokku oli ikka kuidagi kangesti sirge ja sile - eest, tagant ja külje pealt. ja nii oligi - kultuuribarjääri tõttu mingit olulist vaimset sidet ei tekkinud, laudja keha tõttu erilist panemise isu ka ei äratand ja nii ma sealt ruttu jalga lasingi. ilmselt mina siiski jätsin mingil põhjusel hea mulje, sest juba paari tunni pärast kutsus ta mind sms'i teel ööklubisse (kuhu ma ei läinud) ning kogu vahepealse aasta on ta mulle keskmiselt kord kuus meelde tuletanud, et ma võiks ikka veel talle külla minna (mida ma pole teinud).

kuni siis mõned päevad tagasi nägin teda ööklubis. rõõmustasin muidugi, ammune tuttav ikkagi, kallistasime... ja nii kui ta oma saleda kehaga minu vastu liibus, nii mul miski nõksatas kuskil (püksis ilmselt) ja enne kui ma arugi sain, olin juba jõudnud öelda "oi ma pidin sulle ju külla tulema!". "oojaa!" oli temalt muidugi vastus kiire tulema. täpsem aeg jäi küll kokku leppimata (olin juba vaikselt kahetsema hakanud), aga juba järgmine hommik hüppas msn'i aken lahti "et millal siis?". meenutasin, kuidas see tema liibumine oli siiski päris lahe olnud, ohkasin mõttes ja nii me saabuvaks reedeks tema pool kokkusaamise kokku leppisimegi.

nonäis. nimetagem seda siis libasebimiseks. tegelikult oli plaan siin üksnes täiesti uute inimestega tutvumisest kirjutada, aga olgu pealegi. vaatame siis erandkorras, äkki õnnestub ka seda vana supikest mingil söödaval moel üles soojendada.

esimene sebimine (nastja) - aitab kah

2007-01-18T01:12:00.000+02:00

nastja käis külas. nii nagu pidigi. alguses vaatasime temaatilist õppefilmi, kus üks 30-ndates playboy õpetas ühele oma 16-aastasele supikukest sugulasele, kuidas naisi sebida (juhul, kui keegi tunneb huvi, siis filmi nimi oli "Roger Dodger"). ma polnud ise filmi näinud ja arvasin, et äkki nastjal oleks sellest kasu, sest tema sebimisoskused olid ju suht nutused. film oli iseenesest huvitav, aga naise seisukohast kasutuskõlbulikku leidus seal siiski vähe.

rääkisin siis talle ise, et suhetes tuleb tasakaalu hoida. pole mõtet kuskile kõrgustesse ronida, ega ka väga lohisema jääda. võrdse vastastikuse huvi korral on asi ideaalne, aga kui üks armub ja läheb peast segi või vastupidi vajub sootuks ära, siis lendab asi uppi. mitte, et ma väidaks, et ta armunud on või oli (kuigi see asi on tal ikka suht piiripealne), aga ühe poole liigne entusiasm samal ajal kui teine pool alles mõtleb ja kaalub küll kasu ei too. järjepanu kirjutamine, kiitmine ja tänamine, piltide pühendamine ja väljakutsumine... tagatippu olid tal samal ajal jalas punaste südamekestega varvassokid. ükskõik mil moel ennast punastesse südamekestesse riietada enne noormehe juurde küllaminekut - no võiks ikka mõelda natuke:)

enamuse järgnevast ajast istusime voodi peal rätsepaistes praktiliselt ninad vastakuti ja nastja mind-vaatavate volks-volks silmade pupillid olid pidevalt tohutu suured. nii suured, nagu ta oleks laksu all olnud. aga kuuldavasti pidavat sugulise meeldimise/erutuse käigus ka pupillid paisuma, nii et ju see siis see oli. ka jutt keerles suudlemiste ja unistamiste ümber ning kõik oli nagu ideaalne, et keeled vastastikku kurku torgata, ent ometi ma ei teinud seda. füüsiline pool ütles, et ta on armas, tal on suured silmad, ta on just mõnusalt selline natuke pisem (sest endasuuruste mammutnaistega on mul alati natuke imelik), oma pisikese keha kohta tundusid tal olevat ebatavaliselt suured ja seda kutsuvamad rinnad (või siis mingi eriti tragi push-up rinnahoidja)... aga vaimne pool ütles, et mul on temaga igav. uurisin ta huvisid, unistusi, tegevusi, arvamusi - ja mitte midagi sealt ei tulnud, mis mind olulisel määral köitnud oleks.

või äkki peaks tõesti selle tundma-õppimise kuu peale saatma ja lihtsalt keele kurku lükkama? neetud, võibolla ka teda ei huvita see tutvumine mitte-üks-raas? samas mingi murdja ta ju ilmselgelt ei ole. pigem kardan seda, et ma võin ju isegi öelda, et nüüd suudleme niisama ja mingit värki ei ole, aga seepeale löövad tal ikka tunded üle pea kokku ja siis jama kui palju.

õnneks meestesebimise koha pealt selgus, et tal on siiski paar muud varianti kah. kuigi üks nendest tõmbas kahjuks iseendale just äsja vee peale - oli nimelt nastjat just eelmisel reedel välja kutsunud ja samal ajal kui nastja alles mõtles, et kas minna või mitte minna, prahvatas mees, et on temasse armunud. no palju õnne. nüüd ei taha nastja temast kuulda ega näha enam. on mõnel vastu aru.

teine kutt üritab nastjat sebida oma ex'ile mingit armukadedussteeni tegema. umbes et "ma tahan oma ex'i armukadedaks teha, lähme tema nina alla ja suudleme!". kusjuures nad ise polegi omavahel suudelnud veel. no on vast strateegiad. muide see ex on samal ajal ka nastja sõbranna. soovitasin tal sellistest kolmnurkadest eemale hoida, pärast hakkab see sõbranna teda veel vihkama. kui tahab suudelda, siis suudelgu nurga taga, aga mingite kuttide haledate suudlemisettekäänete tõttu pole küll mõtet endale jamasid kaela tõmmata.

nii et isegi kui ma selle esimese sebimise nüüd siinkohal lõppenuks loen, siis ula peale nastja ikka ei jää. mis on hea.

mis edasi? homme tuleb pille (kui tuleb), ülehomme aga... aeg vist kolmanda sebimise sissejuhatus teha.

teine sebimine (pille) - look who's back?

2007-01-15T09:14:00.000+02:00

jõudsin pille juba mõttes maha kanda, kui paar päeva hiljem hüppas taas msn'i aken lahti. no mingi huvi tal järelikult ikka on, sest akna-lahti-võtu-initsatiiv on puhtalt temapoolne. küsis, kuidas mul siis "poisteõhtu" läks ka. bluffisin midagi sellest, et oli "hullult äge" olnud ja küsisin kähku, kuidas temal läks. ta jõi sõbrannadega vahuveini, oli ööklubis kuni sulgemiseni, koduteel võttis mingi tuttava auto nad koos sõbrannaga rajalt maha ja pärast seda olevat pidu veel hommikul 11'ni kestnud. hullumajand - on vast võhma mõnedel:)

et inimesest mingit aimu saada, uurisin veel, et mida talle üldse teha meeldib. põhiliselt meeldivat talle pidutseda, mugavaid riideid kanda, ennast koos sõpradega vabalt tunda, rämpstoitu süüa ja televiisorit vaadata. ühesõnaga kaasaegne hedonism:) kuigi jah ausalt öeldes loetelu "ööklubid, riided, peod, rämpstoit, televiisor" teeb mind veidi skeptiliseks, aga püüan siiski avatud meelt säilitada, sest kunagi ei või teada, esmamulje võib ju alati petlik olla.

televiisorijutuga seoses küsis pille mu käest ootamatult, et kas ma "saag 3" filmi olen näinud? üldiselt üritan õudukaid vältida, sest milleks ilmaasjata oma psüühikat traumeerida ja ühtlasi polnud ma muidugi ka seda uusimat saefilmi näinud. seejärel asus pille uurima, et millega ma üldse tegelen, aga nüüd ma asusin juba vaikselt põiklema, sest mul polnud mingit huvi ühe võõra tütarlapse uudishimu msn'i kaudu rahuldama hakata. keerutasingi siis midagi sellist kokku, et asi pole selles, nagu ma ei tahaks endast rääkida, aga need pole enam msn'i teemad. oli see siis nüüd vihje või mitte, kuid nähtavasti tegi pille oma peas kiire arvutuse ja jõudis tulemusele: "äkki ma tulen koos selle saag 3 filmiga sinu poole ja siis räägime?".

noo... las ma nüüd mõtlen natuke... ah no olgu pealegi siis:) väikese graafikusobitamise tulemusena leppisime kokku neljapäevas. ega ma sellest verisest saefilmist muidugi eriti huvitatud ei ole (ja kui üldse koos mõne tütarlapsega mingit filmi vaadata, siis pigem romantikat või sekskomöödiat), kuid kui seda pakub minu pandavusekriteeriumeid mitte ainult täitev, vaid ka ületav tütarlaps, kes toob filmi ise kohale, siis... no võib ju proovida:) jääb ainult loota, et ka vestlus mingi positiivse tulemi annab, sest nagu öeldud, tühipaljast pandavusest minu jaoks siiski ei piisa. eksnäis.

esimene sebimine (nastja) - järeleaitamistunnid

2007-01-11T12:04:00.000+02:00

kirjutasin eile õhtul nastjale, et kluppi ma ei tule, kuna pole eriline klubitaja (pealegi vastasel juhul oleks asi juba liigagi "käimise" moodi hakanud tunduma), aga et tulgu ta järgmine kolmapäev minu poole ja ma õpetan talle, kuidas kutte sebida, sest praeguse seisuga teeb ta seda ikka väga valesti. täna ta vastaski, et tal tõepoolest pole halli aimugi, mida tegelikult peaks tegema või kuidas see asi käib. aga et ta tuleb siis järgmine kolmapäev - ja et kas ma hakkan talle siis õpetajaks?

no mis õpetaja mina nüüd olen. teisalt, ma võiks ju lasta tal näiteks sellise nimekirja koostada, kus esiteks on kutid, kes talle meeldivad (sest ega ma ju ainuke ole), teiseks on kutid, kellele tema (vähemalt enda meelest) meeldib ja kolmandaks on kutid, kellega tal vastastikune meeldimine on. ja siis anda talle koduseks ülesandeks sealt järjepanu sebima hakata. ja vahest võib ka minu juures järeleaitamistundides käia. see asi võiks isegi päris lõbus olla:)

esimene sebimine (nastja) - uks ei lähegi kinni?

2007-01-10T21:54:00.000+02:00

enne kui ma jõudsin nastja eelmiselegi kirjale vastata, on ta jõudnud mulle juba uue kirja saata. tal tuli mõte. et äkki ma tuleks temaga kluppi reedel. või kui ma sel reedel ei saa, siis järgmisel reedel. või kui ma järgmisel reedel ei saa, siis ükskõik millal. taevane halastus, tüdruk on nii hakkamas, et anna otsad! võibolla peaks talle õpetama, kuidas kutte lantida? mõne nõrgema närvikavaga tegelase peletab selline entusiasm ju hoobilt minema. no eks olin minagi ta mõttes juba maha kandnud, aga seda mitte üliagara suhtearendamissoovi, vaid keskpärasevõitu jutu tõttu.

või peaks siiski veel ühe võimaluse andma? kuigi ma eriti ei usu, et sealt mingit sähvatust tuleb. ta jõudis ühes eelnevas kirjas juba ise vabandada kah (tal neid kirju tuleb varsti nagu vändrast saelaudu), et meie esimesel kohtumisel nii vaikne ja tagasihoidlik oli, kuid - "ega see siis sedasi jää". tagasihoidlikkus polnudki ju probleemiks tegelikult. ammugi veel praegu toimuvat silmitsedes.

ta on ju armsake ning üks kahest eeldustingimusest ehk pandavus on tal sellega täitsa täidetud. aga selleks, et temast ka lahe seltsiline välja areneks, peaks ta mulle oluliselt vähem alt üles vaatama. praegu näen teda oma vaimusilmas aga just sellisena - vaimustusest pärani silmadega mulle alt üles otsa vaatamas - ja paraku see pole see, mida ma otsin.

teine sebimine (pille) - pidur peale ja kokkuvõte

2007-01-10T18:38:00.000+02:00

nonii, helistasin pillele kell kolm ja andsin teada, et "mul pole ikka aega linna tulla". tegelikult ma lihtsalt ei viitsinud eriti. pealegi on hea, kui ta ei arva, et ma keel ripakil ta järgi mööda linna lippan.

edasise osas andsin teada, et davai võtku õhtupoole siis sõbranna kaasa, kui ise tahab ja kui too tahab ja kui ikkagi siiakanti tulemas. ühesõnaga andsin alla, sest üldiselt sõbrannade kaasavõtmine ei tõota head. aga et ta ei arvaks, et ma siin niisama ehku peale õhku rippuma jään, siis ütlesin, et andku ka sel juhul kindlasti teada, kui tulemata jätab.

ega ma väga ei imestanudki, kui mõne tunni pärast saabus sms, et tal toimub naistekas, sõbrannad saavad kõik kokku ja ta "kahjuks" kohe kuidagi täna ei jõua. raskesti kättesaadavat ta nüüd vaevalt mängib. oleks ta huvitatud, saadaks ta mingi "naisteka" kus-kuuskümmend ja oleks kõpsti kohal. aga fakt on ka see, et tegelikult oleme me teineteise jaoks suvakad, nii et mis siin ikka tahta.

ma ei jäänud ka muidugi vastust võlgu, andsin sms'iga kiirelt teada, et "väga hea, sobib hästi, mind ka sõber kutsus enda poole, tuleb poistekas, tervita sõbrantse". tühja mind sõber kutsus, istun siin kodus ja toimetan niisama vaikselt, aga et ta ei arvaks, et ma nüüd nukrutsedes kuskile pöialt imema jäin.

teise sebimise võib põhimõtteliselt maha kanda. ega siin mingit sebimist väga olnudki, ta ütles "tsau mis teed", ma ütlesin "tsau tule siia", ta ütles "tsau ma lähen naistekale". ühesõnaga tsau siis.

esimese sebimise nastja andis mulle juba varmalt teada, et talle sobiks minuga kokkusaamiseks kõik õhtud välja arvatud teisipäev... ja veel mingi päev oli. see entusiasm teeb natuke ettevaatlikuks. peaks võibolla nimekirjast hoopis kolmanda sebimise välja vaatama.

teine sebimine (pille) - ja juba hakkab käest libisema

2007-01-09T21:00:00.000+02:00

oi pille on nii väsind oma töö juures. ta ikka ei jaksa täna tulla. aga et kas kutse ikka kehtib? ütles, et helistab mulle homme ja ütleb, et äkki tuleb õhtul. ühesõnaga tüüpiline väljakeerutamine, aga ei nii kergelt see tal kah ei lähe. ma ütlesin, et ma helistan talle ise lõuna paiku ja et katsugu selleks ajaks teada, mis õhtul saama hakkab.

ahjaa, ja siis küsis, et kas ta võib sõbranna kaasa võtta? prrr, koos sõbrannadega keerab asi metsa. ei saa talle muidugi ette heita, et ta võõra kuti juurdi üksi tulla ei julge. aga ok, peab ennast talle tuttavamaks tegema. võibolla orgunnin homseks mingi ühise linnasjalutamise, et ta minuga harjuks ja rahuneks - vast läheb tal siis ka sõbranna ja üldse kõik need väljakeerutamistuurid vaikselt meelest. kuum trendibeib nagu ta on, on ta kindlasti maias shoppaja ja kasutaks teda siis vähemalt selles vallas ära, las näitab mulle mingeid paremaid meesteriideid poes, ma ise ei jaga sellest muffigi.

teine sebimine (pille) - sissejuhatus

2007-01-09T14:24:00.000+02:00

keset netis lugemist hüppas mul eile msn'i aken lahti ja üks tütarlaps küsis, et "mis teed?" (kui originaalne eksole). sain kohe aru, et sellest algab teine sebimine. ühesõnaga pille on: sale, pikajalgne, pikad heledad juuksed, kuldsõrmused, kaelakeed, miniseelikud. selline tõmbab klubis mehi nagu kärbseid. esimest korda kui teda nägin, siis vaatasin küll, et oi on ikka ilus küll. kuigi üldiselt ma üritan ennast ilu suhtes immuunse hoida ja alati ka mingeid vigu leida, et kainet pead hoida. õnneks pole temagi täiuslik - näiteks on ta suts liiga sale. mõni, kes teda keel pikkas vaatab, ütleks selle peale kindlasti "habras", aga ma üritan asja rahulikult vaadata ja ütlen "kondine".

ühesõnaga pillel oli töö juures igav ja mõtles, et teeks minuga juttu. ei teagi, miks ta minu just välja valis, aga noh kama. ega me mingid lähedased tuttavad eriti ei ole, niisama tuttavad pigem. aga ma asusin kohe asja kallale. pille: "mis teed?". "uurin siin, kuidas arvutis kõrgresolutsioonilist videot vaadata". järgnes pikk kirjeldus, kui äge see on. mis lõppes lausega "tule vaata kah!". "oi täna ma ei saa, mul töö lõpeb hilja (mull-mull, whatever)". ühesõnaga pika ekutamise peale ta siis arvas, et ta homme (ehk siis täna) tuleb. nonäis. ma igaks juhuks võtsin põrandalt tolmu ära, aga ega ma väga hinge kinni ei hoia. me pole varem isegi linnas kokku saanud ja nüüd ta peaks otse minu juurde koju tulema. ausalt öeldes oleks see ühe tüdruku poolt ikka tohutu julgustükk - minna mingi suht võõra poisi juurde otse koju, ammugi kui tütarlaps ise on täitsa pandav (ja ta tõenäoliselet ka teab seda). nii et ma ülde ei imestaks, kui kogu see asi ära jääks.

teisest küljest kuigi välimus on tal suht viimase peal, siis jutu järgi tundus ta msn'is... selline igavlev ja pirtsakas. ei ütleks, et selline iseloom mu lemmikute hulka just kuulub. nagu öeldud, minu eesmärk pole keppens, minu eesmärk on, et kellegagi koos tore oleks. isegi kui ta juhtub täna tõesti tulema, siis minu huvi osas saab määravaks ikkagi see, mis juttu ta ajab ja mis iseloom tal tundub olevat. eee... st ma loodan... sest tont teab, nastjaga mul kiskus ju kah tühipaljast käesilitamisest püksis kitsaks, kuigi jutt oli tal harju keskmine (ja välimuski kaldus pigem tatu-liku armsuse kui klassikalise ilu suunas).

ühesõnaga näis, mis hormoonid asjast arvavad (juhul kui neile täna üldse mingi võimalus antakse).

esimene sebminie (nastja) - epiloog

2007-01-09T14:18:00.000+02:00

põrguvärk, nastja hakkab minusse juba armuma. juba ta kirjutas mulle, et tahaks minuga veel kokku saada ning riputas oma profiili minule pühendatud pildi. õnneks mitte nimelise, vaid "sellele toredale sinisilmsele poisile (pluss veel mingi kirjeldus, millega oli selge, et ta mind silmas pidas), kellega eile nii tore oli". ma siis nüüd vastasin, et noh võib ju ikka kokku saada (sest no põhimõtteliselt ju võib kah), aga kui tema küsimus oli pikk ja südamlik, siis minu vastus oli lühike ja lakooniline. kuigi on vist liigne loota, et lühikesed ja lakoonilised vastused kedagi maha jahutaks. me ju ainult silitasime kätt, isegi ei musitand ega midagi, ja juba ta on nii hakkamas. nojah teisalt ta oli juba algusest peale hakkamas, ma tegin lihtsalt ukse lahti, muud midagi.

kusjuures mul oli õigus. kuigi "nastja" on siin üksnes minu poolt talle pandud varjunimi ja tegelikult on tal täitsa eesti nimi, siis kokkusaamise ajal ma küsisin, et kas ta on segavereline. ta ei jõudnud ära imestada, kuidas ma sellest aru sain - tõepoolest, ta olevat geneetiliselt koostumuselt lisaks eestlasele ka ukrainlane ja venelane. no see on ju kohe näha!:) isegi kõrvarõngad olid tal nagu lühtrid.

esimene sebimine (nastja) - kokkuvõte

2007-01-06T23:30:00.000+02:00

nastja oli väga tore, aga... täiesti tavaline. ei välimus oli väga armas, aga jutt oli tal üdini harju keskmine. ta oli kõigega nõus, kokkusaamisega, kokkusaamise edasilükkamisega, uue kokkusaamisega, pärast põgusat vestlust ühes linna kohvikus minu poole minemisega, et "filmi vaadata". noh, ja filmi me vaatasimegi. ju ta oleks igasugu muude asjadega ka nõus olnud, aga kogu selle aja jooksul polnud ma selgust saanud, kas ma ikka tahan teda tõsiselt sebida või mitte. äkki oleks pidanud ka suudlemise ja amelemise osas ohjad enda käes hoidma ja siis ma ilmselt ei kirjutaks praegu seda blogisissekannet siin? aga tõesti polnud tahtmist ennast tagant sundida, kui mingit olulist huvi polnud tekkinud. einoh muidugi, hoidsime käest kinni ja silitasime peopesasid ja mul kiskus juba sellestki pükstes kitsaks, aga ikkagi. ei taha tavapärast. tahaks eripärast. peab ikka järgmise sebimise ette võtma.

paabulinnusuled

2007-01-04T23:25:00.000+02:00

hirmus himu on endale 22-tolline laiekraanmonitor osta. avastasin, et mul arvuti suudab kõrgresolutsioonilisi filme näidata (teate küll, need kristallselged videod, mida te tehnikapoodides kõige kallimade LCD ja plasmatelerite ekraanidel jooksmas näete) ja küll siis oleks äge neid filme kodus vaadata. mis sest, et mul ühtegi sellist filmi endal pole.

kuid äkki on asi hoopis selles, et kõrgresolutsioonilise laiekraanmonitoriga liimib paremini naisi? "õu beib, lähme vaatame mu tehnika uusima sõna järgi sisustatud kodukinos mõne filmi". olen alati arvanud, et see on nõmeduse tipp, kui mehed oma autode, klotserite ja kingadega naisi liimivad. aga evolutsiooniline olelusvõitlus on halastamatu ja võibolla peaks siiski kaasa mängima?

usutavasti suudan selle ostu enda jaoks mingil muul moel ära ratsionaliseerida. "suurem monitor säästab rohkem silmi". "laiema ekraani peal mahub raamatuid ja dokumente paremini lugema". lõpuks kasutan asja niikuinii filmide vaatamiseks ja naisteliimimiseks - kaks asja, mille jaoks mul praegu tegelikult kõige vähem aega on.

esimene sebimine (nastja) - roheline tuli

2007-01-04T23:07:00.000+02:00

kirjutasin nastjale, et davaiks laupäeval siis. ja juba sealt tuligi rõõmus vastus, et "väga hea!".

hmm, aga laupäev on alles ülehomme. täna ma alles vaevu paranen külmetusest, aga homme ilmselt viskun juba aktiivsesse ellu, vaja linna peal asju ajada ja särki-värki. äkki sebiks sealsamas asjaajamiste käigus midagi? polegi kunagi proovinud kedagi sedasi käigu pealt rajalt maha võtta. häbelik ja tagasihoidlik nagu ma olen. enne ikka kurameerin kirja teel, siis kurameerin linna peal ja siis alles kurameerin küünlavalgel.

aga see blogi on nüüd nagu saatan, millele on vaja ohver tuua. ja ohvriks olen mina ise, kes ma homme peaks enne ülehomset esimest pärissebimist ühe poolsebimise tegema. kusjuures mul pole aimugi, milles see poolsebimine võiks seisneda. aga noh, teen mõne võhivõõra naisinimesega juttu ja eks siis näeb, kas õnnestub hormoonid pöördesse ajada või mitte. kõige tõenäolisemalt minu omad lähevad ja temakese omad ei lähe.

esimene sebimine (nastja)

2007-01-04T18:57:00.000+02:00

esimesena võtan nimekirjast ette tüdruku nimega... kusjuures ma isegi ei tea, mis ta nimi on. ma olen teda ainult ühe korra ööklubis näinud, kus ta lava eest tanel padarile näppu viskas. meil oli ühe konkreetse asja pärast tarvis maile vahetada (asjaosaliste anonüümsuse huvides ei saa ma seda hetkel täpsustada), aga pärast seda hakkas ta mulle kirjutama stiilis "kuidas läheb? mis teed?" ja sellest ma järeldasin kiirelt, et ta on minust huvitatud. nüüd kui ta viimati mulle kirjutas, et "kuidas sul aastavahetus läks?", siis ma vastasingi, et "kuna sa oled minust ilmselgelt huvitatud, siis saame parem kokku, sest minu seisukoht on selline, et igaühele on viisakas vähemalt võimalus anda". kõlab ilmselt natuke ülbelt, aga ta vastas "oh väga tore!" ja kohtumine oligi kokku lepitud.

see oleks pidanud eile toimuma. aga ma jäin haigeks. täna on juba kobedam olemine ja võibolla siis homme saab see asi teoks, teisalt see pole esimene kord, kui ma tahtlikult või tahtmatult sellistelt kohtumistelt alt olen ära hüpanud. viimase aasta jooksul on seda juhtunud 4-5 korda, iga kord suht samamoodi: lepin minust ilmselgelt huvitatud, kuid mulle sisuliselt võõra tüdrukuga kohtumise kokku ja siis viimasel hetkel on alati mingi põhjus, miks ma minna ei saa. aga kasvõi selle blogi pärast katsun selle asja sedapuhku lõpuni viia:) võibolla osaliselt seetõttu hakkasingi blogitama.

vaatasin nüüd vahepeal spetsiaalselt tüdruku kontost järele, mis ta nimi on, aga siis meenus, et kõik pidi ju anonüümne olema, seega nimetagem teda (ot ma vaatan ta pilti)... nastjaks. kusjuures tal on täitsa eesti nimi, aga ma arvasin, et ta on venelane. ta on selline pisike ja armsake. mitte mingi megakaunitar, aga armas, meenutab natuke neid vene popduo tatu plikasid. saatsingi talle nüüd kirja, et davai laupäevaks olen vast terve. näis mis vastab.

sissejuhatus ja tegelased

2007-01-04T18:18:00.000+02:00

niisiis otsustasin blogima hakata ja teemaks väga konkreetselt: mina, naised ja sebimine.

nojah, sõna "sebimine" on muidugi suht totter ja kõlab nagu mingi pubekate praalimine, aga samas midagi paremat ka esimese hooga pähe ei tulnud.

ühesõnaga olen siin pikka aega vaba ja vallaline olnud ja mõtlesin, et sebiks äkki natuke. vallalisus ise on mul suisa abstinents olnud. mingi hetk tundus mingitel kohtingutel käia ja mingite tsikkidega juttu ajada, kes tegelikult absoluutselt pinget ei pakkunud, ikka õudsa ajaraiskamisena. pealegi elus on tohutus koguses muudki huvitavat, mida teha ja millega aega veeta. samas deem, ega hormoonide vastu naljalt ei saa ja mõnikord ikka taban end mõttelt, et "näe mul võiks ka keegi(d) olla". nii ma siis otsustasingi, et peaks siiski asja käsile võtma ning et asi huvitavam oleks, paneks asjade käigu ka blogina kirja.

pika vallalisuse vältel on mul suisa nimekiri tekkinud sobilikest sebimiskandidaatidest (ja-jaa, naerge-naerge). seda nimekirja ma siin ümber trükkima ei hakka, aga lühidalt jaguneb see nimekiri kolmeks: need, keda mina tahaks sebida, need, kes mind tahavad sebida ja need, kellega meil huvi tundub vastastikune olevat. parim variant oleks muidugi sellele vastastikuse huvi nimekirjale keskenduda, aga see on õnnetul kombel kangesti lühike. lihtsaim variant oleks loomulikult see "nemad tahavad mind" nimekiri ette võtta ja loota, et mõne suhtes ka minul lõpuks huvi tekib, aga see oleks kuidagi... nukker. kõige ürgmehelikum oleks ilmselt tegeleda "mina tahan neid" nimekirjaga, et sealt siis "vallutada" ja ennast ilge härjana tunda.

kuldse kesktee, tasakaalu ja harmoonia austajana (mõnikord tuntud ka "otsustusvõimetuse" nime all) võtaks ilmselt igaühest natuke ja vaataks kuidas läheb.

milline on siis reaalne plaan? väga lihtne. võtta nimekirjast tüdruk ette, teha juttu (msn'is, orkutis, maili teel, kusiganes), orgunnida kokkusaamine, vaadata mis inimene on, proovida kas suudelda oskab (kusjuures ma ise eriti ei oska, aga ma teesklen nagu oskaks), kui suudlemine sujub, siis ilmselt astuda õhtu lõpus minu poolt läbi, suudelda veel natuke noja eks siis näeb. kindlasti pole minu eesmärk kedagi voodisse ajada ja ma ei otsi endale ka mingit girlfriendi. mida ma siis tahan? vallalisuse jooksul tekkinud nimekirjast võiks lihtsalt mõned sõbralikud ja lähedased naistutvused sirguda. miski pole muidugi välistatud - äkki tekib girlfriend? kuigi ei kujuta ennast mingis suhtes ausalt öeldes ette. suhte jaoks pole aega ja pole ka huvi. lihtsalt võiks vahest olla keegi, kellega juttu ajada ja asju arutada, kui ta nupukas on ja kellega kallistada ja musitada, kui ta pandav on.

ega ma peale nupukate ja pandavate tegelaste kedagi niikuinii eriti jutule ei võta. pandavus selgub pealevaatamise põhjal ning nupukus selgub vestluse käigus, nii et ega siin suurt muud muret olegi, kui pandavatega vestlus organiseerida ja eks siis näeb, mis edasi saab.