kuidas üks tuline kaunitar mind vist sebib

nonii, mu ex küll ei näinud läbi klaasi, kuidas ma ta sõbrannaga suudlesin, aga see muidugi rääkis talle kõik ära ning nüüd üritab ex mind temaga paari panna. et kas ta sõbranna ikka meeldib mulle. et kas ma temaga sebima ei tahaks hakata. ja miks mitte.

samas on kuskilt maa alt tekkinud üks tütarlaps, kes esitab mulle muudkui küsimusi ja siis vahepeal kiidab mind. asi sai alguse msn'is, kus mul on igasugu rahvast (suurem osa kusjuures võõrad), aga ükskord igavusest otsustasin ühe akna lahti võtta. tavaliselt ma pole mingi helistaja, aga lühikese vestluse järel (tütarlaps oli kurb, kusjuures tavaliselt ma pole mingi lohutaja kah), otsustasin talle hoopis helistada. rääkisime natuke ja jutu lõpetuseks ütles ta, et ta ei teagi kohe, kas julgeb küsida, aga et kas me võiks äkki kunagi päriselt kah kohtuda. kärmelt läksin vaatasin ta pildid netis üle - megailus tüdruk kusjuures - ja venitasin vastuseks, et nojaaaah, noh, võib ju kah põhimõtteliselt. siis tuli mul paarinädalane eemalolek, aga nüüd mõni päev tagasi saime siis esimest korda kokku. oijeerum, täielik kaunitar. kergelt päevitunud, pikad tumedad juuksed, täiuslik figuur. ütles, et on 10 aastat balletti tantsinud. vaatasin imestunult ta lopsakaid rindu, mille peale naeris, et nojah ta on nüüd natuke juurde võtnud. "juurde võtnud"? ma olen kõike muud kui paksukeste armataja, aga sellel tütarlapsel oli küll täiesti perfektne figuur - sale talje, kuid täiesti täiuslikes proportsioonides puusad ja büst.

no hüva, ma üritan nüüd natuke hormoone allapoole suruda ja veidi asjalikum ka olla. ühesõnaga ta muudkui küsis kõike minu käest. alguses tühja-tähja, aga siis suht kiirelt juba, et kuidas mul naistega on. ekutasin midagi vastuseks ja järgmine küsimus oli juba "kas sa oled n-ö naistemees?". küsisin vastu, et oleneb keda ta naistemeheks peab. kas seda, kes petab, valetab litsi laseb või seda, kes küll samal ajal suhtleb mitme tüdrukuga, kuid on kõigiga aus ning igaühega siiras. üldiselt õnnestus mul vastusest siiski kõrvale hiilida, sest mind võidakse ju sebida ja vahest lohku tõmmata, aga tegelt olen ma enamjaolt ju ikkagi kuival. nagu siin blogiski näha on, siis olen ma ülimalt nõrk (või pigem olematu) sebija ning minu valikud seisnevad üksnes selles, kellel ma lasen ennast ära sebida ja kellel mitte.

aga sellel tütarlapsel laseks ennast küll ära sebida. iga kell. iseasi millised on pikemad perspektiivid, sest ta on juba rääkinud, et on keevaline, emotsionaalne ja temperamentne ning tuttavad on teda nimetanud nimedega "saatanlik kokteil" ja "tuline naine". ma jällegi olen suht flegma, kaalutlev ja rahulik. huvitav kui talle midagi ei peaks meeldima, kas siis hakkavad nõud lendama või? oijuudas, see veel puuduks. nojah, aga sellest kõigest on veel kaugeltki vara rääkida. hetkel toimub alles sissejuhatav lähenemine, lobisemine, seisukohtade ja maailmavaadetega tutvumine. samal ajal on meie kehakeeleline suhtlemine alles sellel tasemel, et vaatame palju silma või kui silma ei vaata, siis vahest kogemata põrkume ning mõne taolise põrkumise tagajärjel jäävadki kehaosad (tavaliselt käsivarred) vastakuti. käest kinni pole võtt ja nina vastu kaela pole surunud. lahkumiskallistus on tal selline, et kummardab juba kaugelt ja siis ühe käega kallistab. ei mingit liibumist ega midagi. suxxors. kaks korda oleme kohtunud, jalutand ja lobisend, mõlemal korral umbes kahe tunni jagu. kui graafikud klapivad, siis kolmas kord peaks tulema lähipäevil ja eks siis näeb, mis saama hakkab.

kusjuures ma avastasin, et ei teagi veel, mismoodi ta lõhnab. tavaliselt teen lõhnad alati kiirelt kindlaks. nii, järgmine kord tuleb see viga parandada.

kuidas üks ammune tuttav minuga eile suudlema hakkas

(algus eelmises postituses). teise kohta jõudes oli pidu juba suht läbi. küll aga avastasin sealt ühe kunagise hea tuttava tütarlapse, keda polnud juba üle aasta näinud. kuna pidu oli juba lõppemas ja me polnud ammu näinud, siis pakkusin, et võin ta koju saata. jalutasime läbi öise linna, lobisesime, tegime nalja ja peagi jõudsimegi tema koduukseni. ega midagi. tore oli üle pika aja näha. aga kell on palju, ega midagi, lahkumiskallistus siis. aga kui me kallistama hakkasime, siis liibus tütarlaps minu vastu nii nagu ei keegi teine. see ei olnud mingi tavaline "head ööd" kallistus - ta liibus ja surus ennast minu vastu iga keharakuga, täiesti sulas minusse ja ma pean ütlema, et nii hästi pole küll keegi kunagi mu vastu liibunud. selleks momendiks, kui meie kahe vahelt jälle õhk natuke läbi käima pääses, oli juba selge, et see "kallistus" oli üksnes eelmäng järgnevale suudlemisele. mingit muud asja siit küll enam ei järgnenud, sest tütarlaps pidi vara tõusma ja tal olid kodus veel mingid sugulased, aga lohutuseks pakuti, et ma võiksin talle külla tulla ühes teises linnas, kus ta nüüd enamuse ajast elab. ja külas käia mulle meeldib - vaadata, kuidas inimesed ennast sisse on seadnud, kuidas oma kodu sisustanud, mida oma riiulitele kogunud...

nii et juba teine ootamatu suudlus samal ööl. ja nagu ikka, ma ei jõua nagu sebima hakatagi, kui asjad juba juhtuma hakkavad. mai teagi milles asi. kevadine jooksuaeg?

kuidas üks tundmatu tüdruk minuga eile suudlema hakkas

mu ex kutsus mind eile oma sünnipäevale. alguses ei teadnudki päris kindlalt, kuidas sellesse suhtuda. ühest küljest kuna ta on superilus tüdruk, siis järelikult on tema sünnipäeval ka kõik tema superilusad sõbrannad - ning loomulikult ei saa ma siis ju minemata jätta. teisalt on ka ex'il endal nüüd mingi piltilus poiss ja ma teadsin, et ok, ma pean tolle kutiga seal peol siis ilmselt tutvuma hakkama. mitte et ma armukade oleks. noh, mitte eriti tähendab. a ex'ide järgmistega tutvumist olen tavaliselt ikka pigem vältinud.

otsustasin ikkagi minna, sest mingis mõttes olin siiski meelitatud tema usaldusest minu vastu selles suhtes, et ma ei hakka nõmetsema, armukadetsema, nägusid tegema ja stseene korraldama. pealegi oleme ex'iga tõepoolest sõpradeks jäänud, seega miks ka mitte. noja eks see alguses sutsu imelik muidugi oli teda seal selle uue kutiga musutamas vaadata, a üldiselt pold hullu.

kahjuks ei saanud ma sinna pikemaks jääda, sest olin lubanud ka ühele teisele peole minna. tellisin takso. veidi aja pärast tõusin ja ütlesin, et lähen õue vaatama, kas takso on juba tulnud. üks ex'i sõbranna küsis, et kas ta võib kaasa tulla. "kuhu, teisele peole või?". "ei, õue". einoh, minugipoolest. õues üritas sõbranna küsida, kas ma ikka tulen veel tagasi ja et äkki ma ikka tuleks tagasi kah. tegelikult ma sellesse tagasitulekusse väga ei uskunud, kuid vastasin siiski, et noh, võibolla. samal ajal jõudis ka takso kohale, läksin tuppa oma asjade järgi ning sõbranna jäi samal ajal õue. toas jätsin ex'iga hüvasti. ta oli terve õhtu jooksul mind mitmel korral kallistanud ja mul pead sasinud ning tegi seda ka nüüd, samas õue astudes nägin läbi klaasukse, kuidas ta oma poisiga uusti järgmise suudlussessiooni ette võttis. okei siis.

õues ootas seesama sõbranna, kes päris uuesti, et kas ma ikka tulen tagasi. panin talle käed puusadele ja ütlesin ohates, et tõenäosus on siiski üpris väike. võibolla 20%. ta vaatas mulle silma: "30%?". "ok, 30% siis. aga nüüd ma pean tõesti minema". nonii, kallistame siis, käed on mul niikuinii tema puusal juba. noh, ja hakkame siis kallistama, selleks puhuks ju inimesed lähenevad... aga vaat kus lops, kumbki ei pööragi pead ära ja siis me järsku hoopis asume suudlema. ja päris korralikult.

samal ajal aga mõtlen, et huvitav, teisel pool klaasust suudleb parasjagu ex oma poisiga, ja huvitav, kas nad meid ka näevad ja et kui näevad, siis huvitav, kas mu ex ka armukade on ja huvitav, mida ta oma sõbrannast võib arvata. aga see kogus mõtteid oli suudlemise ajal mõtlemiseks ilmselgelt ülearu suur ning mu aju kiilus kinni. jõudsin hingeldades üksnes pobiseda, et "hmm, tõenäosus tõusis praegu 50% peale" ning sel hetkel tõepoolest ka arvasin seda, aga taksosse istumise järel mõtlesin, et "eeeei, see olukord oli ikka suht freaky".

sellest peost, kuhu ma taksoga sõitsin, ja seal asetleidnud järgmisest ootamatusest juba järgmises postituses.

kuidas mingi miss mu rajalt maha võttis (kuid kahjuks ennast out'i rääkis)

läksin kolm nädalat tagasi kluppi ja klubi jumala tühi. sõpru-tuttavaid kedagi polnud ja tegin siis niisama juttu ühe suvalise kenama tütarlapsega, aga pärast veidikest jutuajamist ta järsku küsib, et "ot... sa ei tunne mind ära või?". oijeerum, jälle keegi, keda ma justnagu peaks teadma, aga no ausõna ei meenu. ta siis tuletas meelde, et me olevat aasta tagasi netis ühe ujumaminemise kokku leppinud, aga siis olevat mul midagi vahele tulnud (nagu ikka). ja et paar nädalat varem olevat me ühel peol baarileti ääres paar sõna vahetanud (täpselt samal teemal kusjuures - et kas ma ei tunne teda ära). no piinlik lugu, need momendid meenusid mulle küll, aga see inimene ise...?

lubasin siis, et üritan ta nüüd meelde jätta. ja et võibolla ma tunneks ta üleüldse paremini ära, kui ma ta pilte näeks - neidsamu, mida ma ilmselt netis juba varemalt näinud olen, sest nendest tulenevalt me mingit teemat kunagi aasta tagasi algselt ju ajasimegi. ning ennäe, tüdrukul kohe klaver põõsas - ehk vajalikud pildid mobiilis ja asub neid näitama. kõigepealt muidugi neidsamu, mis tal netis. aga edasi juba neid, mida netis teps mitte pole, sealhulgas siis kuskil märja t-särgi võistlusel tehtud pilte, kus - khm, suht kõik (vähemalt üleval pool) on näha. "assa pauk, täitsa konkreetne tüdruk ju" tegin ma kiired järeldused ning seepeale vahetasime telefoninumbreid.

olin paar nädalat kodunt eemal, aga kuna ta ka kogu vahepealse aja uuris, et kuidas mul läheb ja kas ma juba tulen tagasi, siis sain aru, et ta on ikka täitsa hakkamas. tagasituleku puhuks ostsustasingi kohe rauad tulle panna ning helistasin ja küsisin, et kas ta saaks mulle autoga bussijaama vastu tulla. tüdruk oligi lahke, tuli vastu, jõudsime minu poole, pakkisin lahti, lobisesime, sõime, vaatasime filmi, peagi oli kell juba palju, kuid tal kaugele minna, aga mis seal ikka punnitama hakata, võib ju ka ööseks jääda:)

pärast oli ka järgmise päeva ka veel minu juures ning vat sellised kohtingud mulle meeldivadki. sellised, mis 1-2 tunni asemel kestavad 1-2 päeva või rohkemgi - saab lisaks "ööbimisele" ka suhelda ning inimest paremini tundma õppida. tänu sellistele suhtlemise stardikiirendustele saab kiirelt teada, milline on klapp ja millised üleüldse on sügavama suhtlemise perspektiivid - ja seda kõike paari päeva, mitte kuudepikkuse molutamise ja palava pudru ümber keerutamisega.

aga millised on siis antud juhul järeldused? tüdruk räägib - mitte ei laterda, aga suhtleb normaalselt ja see mulle meeldib, sest tummahambaid ma ei talu. aga.... jah, aga. nimelt selgus, et ta on paras kiidukukk. täiesti muuseas suutis ta mainida, et on osalenud viitel missivõistlustel ja nendest neljal tulnud võitjaks. huh?! et ta on raamatukogust laenutanud praeguseks hetkeks 2000 raamatut ja suudab tohutu kiirusega lugeda. mõtlesin, et äkki loeb siis midagi tarka ja mõistlikku ning on järelikult päris perspektiivikas tsikk, aga selgus, et puha jules verne, alexander dumas ning seiklusjutte maalt ja merelt. mis on kõik muidugi super, aga need enamus inimestel lapsena läbiloetud raamatud nüüd vaevalt täiskasvanud peast erilist alust kiitlemiseks annavad. et ta on kahest üle katuse rullunud autoavariist pääsenud peaaegu ilma vigastusteta. um? et ta näeb pimedas hästi, et ta oskab rallit sõita, et ta teeb superhästi süüa, et tal on parasjagu 20 meest, kes teda taga ajavad ja saada tahavad... oijuudas.

ma sain nüüd siis kah teada, milline on naiste ekvivalent meeste kiitlemisele teemal, milliste autodega nad sõidavad ja kus nad osakonnajuhatajad on. ning ühtlasi sain ka teada, kui nõmedalt see kiideldavate jaoks ilmselt kõlab, sest vähemalt minu puhul on tulemus kiitleja soovitule küll risti vastupidine. tüdruk on ju lahe, aga midagi tõsisemat ma nüüd temaga küll enam ette kujutada ei suuda. olgu pealegi miss, aga ilu jäägu pigem ikka minu otsustada. lugegu pealegi seiklusjutte maalt ja merelt, aga ärgu seda ometi lugemuseks pidagu. tehku pealegi hästi süüa, aga lasku mul see endal meeldiva üllatusena avastada. nüüd aga pole enam tahtmistki teada saada.

paar päeva tagasi saatis sms'i, et ilm on ilus, saab töölt varem lahti ning et äkki teeks miskit. paraku olin ma sel ajal kinni, aga kuna ma mingeid muid omapoolseid ettepanekuid ka ei teinud, siis sinnapaika see asi nüüdseks jäänud ongi. ning minu poolest ilmselt ka jääb, millest on ühest küljest muidugi ka natuke kahju, aga teisest küljest... mis teha. tegelikult on tüdruk ju lahe, aga edasist suhtlemist näen pigem semuliku ja sõbraliku kui millegi enamana. ega's midagi's, life goes on.