testid: milline flirtija, võrgutaja ja suudleja sa oled?

netis ringi kolades leidsin lingi ühele mõnusalt lühikeste testide lehele, kus "süvateadusliku" analüüsi tulemusena lahatakse muuhulgas ka küsimustiku täitja armuelu. einoh, tulemused on ju igati toredad - flirdin, suudlen, käin kohtungutel, olen seksikas ja midakõike. iseasi palju see muidugi tõele vastab, aga täitsa mõnus on üks blogisissekanne selliseid ordeneid täis riputada. ega need maarjamaaristikavaleridki kõik ka nii õilsad ei ole, nagu see sillerdav teenetemärk nende rinnas üritab väita ja mis mina siis kehvem olen. pealegi olen tulemustega suures osas nõus (või vähemalt tahaksin olla), nii et miks ka mitte. ühtlasi saab järgnevatest linkidest igaüks ka enda tulemusi tsekkima minna.

Your Mind is NC-17 Rated

You're mind is so filthy... you should should be washing every part of you out with soap. If your thoughts can go dirty, they do. Almost everything is NC-17 to you!

Do You Have a Dirty Mind?

You Are Super Spicy

You're a little bit crazy, a little bit naughty, and a whole lot of sexy. You go beyond hot - you set people's senses on fire!

Are You Hot?

You Are 70% Sexy

Your Sex Appeal Is: Extremely High You're very sexy. You just have that certain something that takes over a room. You know how to attract, entice, and keep whoever you want. You are truly appealing.

How Much Sex Appeal Do You Have?

You Are a Super Flirt

You love to flirt, so much so that it gets you in trouble. In almost any situation, you find yourself flirting - even when it's inappropriate. You tend to embrace all flirting styles too.. from coy to sexy to playful to serious. And if someone flirts back, you'll crank it up even more!

What Kind of Flirt Are You?

Your Seduction Style: The Natural

You don't really try to seduce people... it just seems to happen. Fun loving and free spirited, you bring out the inner child in people. You are spontaneous, sincere, and unpretentious - a hard combo to find! People drop their guard around you, and find themselves falling fast.

What Is Your Seduction Style?

Your Seduction Style: Sweet Talker

Your seduction technique can be summed up with "charm" You know that if you have the chance to talk to someone... Well, you won't be talking for long! ;-) You're great at telling potential lovers what they want to hear. Partially, because you're a great reflective listener and good at complementing. The other part of your formula? Focusing your conversation completely on the other person. Your "sweet talking" ways have taken you far in romance - and in life. You can finess your way through any difficult situation, with a smile on your face. Speeding tickets, job interviews... bring it on! You truly live a *charmed life*

What Kind of Seducer Are You?

You're an Expert Kisser

You're a kissing pro, but it's all about quality and not quantity You've perfected your kissing technique and can knock anyone's socks off And you're adaptable, giving each partner what they crave When it comes down to it, your kisses are truly unforgettable

What Kind of Kisser Are You?

Your Kissing Technique Is: Perfect

Your kissing technique is amazing - and you know it. You have the confidence to make the first move. And you always seem to know what kissing style is going to work best. Sometimes you're passionate, sometimes you're a tease. And you're always amazing!

Are You a Good Kisser?

You Are an Intense Kisser

When you kiss, it's deep and powerful You don't take kissing lightly Your kisses always have meaning And they always make your head spin

What's Your Kissing Style?

You Date Like a Man

According to studies on dating, you date like a man. You date casually and frequently, getting serious with select people over time. Physical attraction and chemistry is very important to you. And if there's nothing more than a physical connection, that's okay with you (at least for a while). You are definitely looking for love, but you are in no rush to find it. You figure love will eventually come your way, and you're not going to live like a monk while you're waiting!

Do You Date Like a Man or a Woman?

You Can Make 100% of Your Crushes Fall in Love With You

Admit it, you can seduce practically anyone. And sometimes you try just for fun. You're a total heartbreaker that knows when to play it cool. You are the type of person people go completely lovesick over. Just use your powers for good, okay?

Can You Make Anyone Fall in Love With You?

Your Ideal Relationship is Polyamory

You want to have your cake... and everyone else's. Which isn't a bad thing, if everyone else gets to eat too! You're too much of a free spirit to be tied down by a traditional relationship. You think relationships should be open and free, with few restrictions.

What's Your Ideal Relationship?

You Are A Friendly Ex

You and your ex are just friends - great friends really. (At least that's what you keep telling yourself!) While civility is a good thing, make sure you're not secretly wanting more...

What Type of Ex Are You?

keskerakonna missivalimised?!

üks sõber saatis mulle sellise põneva lingi: http://www.suvepiiga.ee. ennäe, järjekordsed missivalimised! noh, tsikid reas, igastühest isegi nii suured pildid saadaval, et pane või taustapildiks. aga vaatasin seal lehel ringi nii ja naa ning mitte ei saanud aru, et KES seda missi seal siis valib. mingi ajakiri? hobiorganisatsioon? noorteühendus? iga tütarlapse juures olid ka mingid kirjad, et kes on mustamäe klubist, kes lasnamäe klubist. kakoisest klubist? siis järsku libises pilk kirjale "Suvepiigat valib Keskerakonna Noortekogu". issameie!? huvitav kas teised erakonnad ka kuskil oma misse valivad? aga kui järele mõtlema hakata, siis päris lahe tegelt. edgar ikka teab, kuidas rahvale meeldida:) mõned sealsed tipsid on minu maitse jaoks natuke liiga pontsud, aga mõned on isegi täitsa nitsevoo. mine vali sinagi oma lemmik:)

kummalised suudluskatsed häbeliku modelliga

paar päeva pärast pargis päikeselaikude püüdmist võtsin mulle ebatüüpiliselt ise häbeliku modelli msn'is ette. et mis teeb. luges mu raamatu läbi, nüüd igavleb. küsis vastu, et mis mina teen. tegin just ühe töö valmis ja mõtlesin, et vaataks miskit filmi. a et ta tulgu kah. ning võtku raamat ka kaasa. tema küsib, et mis kell ja sellega oli asi otsustatud. eriti lihtne:)

filmivaatamise ajal poen külje alla ja võtan käest kinni, tema aga puhiseb ja niheleb nagu pargiski. pärast filmi istume voodi peal rätsepaistes vastakuti ja kallistamine, aga nüüd ma olen juba suht otsustanud - see lihtsalt poleks normaalne kui me ei suudleks. esimesed minutid kuluvad täpselt sama stsenaariumi järgi nagu viimati pargis - kohe kui mu huuled vähegi tema omadele lähenevad, siis ta pöörab pead, vaatab maha, vaatab lakke, puhiseb, niheleb, niutsub ja naeratab kohmetult. täitsa müstika. küsin, et kas tal mingi asi? jah, tal on mingi asi. aga mis asi? ei, ta ei saa mulle öelda, mis asi tal on. peast käivad läbi igasugused stsenaariumid, et mis tal viga võib olla - pakun need ka välja, aga ei, need pole need. kuigi jah, seda boyfriendi-asja unustasin küsida, samas pole ka väga näha olnud, et boyfriendi olemasolu kedagi eriti takistanud oleks.

lõpuks tuli pähe küsimus, et äkki ta polegi kedagi enne suudelnud? eeei olevat ka selles asi. no aga milles? tüdruk küsib, et kas ma tõesti tahan teada. jah muidugi. "aga miks?". "et sind paremini mõista". "aga miks sa mind paremini mõista tahad?". "sest sa meeldid mulle". "noh, sa meeldid mulle kah", naeratab ta oma häbelikku naeratust. no seda on tore kuulda, aga ega ma teada ikka ei saanud, et milles siis asi.

veel mõned minutid minupoolset manööverdamist tema näo läheduses ja temapoolset peaga pöörlemist, kuni ühel hetkel ta suudleb mind ise - korraks! ja siis pöörab jälle kõrvale. einoh, asi seegi, kuigi minu kogemuses kui juba suudlema hakatakse, siis ka suudlema jäädaksegi. nn "barjäär" on ju ületatud, seega ei tohiks enam probleemi olla, aga võta näpust. jälle minut minupoolset manöövardamist ja peagi kordub kõik - ta suudleb mind korraks ise ja siis pöörab pea ära ja paneb mulle õlale. no mis? nii kordub see veel neli-viis korda ja siis otsutab ta, et tal on aeg koju minema hakata.

ukse peal teeme veel korra sama teatri läbi. mina manööverdan edutult, kuniks mingil ootamatul hetkel annab ta mulle ise ühe kiirsuudluse - ja läinud ta ongi. ülimalt kummaline.

häbeliku modelliga pargis päikeselaike püüdmas

jalutasin linna peal ja vaatasin, et pingi peal istub tuttava olemisega tütarlaps. viskasin veel ühe pilgu ja siis meenus. olin mõni päev varem ennast jälle kuskile öökluppi lasknud tirida ja laval valiti mingit järjekordset missi või modelli. tema oli laval üks kandidaatidest, kes torkas selle poolest silma, et tal oli täiesti fantastiline modellikõnnak. kes on kunagi vaadanud "america's next top model" sarja, siis seal oli kolmanda hooaja võitjal nimega eva "eva the diva" täpselt samasugune kõnnak - tsahh, tsahh, tsahh, üks jalg teise ette nii et sädemed lendasid. täiesti super. ise oli ta selline saledamat sorti ja pikkade peenikeste jäsemetega, hästi suurte ümmarguste pruunide silmade ning pruunide õlgadeni juustega. no selline hirveke ühesõnaga.

tegin siis juttu, et oo, sina oled ju üks neist missikandidaatidest. jah on jah. mainisin, et mul jäi ta kõnnak meelde. ahaa, okei, tänks. uurisin, et mis ta istub seal. ootavat mingit üritust. tegin veel mingit lühildast juttu, aga üldiselt oli mul kiire ühte teise kohta ning ütlesin, et lisaksin ta endale msn'i, siis saaks teinekord edasi rääkida. bumps, ja saingi ta msn'i!

järgmisel päeval viskas ta mu akna lahti ja tegi juttu. küsis, et mis ma teen. ütlesin, et püüan mingit raamatut lugeda, aga ei suju eriti. vähemalt kodus mitte. seniks, kui arvuti raamatule konkurentsi pakub, ei kipu mul raamatud eriti käes püsima. rääkisin, et minu järgmine plaan on minna raamatut kuskile linna peale lugema. parki või välikohvikusse. ta arvas, et siis ma saan seda seal veel vähem lugeda, arvuti asemel on ümberringi sagimine, lisaks veel ligiastuvad tuttavad. ütlesin, et ma olen siiski nõus riskima, sest kodus ei suju niikuinii. ta vastas, et ma öelgu, millal ja kus ma linnas olen, siis ta hoiab eemale, et vähemalt tema üks neist segavatest tuttavatest ei oleks. õu nõu, see oli nüüd küll vale suund! teatasin ruttu, et vastupidi, ma just loodangi, et mõni tuttav tuleb ja segab ning et selles mul see linnaslugemise salajane tagamõte osaliselt ongi. tema arvas, et ahsoo, siis on hea, siis ta võib ju kah läbi astuda. nonii, nüüd keeras õige suuna peale tagasi, väga hea.

aga pärast pisikest pausi küsis ta juba suisa konkreetselt, et millal mul siis on plaanis linna minna. whoa! kust tal selline huvi järsku tekkis? aga ei hakanud pikalt juurdlema (ju tal on siis igav või whatever), haarasin ohjad ruttu enda kätte, määrasin kindlaks koha ja kellaaja ning paari tunni pärast saimegi linnas kokku. kohe sissejuhatavalt pakkusin, et kuna kõht on tühi, siis peaks kõigepealt üldsegi sööma minema. kohvikus mina muudkui mulisesin, aga tema oli suht vait. kui ma midagi küsisin, siis ta vaatas kõrvale ja maha, naeratas häbelikult ja ütles, et "ma ei oska vastata" või "ma ei taha rääkida". ega ma muud eriti teada saanudki, kui et ta on modell, aga otsustas suvel kõik välismaised tööpakkumised tagasi lükata, sest tal olevat mingi kooliga tarvis mingid asjad korda saada.

ei, ta ei olnud loll, sellest sain ma aru. lolluseradar on mul suht tundlikuks timmitud ja sellised peilin ma suht ruttu välja. aga ta oli ülihäbelik. mida aeg edasi, seda selgemaks sai see, et missivõistluse ajal laval nähtud, jalgade alt sädemeid pilduval ja trikoovoorus puusade nõksudes tantsu vihtuval modellil ning minu vastas istuval häbelikul tütarlapsel pole muud ühist peale välimuse. olemuse poole pealt kaks täiesti totaalselt vastandlikku inimest. laval oli julge, särav, aktiivne, kogu saali valitsev võrgutaja, minu vastas aga istus veidi kössis, häbelik ja kohmetu tütarlaps. mainisin seda tallegi ja küsisin, et mis kamm on? selgus, et selle pärast ta lava armastavatki, et seal muutuvat ta täiesti teiseks inimeseks, aga muidu polevat ta seda kohe mitte. no seda ma näen jah.

pärast pisikest kohvikueinet siirdusime parki jalutama ja ma muidugi ei jätnud kasutamata võimalust tal käest kinni võtta. pargis istusime pingi peale ja pakkusin, et oh nüüd võime ju koos raamatut lugeda ning et mul on selle läbiviimiseks ka eriti lahe plaan - nimelt et tema võtab raamatu kätte, mina istun talle selja taha (ehk siis tema istub mulle jalgade vahele) ja ma siis tema selja tagant üle tema õla loen. ta hakkas kätega vehkima, et ta ei saa üldse aru, mida ta nüüd tegema peab või kuidas ta olema peab - ja siis ma lihtsalt paigutasin ta nii nagu vaja ning istutasin enda sinna kuhu vaja.

sedasi ta selja taga istudes mul lugemisest suurt midagi välja muidugi ei tulnud. pigem tegelesin kõige ninaulatusse juhtuva nuusutamisega - õlg, selg, kukal, kael, juuksed. selle peale ta muudkui niheles ja naeratas häbelikut, et mis ma teen ja et kas ma ikka loen. "jaa jaa muidugi loen, loeme nüüd". ja jätkasin rahulikult nuuskimist. ühtäkki märkasin üle ta õla, et kleidikaelusest avanes lausa panoraamne vaade ta põue. ei, mitte SELLINE vaade. strateegilised varud, kuigi sellised euroopalikult tagasihoidlikumas suuruses (nagu see modellide puhul tihti kipub olema), olud ilusti musta värvi rinnahoidjate sees peidus. aga minu tähelepanu kõitis just rinnak, mis värahtas pidevalt sedavõrd kiires rütmis, et ühtäkki taipasin - jeerum, tüdruku süda taob ju meeletus kiiruses! pulssi mul kuskilt katsuda ei olnud, kuid seda polnud vajagi, põue tuksumine paljastas, et tüdruk oli lausa erakordselt... ärevuses? hirmul? erutatud? muidu ta istus vagusi ja vaguralt, aga põu paljastas, et taaskord oli ta sisemuses kõik teisiti kui see väljast vaadates esimesel pilgul võis tunduda.

mõne aja pärast hakkas tüdrukul pingi peal varjus istudes jahe (isegi vaatamata sellele, et ma teda selja tagant soojendasin) ja ta palus, et kas me võiks päikse kätte minna. loomulikult. kuid kuna päev kiskus õhtule, siis polnudki pargis nii lihtne neid päikselisi kohti enam leida ja seega sisustasime järgneva tunnikese sellega, et jooksime päiksega võidu ühest päikeselaigust teise ning igasse järgnevasse päikeselaiku jõudes kallistasime kuniks päike sealt jälle ära kadus. mind selline õrn kallistamine muidugi erutas nagu alati ja mul oli käe õiges taskus hoidmisega ikka tükk tegemist, et vähemalt pargis vastutulevaid inimesi shokist säästa. kallistatava ees ei häbene ma muidugi kunagi, see oleks totter. pigem mulle just meeldibki, kui teine teab, millisel moel ta mulle mõjub.

vahepeal silmas mind veidi maad eemalt ka mu kallis ex, kes oma uue poisiga samuti pargis jalutuskäiku tegi ja mulle rõõmsalt lehvitas. pärast sain ta käest tögava maili, et olen ikka litsmees küll, tema sünnipäeval suudlesin ühe ta sõbrannaga, suvepäevadel suudlesin teise ta sõbrannaga ja et tema nüüd lohutagu neid, samal ajal kui mina juba mingi kolmandaga pargis jalutan. ma muidugi vastasin, et mis, ei või sõbraga jalutada või, mispeale ta leidis, et teadagi mis sõbrad need on, kellega käest kinni jalutatakse ja kallistamas käiakse, aga lisas siis, et ärgu ma tõsiselt võtku, ega ta hukka mõista, tahab niisama sõbralikult torkida natuke.

samal ajal kiskus see pargis ühest päikeselaigust teise jooksmise vahel kallistamine vägisi sinna suunda, et see peaks ühel hetkel musitamiseks üle minema, aga vat siin oli ees siuke sein, et kraabi või kolgi, aga tulemust ei mingit. kohe kui mu nägu vähegi häbeliku modelli omale lähenes, keeras ta oma pea jõnks ühele poole või teisele poole, puhistas ninaga nagu segaduses varss, vaatas maha, taevasse, vasakule, paremale ja siis leidis, et peaks ikka järgmisse kohta minema. no mida on?

sedapuhku lõppeski asi kallistades lahkuminekuga, aga andsin oma raamatu tema kätte (see oli talle huvi pakkuma hakanud), nii et vähemalt järgmiseks kokkusaamiseks oli hea ettekääne juba olemas.

üks klaasipõhja uppunud lühisebimine

tegelikult toimus nendel telgiväristamise loos kirjeldatud suvepäevadel veel üks teinegi sebimine, mida ma tookord isegi mitte möödaminnes ei maininud, aga otsustasin selle nüüd takkajärgi siiski kirja panna.

nimelt telgiväristamisele järgnenud päeval põõnas mu telgikaaslane pikalt magada, aga mina ei tihanud suvepäevi maha magada ning alustasin juba varakult ringisaalimist. tegin parasjagu hommikust jalutuskäiku telkide vahel ja lobisesin ärkavate seltskondadega, kui jõudsin ühe telgi ees üksi istuva heledate õlgadeni juustega tüdrukuni, kes kuidagi kangesti tuttav tundus.

"no kuidas läheb", pärisin ma lõbusalt. "istun siin ja igavlen. sõbranna magab alles, aga mina ei tunne siit rohkem kedagi, nii et polegi nagu midagi teha". "kah mul probleem, ega meie ju ka ei tunne, aga ikka näed lobiseme". "no tegelt sind ma tean juba ammu, aga teisi ma tõesti ei tunne".

odot, mind ta teab juba ammu? no seda ma vaatasin jah, et kuskilt nagu tuttava näoga, aga mulle küll midagi konkreetset ei meenu. samas piinlik ka nagu küsima hakata, inimene niigi kurblik, et ta siin kedagi ei tunne, milleks siis seda vähestki tutvuseillusiooni purustada. pealegi nüüd niikuinii juba tutvume, seega vahet pole ju.

"a sa siin jalutad ringi eksole? võin ma sinuga kaasa tulla?". loomulikult. tüdruk tõusis ja edasi jalutasime juba koos. ja järsku olimegi koos - koos läksime sööma, koos istusime mingis seltskonnas, koos võtsime osa igasugu suvepäevaüritustest jne. natuke imelik oli küll see, et ta kellegagi peale minu suurt ei suhelnud ja kui ma ta korra ühes seltskonnas üksi jätsin, siis ta palus, et ma ruttu tagasi tuleks, et muidu tal hakkavat imelik. aga võtsin seda kui häbelikkust ning ei pööranud sellele suuremat tähelepanu.

keset ühte järjekordset programmilist tegevust hakkas ootamatult vihma sadama ning suur osa suvepäevalistest sai läbimärjaks. loomulikult jooksime puu alla, aga paduka ajal polnud sellest eriti kasu ning kui lisaks tõusis veel ka tuul ning hakkas külm, muutus asi juba päris koledaks. aga nagu öeldakse, kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem ja nii ma siis tegingi talle ettepaneku teineteist soojendada, millega ta rõõmsalt nõus oli. ja peab ütlema, et sedasi kõvasti-kõvasti tihedas kallistuses teineteise vastu liibuda ning üksteist märgade kassipoegadena vihma ja külma käes soojendada oli ikka superhea.

päeva teises pooles läksime üksteisel mingit moodi küll kaduma ja kuna vahepeal oli ärganud ka mu öine telgikaaslane, siis lugesin oma poolepäevase romaani hommikuse tüdrukuga (vähemalt selleks korraks) lõppenuks. kui juba pimenema hakkas ning suvepäevade lõpupidu vaikselt tuure oli kogumas, sain hommikuse tüdrukuga ootamatult uuesti kokku - ja pidin shoki saama. ta oli ennast vahepealse ajaga, ütleme otse, segi kamminud - jalad risti all ning silmad pahupidi peas. nüüd ta muudkui naeris ainult ja üritas mind jõuga rabada, et "tule lähme tantsima, tule tantsime, ma tahan sinuga tantsida, lähme!". ma olin aga soolasambaks tardunud. kuhu oli kadunud see hommikune tore tüdruk? miks oli temast saanud selline poolpilditu tsikk?

loomulikult ei tahtnud ma temaga sellises konditsioonis mitte kuskile minna ega midagi teha. esiteks ma ei suuda konditsioonis inimestega kontakti saada. teiseks mul oleks lihtsalt mark mingi taaruva tsikiga ringi käia - umbes nagu ma muidu ei saakski ja nüüd üritaks kedagi lihtsalt alatul kombel ära lohistada. kolmandaks sellisena ta mulle lihtsalt ei meeldinud enam - plain and simple.

üritasin siis selgitada ja seletada, et sellisena ma temaga küll kuskile ei lähe ning et enne kui siin üldse midagi arutada on, peab ta vähemalt natukenegi tahenema. selle peale ta muidugi solvus purjus inimese intensiivsusega ja käskis mul jalamaid kaduda. kurb küll, aga ma ei saa ka midagi parata.

mõni tund hiljem saime juhuslikult ühes pimedamas nurgataguses jälle kokku. kuna antud kohas puudus praktiliselt igasugunegi valgustus, siis ega ma teda päris hästi seal ei näinudki, aga esimesel hetkel tundus, et ta oli mind kuulda võtnud ning tõesti veidi tahenenud. rõõmustasin, et hommikune tüdruk on tagasi. võtsime teineteisel ümber kinni ja ta õhkas rõõmsalt: "mõelda vaid, me oleme nii kaua tuttavad, aga enne tänast polnud isegi kunagi rääkinud korralikult ja nüüd oleme siin sedasi!". no see ammuse tutvuse jutt lendas mul jälle kõrge kaarega üle pea, aga muus osas olin temaga nõus - see oli tõepoolest tore, kuidas me täna olime aega veetnud ja nüüd siin nurga taga kallistasime ning kui see mõne tunni tagune ebameeldiv vahejuhtum välja arvata, siis mis saakski veel paremat olla, kui kõike eelnevat suudlusega kinnitada. mida ma ka tegin ja millele ta mõnuga vastas.

siis järsku ärkas ta uuesti elule, võttis mul käest kinni ja asus mind tantsuplatsi poole rebima: "tule, nüüd lähme tantsime, tule nüüd!". astusime valguse kätte ja oma õuduseks nägin, et hetk tagasi pimedas tundunu oli vist üksnes meelepete olnud, sest tegelikult polnud vahepeal midagi muutunud - tal olid silmad rõngas ja ta oli täpselt sama konditsioonis nagu ennegi. ainult et nüüd olin ma teda suudelnud kah ja see oli juba tõeline plinder.

nähes mu järjekordset tahtmatust temaga tantsuplatsile minna, hakkas temas uus ja sedapuhku veel tugevamgi solvumine vaikselt pead tõstma ja otsustasin kiirelt, et nüüd on minu kohus hetkeolukord niivõrd hästi lahendada, kuivõrd see minu võimuses on. sebimised sebimisteks, aga haiget ei tohi küll keegi saada. võtsin tal käest kinni ja ütlesin, et lähme räägime. otsisime mingi vaiksema koha ja vaikselt selgus, et tal on elus parasjagu tohutud probleemid ja et seetõttu ta joobki. "varem ma vihkasin joomist, aga nüüd on see minu ainuke võimalus natukesekski unustada kõike". oma probleemide tõttu ei julge ta ka mingite võõrastega väga suhelda või üksinda mingis võõras seltskonnas viibida. tundus, et lõpuks mõistis ta ka mind, et kui tema ei saa (vähemalt hetkel) midagi parata oma joomisele, siis mina ei saa midagi parata, et ma joobnud inimesega ennast lähedasena tunda ei saa. ning kui ma teda suudlesin, siis suudlesin enda teada hommikust toredat tüdrukut, mitte õhtust konditsioonis tüdrukut. muuhulgas selgus ka see, mida ta meie pikaaegse tutvuse all silmas oli pidanud. tuli välja, et ta oli mu ex'i sõbranna ning teadiski mind peamiselt just läbi tema (ning olevat olnud isegi sellel samal sünnipäeval, millest ma ükskord varem kirjutasin, aga teda ma sealt tõepoolest ei mäletanud).

kuna vestlusest selgus, et ka ex oli tüdruku probleemidega kursis, siis selle teadmisega varustatult julgesin nõu küsimiseks mõni päev hiljem ka ex'i poole pöörduda. ikkagi sõbranna, mina olen ju võõras tegelikult. et mida mina peaks nüüd tegema või mida üldse peaks tegema. esiteks tundsin ennast ikkagi mingis mõttes süüdi, peamiselt just selle suudlemise tõttu. hüva, ta vastas kiirelt ja järelikult ta just seda oodanud oligi, aga initsiatiiv tuli ikkagi minult. suudlemisega tõstetakse ootustelatt ju hoopis kõrgemale, aga kui siis järgmiseks tantsimamineku asemel pidurit pannakse, siis võib kukkumine üpris valus olla. teiseks oli mul temast tohutult kahju, kui sain teada mis probleemid tal on, ja tohutult kahju, et nad tema puhul sellisel moel väljendusid, mis minu lähema suhtlemise temaga võimatuks tegid.

ex'i käest aga kuulsin oma üllatuseks, et see kammimisprobleem olevat tüdrukul juba ammu küljes olnud ning seega ei saanud vahepeal tekkinud probleemid kohe kuidagi selle põhjustajateks olla (erinevalt siis sellest, mis juttu tüdruk ise mulle rääkis).

ex'i omakorda üllatas see, et ta sõbranna üldse minuga sebis seal suvepäevadel, sest - tadaa - sellelgi tüdrukul nimelt on boyfriend. ka seda ei maininud tüdruk oma südamepuistamise ajal mitte poole sõnagagi ja mulje jäi küll selline, et ta on nii õnnetu ja üksi ning mina kah näed, suudlen, aga tantsimagi ei lähe temaga (kuigi lõpuks ta mõistis mis põhjustel ja leppis sellega).

siis omakorda meenus ex'ile, et ta võis selles sebimises osalt ka ise süüdi olla. nimelt olevat ta mind sellele tüdrukule meie suhte ajal kiitnud (ta küll keeldus täpsustamast, milles see kiitmine täpsemalt seisneb, aga eks mu mehelik ego muidugi "aimab" seda, mida ta ise tahab:) ning et võibolla see tingiski selle, et tüdruk minuga kohtudes oma abielusõrmuse nii-öelda taskusse poetas. "uups!", tegi ex vähimagi kahetsusvarjundita ja kuratlikult naeratades toimunust kokkuvõtte.

veel mõni päev hiljem kirjutas seesama tüdruk mulle, et tal oleks hea meel mind oma sünnipäeval näha. lubasin asja küll kaaluda, aga lõppkokkuvõttes - mida ma seal siis teinud oleks? esiteks polnud eriti tõenäoline, et ta oma sünnipäeval kainena püsib, kuid konditisoonis olin ma teda juba näinud ja teist korda enam näha ei soovinud. teiseks on tal ju poiss olemas, nii et jääb ikkagi küsimus, milline siis nüüd see minu roll seal peaks olema. pärast kuulsin küll ex'i käest, et tüdruk olla terve sünnipäeva minust (vähemalt ex'ile) rääkinud ja olnud väga pettunud, kui ma ikkagi ei tulnud, aga no deem, parem see, kui et ma olen ühelt poolt kolmandaks rattaks tema ja ta boyfriendi vahel või teiselt poolt annan asjatut lootust, sest see lootus oleks tõesti asjatu, kuniks inimene ise pole oma eluprobleemidele klaasipõhja uputamisest mingit paremat lahendust välja mõelnud.

malbe blondiini ootamatu öine külaskäik

istusin siin ükspäev kodus ja logelesin niisama. vaatasin vist mingeid filme ja kell oli suht palju, kui ühtäkki helises telefon. helistas malbe blondiin: "tsau. kus oled. kas võib sinu poole tulla. mul on sõber ka siin. kas ta võib ka tulla. ok me tuleme". aa ee...

malbest blondiinist ma polegi vahepeal midagi kirjutanud, kuigi tegelikult me ikka suhtleme. ta on paaril varasemalgi korral öösel kell neli helistanud, et siis minuga õues kokku saada. oleme käsikäes jalutanud inimtühjas linnas ja musutanud siin-seal, enamjaolt on teemaks tema kojusaatmine, aga kuna ta mulle ikka meeldib hästi, siis pole mul taoliste öiste jalutuskäikude vastu midagi. mitte et ma poleks proovinud mõnel korral ka mingit "a kuule võib ju ka minu poole minna" juttu teha, kuid seepeale on ta alati "ei. ma lähen koju" vastanud . kui nii siis nii.

üldse tal on selline huvitav käskiv-tulistav lühike ja konkreetne kõnemaneer. ta ei räägi isegi mitte lühilausetega, vaid kohati lausa üksikute käsksõnadega. "tule". "mine". "võta". "olekuss". mis on seda huvitavam, et ta teeb seda kõike jätkuvalt malbe naeratuse saatel. malbe kamandaja. üliarmas:)

tagasi kirjeldatava õhtu juurde. kui nad siis minu maja juurde jõudsid, tegin välisukse lahti, kuid midapekki - see "sõber" osutus mingiks purujommis kutiks! "see on mu sõber. ta on natuke purjus. tal pole kuskile minna". seda ma näen jah, et natuke purjus ja mitte ainult natuke. ja misse minu asi peaks olema, et mingil kakerdisel keset ööd kuskile minna pole. see on muidugi tore, et malbe blodiin oma sõbra eest hoolitseb ja isegi sellises seisundis teda ei hülga, aga tõepoolest. seisin siis ukse peal ja üritasin otsustada, et mis nüüd edasi saab. samal ajal laskus kutt neljakäpukile ja hakkas prügikasti poole ulguma. tsiisas! esimene mõte oli tõesti "ok sorri, see pull jääb nüüd küll ära".

teisalt oli see esimene kord, mil malbe blondiin näitas üles omapoolset initsatiivi mulle mitte ainult külla tulemise, vaid ka öömaja saamise osas, ja kuna ta mulle tegelikult ikkagi päris hästi meeldib, siis oleks olnud sulaselge totrus jätta selline võimalus kasutamata. nii ma siis sügava ohke saatel tegingi välisukse pärani lahti ja astusin eest ära. "palun. astuge sisse". kuid pahase pilguga andsin malbele blondiinile mõista, et päris NIISAMA kergelt ma seda otsust ka ei teinud. ta mõistis mu pilku ja naeratas süüdlaslikult.

tuppa jõudes polnud selle kuti lobal piire, samal ajal kui mina olin nende kummagi suhtes suht osavõtmatu ning tsekkisin hoopis maile ja lugesin netist mingeid uudised. peamiselt kantseldas seda sõpra malbe blondiin. "ärakisu". "istupaigal". "olekaine". "lõpetajama". vahepeal tuli küsis minu käest süüdlasliku sosinaga, et kas ma olen väga pahane, et ta sõbra kaasa võttis. kehitasin õlgu. "noh, elab üle".

lõpuks otsustasin, et aitab jamast, aeg magama minna. ning et kes kuhu. kuna mul on asemeid ainult kaks, kuid inimesi oli hetkel kolm, siis teatasin kiirelt "et poistega mina koos ei maga". seega jäi ainult kaks varianti: kas magan mina koos malbe blondiiniga kõrvuti ja kutt eraldi või magavad nemad kõrvuti ja mina eraldi. kutt mõmises, et tema võib malbe blondiiniga kõrvuti magada küll (seda ma usun), aga tüdruk läks hambaid pesema ja mina hakkasin voodeid tegema, nii et sel momendil jäigi asi täpsemalt paika panemata.

kui tüdruk uuesti tuppa jõudis ning kutt omakorda kuskile vetsu läks, siis ütlesin tütarlapsele konkreetselt: "ausalt öeldes eelistaks ma seda, kui mina sinuga kõrvuti magaks ja tema seal teises voodis eraldi on". vastuseks sain "ahah", mis selles kontekstis tähendas, et tema on igati nõus.

kui kutt vetsust tagasi jõudis, tegin tallegi teatavaks vahepeal vastuvõetud otsused. korraks ta tardus ja ajas silmad mõistmatusest pärani, siis ühtäkki hakkas välisukse poole kakerdama, omaette "ah no mis siis mina siin, ma lähen parem minema" pomisedes. seepeale hing hüppas rõõmust, aga pea keerasin kaastundlikult viltu ning näole valatud kurva ilmega küsisin "kussa nüüd sedasi keset ööd siis ometi?". ka malbe blondiin tegi paar "mis sul nüüd hakkas?"-stiilis avaldust, siis aga tiris mind käisest kõrvale ja sositas "ah las läheb". einoh - sobib!

kahekesi jäänuna poetas tütarlaps korra veel mokaotsast "tegelikult on ta hästi armukade", aga rohkem me seda teemat ei käsitlenud. kes see kutt oli ja mis suhe neil oli, see jäigi mulle arusaamatuks, aga ega see mind olulisel määral ei huvita kah. fakt on see, et kutt lasi varvast ja tüdruk jäi minu poole.

kuigi ega siit mingit erilist aktsiooni ei kujunenudki. oma liibuva klubitopi oli ta nõus minu mingi lohvaka t-särgi vastu vahetama (mis oli selle poolest hea, et seal all oli mu kätel järgmisel hommikul palju ruumi vabaks tegutsemiseks), aga teksapüksid jättis ta voodisse tulles jalga ja ma loll ei tulnud ka selle peale, et küsida, et kas see mitte sutsu imelik ei ole - täisteksades voodisse minna?

õhtu piirnes üksnes mõningase suudlemisega, sest kell oli tõesti palju ning uni murdis kiirelt. hommik oli siiski sutsu tõhusam ja selle käigus sai juba oma tunni jagu mööda tuba aeletud, liibutud, kallistatud, musitatud, tema käsi minu püksi pistetud (minu eestvõttel küll, ta ise on jätkuvalt veidi häbelikumat sorti), minu käega tema pükste tuntav niiskus teatud kohast järgi kontrollitud ja seda sinna ehk veidi lisatudki, vahepeal ka tema rinnahoidja-vaeva minu lohvaka t-särgi all kergendatud ning sealt avanevaid aardeid keelega veidi lähemalt uuritud.

üldjoontes oli siiski üks igati viisakas ja peresõbralik amelemine. ainuke asi, mis mind veidi murelikuks teeb, on see häbelikkuse-asi. kuigi lõpuks edukalt õnnestunud rinnahoidja-vaeva kergendamine läks alguses üle kivide-kändude, siis pükste-vaevast vabastamist ei hakanud ma isegi proovima. häbelikkus on muidu ok, aga kui ta näiteks seetõttu häbelik on, et ta süütu on, siis on küll natuke jama. mul endal läks süütus kaks nädalat enne selle õigega kohtumist. iseenesest polnud ju hullu midagi, süütuse kaotasin tüdrukule, kellega me vastastikku meeldisime ja sebisime, aga õigega oleks ikka õigem olnud. see asi juhtub ikkagi üks kord elus ainult ja seda võiks natuke suurema hoolega valida kui tavaseksi.

aga just seetõttu ma muretsengi. kui ta ühelt poolt väga ei vali, siis ma pole sugugi kindel, et mina nüüd tal see õige olengi ja ei tahaks, et ta ennast pärast kiruma hakkaks. teisest küljest kui ta väga valib, siis ma võin ju sootuks kuivale jääda, aga ta ju meeldib mulle ja tahaks tallegi... hea olla:) ohh jahh. äkki peaks küsima lihtsalt. olen ennegi inimeste käest otse küsinud, see pole mingi probleem, aga tema puhul lihtsalt ei tulnud varem pähe.

kas oled kunagi saanud või andnud kaastundekeppi?

postitus elsa blogis pani mind mõtlema kaastundeseksi ehk haletsuskepi teemal. meeldetuletuseks siis nõndapalju, et kaastundekepp on see, kui kellegagi seksitakse üksnes suurest haletsusest. näiteks kui keegi sind ikka hirmsasti tahab ja sina tegelikult teda ei taha, aga no kahju on temast lihtsalt. või siis kui keegi lihtsalt mitte kuskilt ei saa ja ülimal kombel kurb on - tahaks ju rõõmu teha kaasinimesele.

kas olen ise andnud? võimalik. ükskord üks abielunaine moosis ja jootis ning jootis ja moosis mind seni, kuni ta lopsakad tissid hakkasid juba päris põnevad tunduma. lõpuks suutiski ta mu sinnamaale viia, et olin nõus temaga seksima kasvõi selleks, et neid tisse korra näha.

takkajärgi mõeldes oli see muidugi täielik mõttetus. saatsin talle juba järgmine päev sms'i, milles palusin toimunust mitte kellelegi rääkida ning teha nägu, et meie vahel midagi ei juhtunud. mispeale helistas mulle tema maruvihane abikaasa ning päris aru, et mis kuradi sms'i ma ta naise mobiili peale olen saatnud. kokutasin seepeale vastuseks, et palusin ta naisel selles mõttes nägu teha, et midagi pole juhtunud, kuna midagi ei juhtunudki, aga mõni võib arvata, et midagi juhtus, kuigi tegelikult ei juhtunud ju midagi ja seetõttu tuleb vastavalt mittejuhtunule teha ka nägu, et midagi ei juhtunud. jäi vist uskuma... huh napikas.

seda muidugi ei julge ilmselt kellegi ego endale tunnistada, et ta kaastundeseksi SAANUD on. no see pole ju lihtsalt võimalik. kui keegi meiega lõpuks seksima hakkab, siis ikka ja alati ainult seetõttu, et ta meie vastupandamatu sarmi ning seksikuse ees lõpuks lootusetult murdub. ja see, et meie kõnedele või kirjadele pärast ei vastata - no igast tõpraid liigub maailmas ringi.

kas oleksin nõus veel kunagi kaastundeseksi andma? no mine tea. kui on lootust, et sellest mingeid olulisi negatiivseid tagajärgi ei teki (haletsetava hilisem külgekleepumine, vihase abikaasa poolt pandud autopomm, ootamatult sigitunud kolmikutele järgmise 18 aasta jooksul alimentide maksmine), siis miks ka mitte.

kas oleksin kunagi nõus kaastundeseksi saama? oi, ja kuidas veel! andke ainult!:)

vastavalt teemale moodustasin lehe paremale servale ka küsitluse, mis on aktiivne kuni 31. juulini ning kuhu kutsun kõiki lahkelt oma vastusevarianti valima. siiasamasse kommentaaridesse võib aga igaüks oma haletsusseksi saamise või andmise loo ka täpsemalt üles tähendada:)

kuidas seksunenägu tegelikkuseks sai

istusin mõned päevad tagasi kodus ja üks mu naissoost msn'i-vestluskaaslasi viskas akna lahti, et kas ma tahtvat tema seltskonnaga ühineda, seltskond teeb mõned öised sõidud ja tsekib niisama ringi. oli parasjagu õhtune jõudeperiood, seega otsustasin, et miks ka mitte.

seltskond ise oli järgmine: vestluskaaslane ise autoroolis, tema mingi vaikne sinisilmne brünett sõbrants kõrvalistmel ja mina koos kahe nende tuttava kutiga tagaistmel. mõnetunnise tiirutamise tagajärjel jõudsime ühte linnaservalisse ühiskorterisse, tundus olevat selle vaikse sõbrantsi püsipeatuspaik. lisaks temale pidavat seal veel mingi krempel rahvast elama, keda aga seoses suvega kohal ei olnud, seega otsustasime oma viieliikmelise seltskonnaga kogu korteri hõivata ning pärast mõnigast lobisemist külili keerata. ühes toas pisike voodi, teises toas suur. kuna kutid olid juba suht konditsioonis, siis pukseerisin nad mõlemad sinna teise toa pisikese voodi peale, et siis ise koos kahe tüdrukuga suurt voodit jagama jääda.

pärast konkurentide edukat kõrvaldamist hõõrusin mõttes juba käsi ja teatasin tüdrukutele bravuurikalt "mina heidan keskele, siis saan teid mõlemaid öösel kordamööda kaissu võtta!". seepeale teatas vestluskaaslane, et TEDA ma küll kaissu ei võta ning pööras voodi vasakus servas selja. ahsoo. seepeale heitis ka tema vaikne sõbrants kiirelt voodis keskmisele kohale. no täielik dünamo. kebisin siis saba jalgevahel voodi paremasse serva.

aga etskae - vaikne sõbrants sätib ennast magama nägu MINU poole? ai see on hea märk. õhtu jooksul mul temaga mingit värki küll ei olnud ja üldse suhtlesin pigem kõigi ülejäänutega hoopis, sest ta pigem oli selline vaikne ja omaette, aga no asi seegi, et ta magamise ajal minu poole ennast pöörab. väga pikalt selle üle siiski aru pidada ei jõudnud, sest uni tuli ja murdis üpris kiirelt.

hommik. ärkan unesegasena. vaikne sõbrants magab jätkuvalt nägu minu poole. lahe. jään uuesti magama ja unes näen, kuidas ta mulle lähemale nihkub ja külje alla poeb. ot, äkki see on päriselt? ärkan. deem, see oli ikkagi unes ainult. uinun taas - jälle nihkub lähemale ja meil kisub juba amelemiseks. ärkan - ei midagi. neetud küll, kuidas mõned unenäod võivad reaalsed tunduda.

vahepeal ärkab vestluskaaslane voodi teises servas ja räägib, mida ta unes nägi. ilmselt jagab ta siiski kiirelt ära, et tänulikku kuulajaskonda napib, sest mõne aja pärast lahkub ta nii voodist, toast kui ka kogu korterist. oli vist mingi tööleminemise teema. "sobib!", hõõrun ma mõttes jälle käsi, sest nüüd jäin sõbrantsiga kahekesi. aga taas jääb rõõm üürikeseks, sest hetk hiljem tõuseb ka see vaikne sõbranna ja peagi kostab vannitoast dushipladinat. purki, niipalju siis sellest.

ärkan selle peale, kui vaikne sõbrants uuesti tuppa tulev - juuksed märjad, aga üleriided kõik seljas juba - ning heidab selili samasse kohta, kus ta ennegi magas, voodi keskele minu kõrvale. mida ta siin teeb? tuli korraks puhkama või? aga temast õhkuv dushivärskus ei lase pikalt juurelda, its now or never, its do or die - ja mina kui "magaja" sirutan "läbi une" oma käe ja võtan tal käest kinni. sest mina ju magan, mind ei saa milleski süüdistada ja magajale on igasugu lollused lubatud:)

ootan reaktsiooni. reaktsiooni pole. hea. ega midagi, järgmine liigutus - nihkun lähemale. tema - keerab ennast külili näoga minu poole. whoa! mina - poen vastu teda. tema - sätib ennast samuti lähemale. einoh! taolise sättimise tulemusena oleme peagi ümber üksteise põimunud, aga veel veidi niheledes satuvad soodsatele positsioonidele ka huuled ja niisama-kallistamisest saab täiega-suudlemine.

iseenesest ju täitsa lambikas. pold meil mingit eelnevat suhtlustki ega midagi. aga püherdasime seal mõlemad suures voodis mõnuga edasi-tagasi, tema dushivärske ja täisriietes, mina unesoe ja pärispaljas. rääkisin talle ka sellest, kuidas ma meid juba unes amelemas olin näinud, kuigi selle vahega, et unes nihkus tema mulle külje alla ja päriselt nihkusin mina talle külje alla. ta küsis, et kas mul ongi kombeks taolisi prohvetlikke unenägusid näha - oh oleks vaid nii:)

paraku ei andnud püüded tedagi tüütutest riietest vabastada erilisi tulemusi, sest olevat mingi "ma pean kohe tööle minema" ja "ma pean kell see ja see tööle jõudma". no neetud noh, aga vähemalt ots on lahti tehtud ja vahetasime ka numbreid, et edaspidi juba ilma ühise sõbranna vahenduseta suhelda.

ööpimeduses telgiseinu väristamas

suvi on täis suvepäevi ja suvepäevad on ju lahedad, nii et kui mind nädalavahetuseks ühtedele suvepäevadele kutsuti, haarasin kohe võimalusest kinni. tegelikult polnuks mul sinna üldse mingit asja tohtinud olla, sest see oli suht kinnine üritus, aga käisin seal juba eelmiselgi aastal kontvõõrana kohal ning sedapuhku oli kutsujaks tütarlaps, kellega me seal eelmine aasta niisama samas seltskonnas viibisime.

ega meil mingit värki iseenesest polnud ei tookord ega ka vahepeal, aga nüüd mõni nädal enne neid suvepäevi saatis ta mulle maili, et kas ma tulen ja et ma võiks tulla. no loomulikult! pealegi mäletasin aasta tagusest ajast, et ta meeldis mulle. selline armas ja vaikne, sutsu pisem brünett, tedretähniline ja sini-sinisilmaline.

sinnasõitmiseks oli ette nähtud mingi ühisbuss ning bussi jõudes sättisin ennast potsti otse tema kõrvale istuma. kuna me eriti tuttavad ikkagi ei olnud, siis oli bussisõit hea võimalus lobiseda ja rääkida, mis vahepealse aasta jooksul tehtud ja mis lähemal ajal plaanis. muuhulgas oli mul ka hea võimalus viidata tema kaasataritud magamiskotile ja telgile ning küsida, et mitu inimest tal sinna planeeritud on. planeeritud olevat veel kolm sõbrannat peale tema ("ahsoo, siis ma ei mahu"), aga et kõigepealt hüppas ära üks, siis teine ja siis kolmaksi, ja nüüd ta ongi sootuks üksi sinna suvepäeavadele teel ning mina olen tal praktiliselt ainuke tuttav kogu seltskonnas.

kuna mul endal on selline filosoofia, et kõikvõimalikke magamistarbeid mina mingitele suvepäevadele kaasa ei tari, siis sobis see jutt mulle eriti hästi. kuidagi kuskil saab ikka magada ja nüüd terendas lausa ekstra-soodus võimalus teha seda koos armsa tedretähnilise brünetiga kahekesi ühes telgis ja nagu selgus - pakkus ta lisaks veel sellistki võimalust, et tirib oma magamiskoti lahti ja siis mahume mõlemad selle alla. õujee! inimesed on ikka nii head:)

kohale jõudes panime kodu püsti ja nii see päevake kulus, et käisimegi kahekesi igal pool ringi, sest tema suurt kedagi ei tundnud ja ei paistnud olevat ka eriti huvitatud kellegagi tutvumisest (kuigi ausalt öeldes ei tundnud ka mina seal praktiliselt mitte kedagi, aga sellisest asjast pole ma kunagi endale mingit numbrit teinud). päris alguses ma küll arvasin, et tõmban uttu ja lendan soolot nagu tavaliseltki, aga harjusin tema vaikse minu poole hoidimisega üllatavalt ruttu ja varsti mulle isegi meeldis, et meid duoks peeti.

õhtul algas vabaõhudiskens. tavaliselt ma tantsulkadel rabeleda ei viitsi, aga vahest teen siiski erandeid. eeskätt siis, kui tantsupartner tõeliselt hästi tantsib ja mind sellega sedasi inspireerib, et tahaks ikka ise ka tasemel olla. ja mis selgus? tedretähniline brünett on aastaid showtantsuga tegelenud ja tantsis nii et sädemed lendasid. lisaks loksus mul kõhus väike kogus rummikoksi, millega ta mind telgis veidi varem kostitanud oli (inimesed on ikka nii head), nii et teda vaadates tuli ühtäkki ka minul peale selline tantsutuhin, et vihtusime seal lõpuks oma mitu tundi jutti. sai kõikvõimalikke stiile proovitud ja liibukatki sai tehtud üksnes vahepalaks, sest tantsimine osutus nii mõnusaks, et niisama teineteise küljes ringiratast tammumine oleks olnud üksnes tantsutuju raiskamine. muss oli lahe, tantsupartner oli parim ja üleüldse oli nii üliäge nagu pole juba ammu olnud.

eks öö tilkus muidugi omasoodu juba varahommiku poole ning kui ka muu rahvas hakkas vaikselt ära vajuma, seadsime meiegi sammud kodu ehk telkimisplatsi kaugeimasse nurka püstitatud telgi poole. armsasti käest kinni. telgis siis väike sättimine, pead patjadele, põlved vastakuti, otsmikud peaaegu vastakuti, silmad kinni ja nii nüüd jääme magama. ja vaikus. ei aga pole ikka päris mugav poos, peab sutsu sättima seda asja - minu pealmine jalg tema alumise jala peal ja tema pealmine jalg minu pealmise jala peal, nii on ikka oluliselt mugavam. ja soojem ning lähedasem kah. uuesti silmad kinni ja vaikus.

aga ei, no ei, misasja. teen silmad lahti. tüdrukul ikka silmad kinni, lamab vagusi ja on hiirvait. selline kena tütarlaps minust ainult viie millimeetri kaugusel, teeb nagu jääks magama, aga see ei saa olla juhuslik, et ta seda nägu minu poole teeb. selles, kumbapidi jääb magama inimene, kellega sa teoorias peaks niisama kõrvuti magama jääma, peitub tavaliselt siiski oluline sõnum. nii et ma ei saa, ma ikka pean - ning mu pea asub ennast vaikselt lähemale küünitama, millimeeter minutis. varsti käivad hingeõhud vastakuti, siis on ninaotsad vastakuti, siis ninaküljed ja ühel hetkel lõpuks ka huuled nõndapalju, kui suunurki üldse huulteks saab nimetada. ja tüdruk on ikka hiirvait ja liikumatu - isegi nüüd, mil meie huuled on suisa vastakuti. aga kui ma siis lõpuks oma huuli kergelt paotades ka tema omasid paotan, ärkab ta ellu ja vastab esimest korda ka omapoolse aktiivsusega. nonii! huulesuudlus, keelesuudlus, kaelasuudlus, põuesuudlus, sõrmed läbi juuste, käed igal pool, kord üks peal, kord teine peal - ja siit edasi progresseerus asi juba täpselt selliseks armsaks kahekesi öises metsas telgiseinte väristamiseks, millest ma seni ainult kadedusega kuskilt lugenud või kuulnud olin.

unustasin ennist öelda, et sissejuhatava bussisõidu ajal teineteisega tutvudes selgus seegi tõsiasi, et tal - tadaa - on boyfriend. ning kui me suvepäevadelt tagasi linna jõudsime, ühest kiirsöögikohast läbi astusime ja keset toidu tellimist arutasime, millal ma tema juurde seljamasaazhi tegema lähen, siis ma vaatasin küll, et leti taga üks teenidajatsikk muigab kangesti. kui me siis söögiasutusest välja astusime, küsis mu tedretähiline brünett, et kas ma seda muigavat tsikki ikka panin tähele. nimelt käivat ta samas söögikohas tavaliselt koos oma boyfriendiga ja nüüd siis järsku mingi teine kutt pluss "oo millal seljamasaazhi saab".

aga jah, eeskätt tunnen ma tütarlapse vastu tohutut tänutunnet, sest tegelikult oli see öö ikkagi megakülm ja kui me lõpuks magama jäime, siis oli soe ainult seal, kus me üksteist kõvasti teineteise vastu surusime, samal ajal kui väljapoole jäävad küljed külmetasid ikka päris korralikult. poleks ta mind oma magamiskoti alla võtnud, oleks ta võinud vabalt üksinda oma magamiskotis mõnuleda, aga ta oli nõus isegi ühe oma külje ära külmetama, et mul natuke soojem oleks. inimesed on ikka nii head.

"aga suhuvõtmise kohta ei öelnud ta ju midagi?"

(algus eelmises sissekandes) niisiis kõhn blondiin polnudki koju läinud nagu ta lubas, vaid oli mind siiski paar tundi kesklinnas oodanud. ega midagi, saame kokku ja kolistame koos mööda linna, aga see asi ikkagi ei haaku eriti. ausalt öeldes mulle isegi ei meenu, mida me rääkisime ja mis üldse toimus. sai nagu käidud linna peal ja sai nagu käidud kaubanduskeskuses, aga kui ta mainis mingit oma kojuminekuaega (elab linnasüdamest kaugel ja viimased bussid sinnakanti lähevad juba õhtupoolikul), siis haarasin sellest kinni ja muudkui tuletasin talle meelde, et ega ta äkki juba bussi peale ei pea minema ja ega ta ometi bussist maha ei jää, sest see oleks ju küll hästi-paha.

tegelikult on ta ju kena, aga üks asi on siit veidi nihkes ja teine asi on sealt veidi nihkes, nii et kõik kokku ta siiski ei haaku minu jaoks. lõpuks bussipeatuses bussi oodates pakun välja teineteise najale naaldumise ajaviitevormi ja nii me siis seisamegi seal, kõhud vastakuti, käed ümbert kinni ja lõuad teineteise õlal. selle peale muidugi hakkab mul püksis kohe mõjuma. neetud küll, ise ma nii väga ei tahagi, aga ikka mõjub, igavene häda selle asjaga. bussi peale minnes ta veel rääkis, et varsti teeme jälle pulli ja seikleme, aga no ma ei tea. samas ei saa ka välistada, ühe korra ma siin juba arvasin, et no vaevalt küll, aga näe ikka sain kokku.

seejärel tegin kiire külaskäigu kolmanda tütarlapse töökohta. lobisesime mingi 7 minutit, mille käigus selgus, et ka tema suvitab minu suvilast 10 km kaugusel. ega meil temaga mingit teemat eriti olegi, kunagi komistasin mingile träänsi-peole ja seal saime tuttavaks, sealt edasi oli peamiselt netitutvus. vahepeal tahtis ta muga paremini tuttavaks saada (et ma ikka helistagu, kui sinnakanti satun, et siis saame kokku), aga samal ajal oli tal enda jutu järgi mingi boyfriend, kes olevat miski krimka ning sellise jutu peale hoidsin kohe heaga eemale. sellest on küll mõni aeg möödas juba ning praegust olukorda ma ei täpsustanud, samas polnud ka vajadust, sest mingit teemat ju ei olegi. vähemalt mitte esialgu.

neljandale tüdrukule ei hakanud isegi helistama (ja ta ei võtnud ka ise mingit ühendust, nii et kama sellega), nii et võtsin viiendana kohe oma ammuse tuttava ette: "noh ma nüüd vaba, kus oled, teeme miskit". sain vastuseks, et ta juba kodus, aga et mis ma teha tahtvat. oi kui lihtne: "ma tahan näha, kuidas sa elad!". no milleks minna kuskile kohvikusse laua taha lõugu lõksutama, kui võib tütarlapsele otse koju külla minna eksole:) ja oh imet, ta juhtumisi elavatki suht lähedal sellele kohale, kus ma parasjagu viibisin. saanuna orienteerumisinstruktsioonid, haarasin tee pealt kaasa väikese soksi ja pisikese veini, seiklesin veidi kõrvaltänavatel ning jõudsingi varsti kohale.

tagasipõikena nõndapalju, et olime mõned aastad tagasi mingil saunapeol tuttavaks saanud ja kui kogu seltskond otsustas segasauna minna, siis ma muidugi rõõmustasin, et minejate hulgas oli ka see tüdruk, kes oli mulle vaikselt juba meeldima hakanud. a kuna tal oli siis parajasti mingi trimmis lihastega sportlasest boyfriend, siis ega seal mingit teemat eriti arenema ei hakanudki. tookordsest ettevõtmisest jäi minu eredaimaks mälestuseks saunatamise vahepeal tiigis ujumas käimine, mil nägin enda ees ööpimeduses selle tütarlapse täiesti täiuslikes proportsioonides tagumikku kõigepealt mööda paadisilda tiigi poole liikumas ja siis hiljem tiigist väljaronimise ajal otse mu nina all mööda paadisilla treppi üles ronimas. saunakuumusest natuke roosakas-õhetav ja täpselt-täpselt õigetes naiselikes proportsioonides. oi see oli hea pilt:)

aga nagu öeldud, ega meie vahel tookord midagi ei juhtunudki (ei mäleta, et me isegi flirtinud oleksime), kuni nädal pärast toda saunapidu hüppas ta msn'i aken lahti (no kontakte olime siiski jõudnud vahetada). nimelt olevat ta mind vahepeal unes näinud. lahe lugu, mõtlesin ma endamisi rahulolevalt ja pärisin, et mida siis täpsemalt. "me suudlesime". lausa eriti lahe lugu, mõtlesin ma endamisi veelgi rahulolevamalt ja pärast mõningast järjest kuumenevat msn'i-vestlust selgus tõsiasi, et tal on suisa üks fantaasiagi välja pakkuda. nimelt ma võiks temaga seksida ja tema trimmis lihastega boyfriend võiks pealt vaadata. et see talle meeldiks. küll oli hea, et ma too moment tooli peal istusin, sest muidu ma oleks küll pepuli kämatanud. aga nagu ikka, ega ma seda seal msn'is kuskilt välja paista ei lasknud ja kütsin aga takka, et minugipoolest ja et küsigu ta siis oma boyfriendilt järgi. ise ma muidugi polnud sugugi kindel, kas ma ka päriselt suudaks sellist pulli kaasa teha, kui tõehetk koitma peaks hakkama, aga kuniks miski pole veel konkreetne, siis milles probleem. kodus arvutiekraani taga kössitada on ju hea turvaline:)

paraku paari päeva pärast saabus kurb vastus, et tema boyfriendile polevat see mõte ikka kohe sugugi meeldinud. olevat too hoopis pahasekski saanud sellise ettepaneku peale ning et kahjuks tuleb kogu ettevõtmine seega ära jätta. meie omavaheline suhtlemine oli sealtpeale suht katkendlik, kuni siis selle ühes varasemas postituses kirjeldatud ootamatu suudluseni.

kuid tagasi värskemate sündmuste juurde. tema ilus kesklinna korter avaldas mulle kohe muljet (ja juba teist korda täheldasin, et ilus korter tõstab minu silmis kohe tüdruku väärtust, no mida kammi). ma siis pakkusin oma külakosti ja temagi võttis külmkapist välja mõned suupisted ja ossa kus jutt hakkas lendama. nii head jutuklappi polnud ammu olnud noh. eriti väskendav oli see pärast äsjaseid kogemusi logiseva kommunikatsiooni vallas seoses kõhna blondiiniga. lobisesime maast ja ilmast, tema oma tööst ministeeriumis, mina tundsin huvi, et kuidas seal ikka on, kas on ka keeruline, tema rääkis, et millised on raskused ja kuidas tal töökaaslased on ning see kõik tundus hiiglama põnev.

edasi tulid lapsepõlvemeenutused, tulevikuplaanid, elunägemused, naljakad juhtumused, jutt muudkui jooksis ja nagu muuseas libisesime laua tagant peagi sujuvalt diivani peale. kui telkaris näidati reklaamipausi, kus mees ja naine romantiliselt musutasid mingi toote taustal, siis tegin juttu, et "näe me oleme kah nagu need seal reklaamipausis... kuigi noh, me ei musuta" ja tõmbasin ta endale lähemale. mispeale me justnimelt musutama hakkasimegi.

no ja siis polnud pidureid enam kuskil. sealsamas läks kõige kuumemaks kirest köetud amelemiseks ja riiete seljastkiskumiseks, mille käigus ta vahepeal pooloimetuna üritas kardinaid ette sikutada, et "naabrimuttidel liiga põnev ei oleks", mille käigus purunes alguses üks diivani ette põrandale asetatud veiniklaas (ja kui üritasin amelemises korraks pausi teha, et "em, killud ja vein põrandal?", siis mind lihtsalt kisti uuesti diivanile), peagi purunes ka teine veiniklaas ning kui ma avastasin, et tema amelemisarsenali kuulusid ka hammustamised ja küünistamised, siis pidin tunnistama, et see tütarlaps on ikka tõsine kireloom.

kui lõpuks oli enamus riideid kuskile känkrasse nurka visatud (mina ikka jälgisin, et ma oma riideid veiniloiku ei viskaks) ja tema oli ülevaltpoolt ja mina altpoolt pärispaljas ning kõik oli kõigeks valmis, siis tõmbas ta järsku ise hinge ja pomises "tead, mul on praegu tõsine suhe pooleli". ahnii? "ja ta ütles mulle, et kui ma kellelgi kasvõi jalamassaazhi lasen endale teha, siis on kõik läbi". ahsoo? kuid siis tuli mul mõte. "aga kas ta suhuvõtmise kohta ütles midagi?". tütarlaps naeratas riukalikult. "ei, suhuvõtmise kohta ei öelnud ta midagi...:)" ning järgmine hetk oli ta juba sinna alla sukeldunud.

seejärel tegime enamvähem kõike, välja arvatud nn "pärispetmist", sest nagu ta selle kohta ise ütles - "panemise jaoks ma pean ikkagi luba küsima. ma küsin luba ta käest. ma küsin luba ja saan selle loa ja siis me järgmine kord paneme. oi kuidas me paneme!"

nojaa, aga kuidagi kahtlaselt tuttav tundub mulle see loaküsimise teema ja ma ei oleks ülearu optimistlik.

kohtingul jalustrabava sporditüdrukuga

sattusin jälle võõrasse linna ja esialgu oli mõte saada kokku üsknes oma ammuse tuttavaga, kes viimati ennast minu vastu liibutades mõista andis, et tal oleks võibolla huvi rohkemakski kui niisama tutvuseks. helistasin ja ta oli kohe rõõmsalt nõus järgmisel päeval kokku saama. tal lõppevat tööpäev kell neli ning et ma helistagu siis.

nojaa, aga see on ju alles järgmisel päeval kell neli. tegin siis veel mõned kõned ja ootamatul kombel täitus graafik päris kiirelt. lõpuks tundsin, et ajaga võib isegi kitsaks minna. ühe kohtumise olin määranud kaheteistkümneks, teisele lubasin helistada kell kaks, kolmandale lubasin päeva jooksul tema töökohta külla minna ning neljandale niisama millalgi päeva jooksul helistada, et siis kuskil linna peal midagi ette võtta. ometi tuleks kuhugi mahutada ka ammusele tuttavale kell neli helistamine ja point pole ju mitte helistamises, vaid ka päriselt kokkusaamises. otsustasin, et ei siiski hakka ülearu stressama ja läheb nagu läheb. pealegi oli ainuke konkreetne kokkusaamine kell 12, aga ega helistamised pole kokkusaamised, et peavad rangelt kokkulepitud ajal toimuma, neid saab alati natuke siia-sinna nihutada.

sedapuhku siis sellest ainukesest konkreetselt kokkulepitud kohtumisest. kella kaheteistkümnene oli sporditüdruk, kellega tutvusin umbes aasta tagasi mingitel spordivõistlustel. tema tegi painutusharjutusi ja mina lonkisin niisama pealtvaatajana ringi. vaatasin küll, et võistluste kõige ilusam tüdruk - pikkade mustade juustega (mis tol momendil küll praktilistel põhjustel krunniks olid seotud), sale ja igast küljest prink, ideaalses vormis, kuid mitte lihastes (pigem baleriini-tüüpi), graatsiliste liigutuste, läbitungivate silmade ja pimestavalt kauni naeratusega. kuid mu suu jäi tõeliselt lahti tema painutusharjutusi nähes - see painduvus oli täiesti teisest maailmast!

mingi moment istus sporditüdruk niisama pingi peal ja ootas oma võistlusjärjekorda. jalutasin mööda, vaatasime teineteisele otsa, ta naeratas... ja ütles "tere". sellest momendist algab mul mäluauk. ilmselt ma teretasin vastu. ilmselt suutsin ma veidi aega hiljem mingi ettekäände tuua, miks me peaks kontakte vahetama. igatahes edasipidi oli ta mul msn'is.

mitte, et sellest oleks erilist kasu olnud. pole tal reiti, pole tal ka orkutit, ei vaata ta televiisorit, ei käi ta pidudel ning ka msn'is näeb teda nagu kuuvarjutust. pühjus väga lihtne - tal on elus ainult trenn, trenn ja veelkord trenn. vahepeal ka võistlused. ja sinna kuskile peab ka veel kool mahtuma. enne suuremaid rahvusvahelisi võistlusi on tal trenn suisa üheksa tundi päevas ja seitse päeva nädalas. hullumaja! milline tahtejõud, milline vastupidavus, milline enesedistsipliin. ilus või mitteilus, eeskätt tunnen tema suhtes sügavat austust seoses selle 100%-ilise pühendumusega oma alale.

mis aga meie omavahelist suhtlemist puudutas, siis peamiselt koosnes see sms'idest, mida vahetasime siis, kui ta mõnedel rahvusvahelistel võistlustel oli. ja kui tal juhtusid võistlused toimuma samas linnas kus minagi, siis püüdsin neid (ja teda) vaatama minna ning seal siis saime natuke juttu ajada. kuid tema sisuliselt olematu vaba aja ning eraldi linnades elamise tõttu jäi kuhugi koos minemine või millegi tegemine üksnes vastastikuste lubaduste tasemele.

nii see aeg siis läks, kuni mõni kuu tagasi märkasin, et ta on msn'is pildiga, kus ta on mingi blondi kuti kaisus ja juures on tekst "miracles do happen!". okei siis. noh, eks see oligi aja küsimus ainult. nii ilus tüdruk, just selles vanuses kah, et paras aeg suure sportimise kõrvalt natuke muid elumõnusid ka proovima hakata. minu üllatuseks aga lõpetas ta ühe oma hilisema sms'i lausega "loodetavasti varsti näeme, seksikas mees!". seksikas mees? einoh. see selleks, aga järelikult kõik ei ole siiski veel kadunud:)

kui nüüd päev varem talle helistasin, siis selgus, et tal ongi üle mitme kuu üks vaba päev ning et ta saaks hea meelega minuga kokku. saimegi siis kell 12 kokku ja ta küsis, et mida ma teha tahan. olin ammu tahtnud ühes muuseumis käia ja me olime juba pool aastat rääkinud, et peaks sinna millalgi minema. nüüd tuli välja, et ta on seal vahepeal juba seoses mingi ekskursiooniga käinud ja seal oli maruigav, aga et kui ma tahan, siis ta võib minuga sinna uuesti tulla. üllatav vastutulelikkus. ma muidugi arvasin, et suudan tal selle muuseumiskäigu iseenda kohaloluga lõbusamaks teha, paraku oli seal muuseumis tõesti megaigav. ta ei näidanud küll midagi välja, aga kuna ka mul endal seal igav oli, siis ühesõnaga see osa kohtingust läks pekki.

edasi jalutasime käest kinni pargis ja siis istusime pargipingil, kus ta näitas digikast oma viimases võistluskohas tehtud fotosid. enamus fotosid olid jurad (mingid majad ja linnavaated), välja arvatud need, mis olid ta sõbranna tehtud ja kus ta ise poosetas. võttis neid oma painutusasendeid, tegi seksikaid poose ja meelaid nägusid. need pildid olid ikka nii head, et täiesti uskumatu. mingi hetk tundsin lausa, et tahan hoopis seda pildipealset tüdrukut, kuigi seesama tüdruk istus mul otse kõrval. nojah, mul kõrval istus viisakas tüdruk põlved koos, aga pildi peal oli selline võrgutajanna, et anna otsad.

vahepeal helistas kella kahene tüdruk (nimelt kõhn blondiin), et noh kus ma olen. keerutasin siis, et ma olen veel mingi tund või paar kinni, aga et ma helistan kui vabanen. siis ta tegi solvunut, et tema küll linnas ootama ei hakkan, tema läheb koju. "nojah, teinekord siis", tegin ma kurba häält. ega ma ikka väga huvitatud tegelikult ei olnud.

sporditüdrukuga jalutasime veel natuke aega käest kinni ringi ja pärisin ta lähemate suveplaanide järele. positiivse poole pealt selgus, et tal on peagi tulekul kaks spordilaagrit umbes 10 km kaugusel mu suvilast. hm, polegi veel sel aastal suvilasse jõudnud:) negatiivse poole pealt selgus, et kahe spordilaagri vahepeal läheb ta saksamaale puhkama. "sõbra juurde". kes lubas ta alpidesse viia. eino selge. sellise tüdruku viiks isegi alpidesse. eks see on seesama blond "miracles do happen!" kutt tal seal msn'i pildi peal, kes muu. aga no kama. mina igatahes käin siin eestis selle tüdrukuga käest kinni ning lisaks on tulekul veel üks spordilaager enne seda saksa-sõitu, nii et vaatame-vaatame.

peagi oli käes aeg, mil ta oli lubanud tagasi kodus olla. rezhiim ja distsipliin, arusaadav. lahkudes kallistasime ja siis ta veel lehvitas ja naeratas mulle mitmel korral. no mai tea. see oleks muidugi tõsiselt kõva, kui ma suudaks temaga käest-kinni-käimistest ja kallistamistest midagi enamat susisema panna, aga eks näis, mis elu toob.

edasi siirdusin linna aega parajaks tegema, et siis kella neljasele ammusele tuttavale helistada, kui helistas taas kõhn blondiin - et kus ma olen, tema ikka veel ootavat mind. vaatkus:)