kuidas üks FHM'i tüdruk mind klubis visalt võrgutada püüdis

läksin eile korraks kluppi ja vaevu jõudsin natuke ringi vaadata, kui klõpsti oli üks tütarlaps juures, et kalli ja kuidas läheb. noh, egamidagi, kuigi ma olin juba veidi ettevaatlik, sest olin teda paar nädalat tagasi korra ka linna peal näinud ja siis ta juba rääkis miskit "saaks vahest kokku" juttu. varasemalt oli ta mul üksnes mingi hägune netituttav, aga nüüd oli uude linna kolinud ja mingil põhjusel mind sihikule võtmas. ja ennäe, ei jõudnud me nüüdki veel midagi eriti rääkima hakata, kui ta juba küsis, et äkki ma viitsiks tantsida.

nüüd on siuke värk, et ta lihtsalt pole minu maitse. välimusel pole ju väga vigagi, aga pole minu maitse lihtsalt. keskealistel meestel hakkaks tema peale süljenäärmed kindlasti kiiremini tööle. ühelt poolt noor (alla kahekümne), teiselt poolt rinnakas ja puusakas. nii et värske ja sile, samas on ka kust kinni võtta ja mida mudida, ning kui lõpuks nii-öelda "saiad ahju pannakse", siis nende puusade vahelt mahub lapsi kasvõi kolmekaupa välja punnitama. paraku pole see minu maitse. ei tea muidugi, mis tulevik toob, aga vähemalt mitte praegu.

nohüva, rääkisin siis, et tegelikult ma väga ei tantsi, kuna siis hakkab palav ja et tegelt ma pean üldse sõpra otsima. mõnda aega teda rohkem ei näinud, aga kui veidi hiljem istusime sõbraga veidi vaiksemas kohas ning ajasime juttu, nägin teda toa teises nurgas mingite sõbranjedega. rõõmustasin juba, et näe leidis endale tegevust, aga järgmine hetk, misma näen - tõuseb püsti, tuleb minu juurde, istub kõrvale, ja "räägime juttu". hah? aa no ok, oolrait siis. sõber muidugi nägi, et ma vist väga ei rõõmustanud, muigas vaikselt ja asus aktiivselt teises suunas vaatama, et ta siis ei sega mind, kui ma nüüd "hõivatud" olen.

oeh. ausõna ei mäleta, mis juttu me tüdrukuga rääkisime. suu ilmselt oli automaatpiloodi peal, sest peas oli ainult mõte, et kuidas ennast siit nüüd viisakalt välja vabandada. päästev plaan saabus seoses klubifotograafi tuppailmumisega. asusin tüdrukut fotograafi suunas torkima, et näe fotograaf, mine poseeri, lase pilti teha. tüdruk küll veidi punnis vastu, et misnüüd mina, aga ma utsitasin, et mine-mine ja ennäe, lõpuks hakkaski tüdruk ennast püsti ajama. ma juba rõõmustasin, et oo-jees,et samal ajal kui tema fotograafile puusasid nõksutab, saame meie sõbraga kiirelt jeehat tõmmata ja valmis. järsku läigatas tüdruk lahkumise pealt tagantkätt oma käekoti mulle otse sülle. "hoia niikaua". vaatasin ehmatusest päranisilmi mulle süllevisatud tibikotikest, samal ajal sõber kõrval puksus naerda. sättisin küll koti oma sülest ära selle koha peale kus tütarlaps istus, aga no kuidas ma tõmban uttu ja jätan teise inimese mulle usaldatud asjad valveta. pekki, naised on ikka kuramuse kavalad - nüüd on ju kindel värk, et ma kuskile ära ei kao, kui mul see kotike ankruna jala küljes on.

varsti tuleb tüdruk tagasi ja lülitan suu jälle automaatpiloodi peale, endal pea erinevaid põgenemisplaane läbi töötamas. tüdruk räägib ajatäiteks missivõistlustest, kus ta kõik osalenud on. siis meenub talle, et ta on isegi värskes FHM'is (mu esimese ehmatuse peale täpsustab, et küll selles FHM'i pisikeses lisaraamatus - aga no ikkagi). einoh, mille kõigega ei üritata tänapäeval muljet avaldada. aga midagi pole parata, ei mõju noh. kui tüdruk ikka pole minu maitse, siis jätavad ka missivõistlused ja FHM'id jumala külmaks.

üldjoontes olen juba suht osavõtmatu. räägin küll edasi, aga ise vaatan üle ta õla igale poole mujale. mille peale ka tema hakkab järjest rohkem nendes samades suundades vaatama. huvitav, kas kontrollib, et ega ma näiteks temaga rääkimise ajal mõnda kenamat naist ei vaata? no las kontrollib. olen rahul, et mulle selline viisakas, kuid päris ilmne huvipuuduse vihje lõpuks meelde tuli. vast hakkab tal igav või ebamugav ja siis leiab ta ise lahkumiseks mingi ettekäände. kuid ei. ei midagi.

järgmine päästev moment saabub siis, kui toa teisest otsast tulevad tema juurde lõpuks ta sõbranjed ja hakkavad rääkima, et nüüd on aeg ära minna. nonii, lõpuks ometi! ka tüdruk tõstab juba head-aega lehvitamiseks käe... aga minule lehvitamise asemel lehvitab hoopis oma sõbrannadele?! oo ei! ta laseb sõbrannadel minna ja jääb hoopis minu kõrvale edasi istuma? sellist käiku ma küll ei osanud oodata.

suu lülitub taas automaatpiloodile, aga peas keerleb järjest rohkem küsimusi, et mida nüüd siis teha. tõusen püsti ja jätan ta istuma? vabandan, et vaja tualetti minna? ühel hetkel märkan, et sõber on teiselt käelt kadunud. jess! olen mõttes sõbrale tänulik, nüüd on ju kohe suurepärane ettekääne varnast võtta, nimelt vaja sõpra otsima minna:) selle vabandusega ajangi end püsti, ent... "oh ma tulen aitan otsida". ahah? eem... misma nüüd siis ütlen, "ära tule" või? nii me siis lähmegi "sõpra otsima" - mina ees ja tema kaks sammu tagapool. jõuame mingi aeg baarileti äärde ja kuna kurk juba kangesti kuivab, siis mõtlen, et ok, tüdrukust võiks siis vähemalt mingit kasugi olla. "kuule, mul õudne janu, sa endale midagi juua ei tahaks osta, ma saaks siis paar lonksu võtta?". nii nahhaal ma siiski ei suuda olla, et otsesõnu endale millegi väljategemist nõudma hakata. aga polnud tarviski - kõpsti oli tüdrukul raha näpus, hetk hiljem ulatati talle jook, mille ta mulle kohe edasi andis ning ise isegi mitte lonksu sealt ei tahtnud. "joo joo, sul on janu. ei mul pole tarvis, joo kõik ära". tore muidugi... aga ka veidi hirmutav.

kuna sõpra kuskil ei paista, siis tulen mõttele seda "otsimist" klubi pimedamas otsas jätkata. loogika on selles, et pimedamas on vast lihtsam ära libiseda. nii-öelda "kogemata" teineteise kaduma minna. aga tutkit - niikui me sinna jõuame, hakkab tüdruk puusi nõksutama ja arvab, et me nüüd hoopis tantsime. naaldun seljaga vastu seina ja vaatan, kuidas tüdruk mu nina all oma tantsusammukesi astub. aga oh õudust - vaatan ja vaatan ning järsku tunnen, kuidas mul selle vaatepildi peale püksis järsku paisuma hakkab. no mida kuramust. ok, rinnad on, puusad on, pikad juuksed on, fhm'is on ja tahab mind, aga pole üldse minu maitse ju. mis toimub?!

otsustan lõpetada mõlemapoolse lollimängimise. "visalt võrgutad". "mis? mina või? sind või?". jeerait, keda siis veel. "mind jah". "ahaa... meeldib või?". ootamatu küsimus. kuidas ma ütlen, et ei meeldi. ammugi kui püksis ollakse reeturlikul kombel suisa risti vastupidist meelt. eionoh, iseenesest ju tore, et ma kellelegi meeldin ja et inimene on ka piisavalt julge, et selle meeldimise ajel midagi ette võtta. teisalt, kas polnud ma seni siis piisavalt mittehuvitatuse vihjeid teinud juba. tantsimisest ärakeerutamine, osavõtmatu jutuajamine, mujalevaatamine, fotograafi juurde ajamine, sõbra otsimaminemine. ta kas ignoreeris neid vihjeid teadlikult, mispuhul - braavo, taoline visadus on muidugi kiiduväärt. või siis lihtsalt on ta kolp ülitihedast materjalist, kust info eriti läbi ei kipu minema, mispuhul - tänan ei.

puterdangi siis midagi sellist, et austan tema julgust ja visadust. ning alumiselt korruselt tulevatele nõudmistele hetkeliselt järele andes ütlen, et olgupealegi, teeme siis ühed tantsud. vehingi siis sutsu ringi, aga kui pikapeale hakkavad juba kõik ümberkaudsed tüdrukud kenamad tunduma, siis teen otsuse, et see pole ikka õige asi. kuna nüüd on ka otsaesine higine, siis ongi hea vabandus olemas, et pean natuke jahtuma ja kuivatama ennast ehk siis tualettruumi minema. nurga taga satun sõbraga kokku ja ei jäta kasutamata võimalust teda varrukast sikutada, et davai aitab küll nüüd, laseme jalga. "aga kuhu sa oma daami sedasi jätad?". "grrrr....". sõber nöökis veel täna hommikulgi, et kas mul süümekaid pole, jätan daami sedasi üksi. a no misma siis pean tegema.

loomulikult, kui keegi sellise toreda sõnatu komplimendi teeb, et mulle külge lööb, siis pole ka mul südant teda kas otseselt kukele saata või isegi mitte kaudselt sellisel moel, et ise kellelegi teisele tema nähes näppe püksivärvli vahele hakkan ajama. parem lihtsalt uttu tõmmata ja asi ants. või mis?