kuidas keset jalutamist mu voodioskusi uuriti

jalutasin nädal tagasi mingilt ürituselt koju, tee peal tuleb säravi-silmil vastu üks tüdruk ja küsib: "mis teed, kuhu lähed?".

ausalt öeldes oli see tüdruk mulle üksnes häguselt tuttav. samas ma olen harjunud tegema "oo tere-tere!" juttu ka siis, kui mul pole halli aimugi, kellega ma räägin. piinlik ju küsida kah, et ot kust ma sind tean. nii läksin ka nüüd jutuga kaasa ja vastan, et mis siin ikka, koju lähen. a tulgu ma veini jooma, ta just läheb sõbrannade poole. ahsoo? noo - vein, tüdrukud, õhtupoolne aeg ja vabadus - miks ka mitte?

sõbranna juures korteris oli seltskond naisi, kes olid siidrist juba sutsu võtused ning veel üks tuttav kutt. võtsin ka ise mõned lonksud siit ja sealt, järsku heliseb telefon. helistab seesama tüdruk, kes mu kaasa kutsus. "mida kammi?". vaatan toas nõutult ringi ja tõepoolest - teda ennast enam toas polegi. "olen kaks korrust kõrgemal, kui tahad mu kassi näha, tule siia". kassi!? kakoist kassi? justnagu meil oleks mingist kassist ennist juttu olnud? einoh, igasugu lahedaid ettekäändeid mõeldakse välja tänapäeval:) tegelt mind huvitas sealtsamast korterist üks teine plika, aga kuna ta oli juba suts liiga võtune ja me kippusime teineteisest üha rohkem mööda rääkima, siis otsustasin ikkagi ülemisele korrusele ronida.

mis osutus heaks valikuks, sest kutsuja-plika korter oli superlahe - puhas, korras, ilus armas tuba, rõdu ning rõdult suurepärane vaade. ma olen enda elamisega suht rahul ja harva, kui mulle kellegi teise elamine meeldib, aga selle plika korter meeldis mulle küll. mu arvamus kohe hopsti tõusis temast:) küsisin, et kas üürib või ostetud. ostetud. ära ka makstud juba. ohoo! mu arvamus temast tõusis kohe veelgi. kass sai ka moepärast üle vaadatud, aga juba helistati alt korruselt, et no davai rahvas nüüd kluppi. oijuudas, seda ma just olin üritand vältida. oi kuidas on klubidest kopp ees, väiksed korteridpeod on sada korda ägedamad. eriti veel sellised kaheinimesepeod. aga einohh, kui kogu seltskond kluppi vajub, no mida minagi koju siis lontsima hakkan. takkajärgi mõeldes oleks ju võind mingit teemat hakata ajama, et "oo, jääme parem siia, ma toon veel veini", aga noh jah. takkajärgi on kõik geeniused.

klubis ma hajusin ruttu kuskile uttu nagu ikka, aga klubi lõppedes sain väljumise peal jälle kutsuja-plikaga kokku. ta küsis kohe, et "kussa kadusid? ma sind üldse ei näind, oleks suga mõned tantsud teind". seletasin midagi segast vastuseks, aga ise olin saadud egolaksuga suht rahul. uu, või tema tahtis muga tantsusi teha:) kuna ta mulle isegi suht meeldis juba, siis pakkusin, et saadan ta jalutades koju. "ok. aga lähme ringiga." no ringiga siis ringiga. võtsin tal käest kah kinni, et oleks nagu "päris". hakkasime siis minema, aga iga kord, kui oleks vaja olnud temale vajalikus suunas pöörata, ütles ta "lähme veel suurema ringiga" ning pööras sootuks vastupidises suunas.

jalutasime siis öises, inimtühjas, kuid juba valgenevas linnas. ja tema muudkui rääkis. ja rääkis. ohjeerum kuidas ta rääkis. semantikast. filosoofiast. semiootikast. semantilisest filosioofiast. filosoofilisest semiootikast. semiootilisest semantikast. minu osaks jäi "möhöh" ja põhimõtteliselt üritasin paaril korral ka paar tarka lauset vahele panna, et tasemel olla, aga üldiselt oli mul selge, et pole üldse minu teema ja ega ma väga ei viitsind kah.

ja ühtäkki keset seda ilusat kunsti, kultuuri ja filosoofiajuttu küsis ta "a kuidas sa voodis oled?". eijohhaidii?! ot kas ma magasin vahepealt maha midagi? aga ei, täpselt selline lambiküsimus oligi. puterdasin mingi segase vastuse kokku, aga lõpuks õnnestus küsimus ta enda suunas pöörata. "oi, mina olen voodis väga kirglik. seks on üks tähtsamaid asju üldse elus". ma juba rõõmustasin, et ohoh, esiteks plika on ootamatult kompleksivaba ja teiseks, et äkki kuuleb nüüd lõpuks ka midagi põnevat või vähemalt midagi sellist, millest ka mina aru saan. aga ei - järgnes järjekordne loeng, sedapuhku tema isiklikust seksifilosoofiast. no mis oli kah mingis mõttes huvitav ilmselt, aga mul oli sellest jalutamisest juba suht villand, päike muudkui tõusis, jalad järjest tuimemad, kõht järjest tühjem, silm järjest unisem.

tagasi ta koduukse juurde jõudes oli lahkumiskallistus siiski päris mõnus. ta on just õiges suuruses, selline parasjagu pisem ja... tegelt ma juba pooleldi magasin, aga seda ma mäletan, et ikkagi päris mõnus oli.

siis oli paar päeva pausi ja pärast seda olen talle kahel korral helistanud, et davai ma tulen sulle korraks külla (elame lähestikku), aga siis on ta mingit sessijuttu ajand, et tal eksamid ja vaja õppida. võibolla tõesti. võibolla ka mitte. a korter on tal lahe, nii et pärast sessi lõppu ma võibolla proovin veel korra. võibolla.