häbeliku modelliga pargis päikeselaike püüdmas

jalutasin linna peal ja vaatasin, et pingi peal istub tuttava olemisega tütarlaps. viskasin veel ühe pilgu ja siis meenus. olin mõni päev varem ennast jälle kuskile öökluppi lasknud tirida ja laval valiti mingit järjekordset missi või modelli. tema oli laval üks kandidaatidest, kes torkas selle poolest silma, et tal oli täiesti fantastiline modellikõnnak. kes on kunagi vaadanud "america's next top model" sarja, siis seal oli kolmanda hooaja võitjal nimega eva "eva the diva" täpselt samasugune kõnnak - tsahh, tsahh, tsahh, üks jalg teise ette nii et sädemed lendasid. täiesti super. ise oli ta selline saledamat sorti ja pikkade peenikeste jäsemetega, hästi suurte ümmarguste pruunide silmade ning pruunide õlgadeni juustega. no selline hirveke ühesõnaga.

tegin siis juttu, et oo, sina oled ju üks neist missikandidaatidest. jah on jah. mainisin, et mul jäi ta kõnnak meelde. ahaa, okei, tänks. uurisin, et mis ta istub seal. ootavat mingit üritust. tegin veel mingit lühildast juttu, aga üldiselt oli mul kiire ühte teise kohta ning ütlesin, et lisaksin ta endale msn'i, siis saaks teinekord edasi rääkida. bumps, ja saingi ta msn'i!

järgmisel päeval viskas ta mu akna lahti ja tegi juttu. küsis, et mis ma teen. ütlesin, et püüan mingit raamatut lugeda, aga ei suju eriti. vähemalt kodus mitte. seniks, kui arvuti raamatule konkurentsi pakub, ei kipu mul raamatud eriti käes püsima. rääkisin, et minu järgmine plaan on minna raamatut kuskile linna peale lugema. parki või välikohvikusse. ta arvas, et siis ma saan seda seal veel vähem lugeda, arvuti asemel on ümberringi sagimine, lisaks veel ligiastuvad tuttavad. ütlesin, et ma olen siiski nõus riskima, sest kodus ei suju niikuinii. ta vastas, et ma öelgu, millal ja kus ma linnas olen, siis ta hoiab eemale, et vähemalt tema üks neist segavatest tuttavatest ei oleks. õu nõu, see oli nüüd küll vale suund! teatasin ruttu, et vastupidi, ma just loodangi, et mõni tuttav tuleb ja segab ning et selles mul see linnaslugemise salajane tagamõte osaliselt ongi. tema arvas, et ahsoo, siis on hea, siis ta võib ju kah läbi astuda. nonii, nüüd keeras õige suuna peale tagasi, väga hea.

aga pärast pisikest pausi küsis ta juba suisa konkreetselt, et millal mul siis on plaanis linna minna. whoa! kust tal selline huvi järsku tekkis? aga ei hakanud pikalt juurdlema (ju tal on siis igav või whatever), haarasin ohjad ruttu enda kätte, määrasin kindlaks koha ja kellaaja ning paari tunni pärast saimegi linnas kokku. kohe sissejuhatavalt pakkusin, et kuna kõht on tühi, siis peaks kõigepealt üldsegi sööma minema. kohvikus mina muudkui mulisesin, aga tema oli suht vait. kui ma midagi küsisin, siis ta vaatas kõrvale ja maha, naeratas häbelikult ja ütles, et "ma ei oska vastata" või "ma ei taha rääkida". ega ma muud eriti teada saanudki, kui et ta on modell, aga otsustas suvel kõik välismaised tööpakkumised tagasi lükata, sest tal olevat mingi kooliga tarvis mingid asjad korda saada.

ei, ta ei olnud loll, sellest sain ma aru. lolluseradar on mul suht tundlikuks timmitud ja sellised peilin ma suht ruttu välja. aga ta oli ülihäbelik. mida aeg edasi, seda selgemaks sai see, et missivõistluse ajal laval nähtud, jalgade alt sädemeid pilduval ja trikoovoorus puusade nõksudes tantsu vihtuval modellil ning minu vastas istuval häbelikul tütarlapsel pole muud ühist peale välimuse. olemuse poole pealt kaks täiesti totaalselt vastandlikku inimest. laval oli julge, särav, aktiivne, kogu saali valitsev võrgutaja, minu vastas aga istus veidi kössis, häbelik ja kohmetu tütarlaps. mainisin seda tallegi ja küsisin, et mis kamm on? selgus, et selle pärast ta lava armastavatki, et seal muutuvat ta täiesti teiseks inimeseks, aga muidu polevat ta seda kohe mitte. no seda ma näen jah.

pärast pisikest kohvikueinet siirdusime parki jalutama ja ma muidugi ei jätnud kasutamata võimalust tal käest kinni võtta. pargis istusime pingi peale ja pakkusin, et oh nüüd võime ju koos raamatut lugeda ning et mul on selle läbiviimiseks ka eriti lahe plaan - nimelt et tema võtab raamatu kätte, mina istun talle selja taha (ehk siis tema istub mulle jalgade vahele) ja ma siis tema selja tagant üle tema õla loen. ta hakkas kätega vehkima, et ta ei saa üldse aru, mida ta nüüd tegema peab või kuidas ta olema peab - ja siis ma lihtsalt paigutasin ta nii nagu vaja ning istutasin enda sinna kuhu vaja.

sedasi ta selja taga istudes mul lugemisest suurt midagi välja muidugi ei tulnud. pigem tegelesin kõige ninaulatusse juhtuva nuusutamisega - õlg, selg, kukal, kael, juuksed. selle peale ta muudkui niheles ja naeratas häbelikut, et mis ma teen ja et kas ma ikka loen. "jaa jaa muidugi loen, loeme nüüd". ja jätkasin rahulikult nuuskimist. ühtäkki märkasin üle ta õla, et kleidikaelusest avanes lausa panoraamne vaade ta põue. ei, mitte SELLINE vaade. strateegilised varud, kuigi sellised euroopalikult tagasihoidlikumas suuruses (nagu see modellide puhul tihti kipub olema), olud ilusti musta värvi rinnahoidjate sees peidus. aga minu tähelepanu kõitis just rinnak, mis värahtas pidevalt sedavõrd kiires rütmis, et ühtäkki taipasin - jeerum, tüdruku süda taob ju meeletus kiiruses! pulssi mul kuskilt katsuda ei olnud, kuid seda polnud vajagi, põue tuksumine paljastas, et tüdruk oli lausa erakordselt... ärevuses? hirmul? erutatud? muidu ta istus vagusi ja vaguralt, aga põu paljastas, et taaskord oli ta sisemuses kõik teisiti kui see väljast vaadates esimesel pilgul võis tunduda.

mõne aja pärast hakkas tüdrukul pingi peal varjus istudes jahe (isegi vaatamata sellele, et ma teda selja tagant soojendasin) ja ta palus, et kas me võiks päikse kätte minna. loomulikult. kuid kuna päev kiskus õhtule, siis polnudki pargis nii lihtne neid päikselisi kohti enam leida ja seega sisustasime järgneva tunnikese sellega, et jooksime päiksega võidu ühest päikeselaigust teise ning igasse järgnevasse päikeselaiku jõudes kallistasime kuniks päike sealt jälle ära kadus. mind selline õrn kallistamine muidugi erutas nagu alati ja mul oli käe õiges taskus hoidmisega ikka tükk tegemist, et vähemalt pargis vastutulevaid inimesi shokist säästa. kallistatava ees ei häbene ma muidugi kunagi, see oleks totter. pigem mulle just meeldibki, kui teine teab, millisel moel ta mulle mõjub.

vahepeal silmas mind veidi maad eemalt ka mu kallis ex, kes oma uue poisiga samuti pargis jalutuskäiku tegi ja mulle rõõmsalt lehvitas. pärast sain ta käest tögava maili, et olen ikka litsmees küll, tema sünnipäeval suudlesin ühe ta sõbrannaga, suvepäevadel suudlesin teise ta sõbrannaga ja et tema nüüd lohutagu neid, samal ajal kui mina juba mingi kolmandaga pargis jalutan. ma muidugi vastasin, et mis, ei või sõbraga jalutada või, mispeale ta leidis, et teadagi mis sõbrad need on, kellega käest kinni jalutatakse ja kallistamas käiakse, aga lisas siis, et ärgu ma tõsiselt võtku, ega ta hukka mõista, tahab niisama sõbralikult torkida natuke.

samal ajal kiskus see pargis ühest päikeselaigust teise jooksmise vahel kallistamine vägisi sinna suunda, et see peaks ühel hetkel musitamiseks üle minema, aga vat siin oli ees siuke sein, et kraabi või kolgi, aga tulemust ei mingit. kohe kui mu nägu vähegi häbeliku modelli omale lähenes, keeras ta oma pea jõnks ühele poole või teisele poole, puhistas ninaga nagu segaduses varss, vaatas maha, taevasse, vasakule, paremale ja siis leidis, et peaks ikka järgmisse kohta minema. no mida on?

sedapuhku lõppeski asi kallistades lahkuminekuga, aga andsin oma raamatu tema kätte (see oli talle huvi pakkuma hakanud), nii et vähemalt järgmiseks kokkusaamiseks oli hea ettekääne juba olemas.