kohtingul jalustrabava sporditüdrukuga

sattusin jälle võõrasse linna ja esialgu oli mõte saada kokku üsknes oma ammuse tuttavaga, kes viimati ennast minu vastu liibutades mõista andis, et tal oleks võibolla huvi rohkemakski kui niisama tutvuseks. helistasin ja ta oli kohe rõõmsalt nõus järgmisel päeval kokku saama. tal lõppevat tööpäev kell neli ning et ma helistagu siis.

nojaa, aga see on ju alles järgmisel päeval kell neli. tegin siis veel mõned kõned ja ootamatul kombel täitus graafik päris kiirelt. lõpuks tundsin, et ajaga võib isegi kitsaks minna. ühe kohtumise olin määranud kaheteistkümneks, teisele lubasin helistada kell kaks, kolmandale lubasin päeva jooksul tema töökohta külla minna ning neljandale niisama millalgi päeva jooksul helistada, et siis kuskil linna peal midagi ette võtta. ometi tuleks kuhugi mahutada ka ammusele tuttavale kell neli helistamine ja point pole ju mitte helistamises, vaid ka päriselt kokkusaamises. otsustasin, et ei siiski hakka ülearu stressama ja läheb nagu läheb. pealegi oli ainuke konkreetne kokkusaamine kell 12, aga ega helistamised pole kokkusaamised, et peavad rangelt kokkulepitud ajal toimuma, neid saab alati natuke siia-sinna nihutada.

sedapuhku siis sellest ainukesest konkreetselt kokkulepitud kohtumisest. kella kaheteistkümnene oli sporditüdruk, kellega tutvusin umbes aasta tagasi mingitel spordivõistlustel. tema tegi painutusharjutusi ja mina lonkisin niisama pealtvaatajana ringi. vaatasin küll, et võistluste kõige ilusam tüdruk - pikkade mustade juustega (mis tol momendil küll praktilistel põhjustel krunniks olid seotud), sale ja igast küljest prink, ideaalses vormis, kuid mitte lihastes (pigem baleriini-tüüpi), graatsiliste liigutuste, läbitungivate silmade ja pimestavalt kauni naeratusega. kuid mu suu jäi tõeliselt lahti tema painutusharjutusi nähes - see painduvus oli täiesti teisest maailmast!

mingi moment istus sporditüdruk niisama pingi peal ja ootas oma võistlusjärjekorda. jalutasin mööda, vaatasime teineteisele otsa, ta naeratas... ja ütles "tere". sellest momendist algab mul mäluauk. ilmselt ma teretasin vastu. ilmselt suutsin ma veidi aega hiljem mingi ettekäände tuua, miks me peaks kontakte vahetama. igatahes edasipidi oli ta mul msn'is.

mitte, et sellest oleks erilist kasu olnud. pole tal reiti, pole tal ka orkutit, ei vaata ta televiisorit, ei käi ta pidudel ning ka msn'is näeb teda nagu kuuvarjutust. pühjus väga lihtne - tal on elus ainult trenn, trenn ja veelkord trenn. vahepeal ka võistlused. ja sinna kuskile peab ka veel kool mahtuma. enne suuremaid rahvusvahelisi võistlusi on tal trenn suisa üheksa tundi päevas ja seitse päeva nädalas. hullumaja! milline tahtejõud, milline vastupidavus, milline enesedistsipliin. ilus või mitteilus, eeskätt tunnen tema suhtes sügavat austust seoses selle 100%-ilise pühendumusega oma alale.

mis aga meie omavahelist suhtlemist puudutas, siis peamiselt koosnes see sms'idest, mida vahetasime siis, kui ta mõnedel rahvusvahelistel võistlustel oli. ja kui tal juhtusid võistlused toimuma samas linnas kus minagi, siis püüdsin neid (ja teda) vaatama minna ning seal siis saime natuke juttu ajada. kuid tema sisuliselt olematu vaba aja ning eraldi linnades elamise tõttu jäi kuhugi koos minemine või millegi tegemine üksnes vastastikuste lubaduste tasemele.

nii see aeg siis läks, kuni mõni kuu tagasi märkasin, et ta on msn'is pildiga, kus ta on mingi blondi kuti kaisus ja juures on tekst "miracles do happen!". okei siis. noh, eks see oligi aja küsimus ainult. nii ilus tüdruk, just selles vanuses kah, et paras aeg suure sportimise kõrvalt natuke muid elumõnusid ka proovima hakata. minu üllatuseks aga lõpetas ta ühe oma hilisema sms'i lausega "loodetavasti varsti näeme, seksikas mees!". seksikas mees? einoh. see selleks, aga järelikult kõik ei ole siiski veel kadunud:)

kui nüüd päev varem talle helistasin, siis selgus, et tal ongi üle mitme kuu üks vaba päev ning et ta saaks hea meelega minuga kokku. saimegi siis kell 12 kokku ja ta küsis, et mida ma teha tahan. olin ammu tahtnud ühes muuseumis käia ja me olime juba pool aastat rääkinud, et peaks sinna millalgi minema. nüüd tuli välja, et ta on seal vahepeal juba seoses mingi ekskursiooniga käinud ja seal oli maruigav, aga et kui ma tahan, siis ta võib minuga sinna uuesti tulla. üllatav vastutulelikkus. ma muidugi arvasin, et suudan tal selle muuseumiskäigu iseenda kohaloluga lõbusamaks teha, paraku oli seal muuseumis tõesti megaigav. ta ei näidanud küll midagi välja, aga kuna ka mul endal seal igav oli, siis ühesõnaga see osa kohtingust läks pekki.

edasi jalutasime käest kinni pargis ja siis istusime pargipingil, kus ta näitas digikast oma viimases võistluskohas tehtud fotosid. enamus fotosid olid jurad (mingid majad ja linnavaated), välja arvatud need, mis olid ta sõbranna tehtud ja kus ta ise poosetas. võttis neid oma painutusasendeid, tegi seksikaid poose ja meelaid nägusid. need pildid olid ikka nii head, et täiesti uskumatu. mingi hetk tundsin lausa, et tahan hoopis seda pildipealset tüdrukut, kuigi seesama tüdruk istus mul otse kõrval. nojah, mul kõrval istus viisakas tüdruk põlved koos, aga pildi peal oli selline võrgutajanna, et anna otsad.

vahepeal helistas kella kahene tüdruk (nimelt kõhn blondiin), et noh kus ma olen. keerutasin siis, et ma olen veel mingi tund või paar kinni, aga et ma helistan kui vabanen. siis ta tegi solvunut, et tema küll linnas ootama ei hakkan, tema läheb koju. "nojah, teinekord siis", tegin ma kurba häält. ega ma ikka väga huvitatud tegelikult ei olnud.

sporditüdrukuga jalutasime veel natuke aega käest kinni ringi ja pärisin ta lähemate suveplaanide järele. positiivse poole pealt selgus, et tal on peagi tulekul kaks spordilaagrit umbes 10 km kaugusel mu suvilast. hm, polegi veel sel aastal suvilasse jõudnud:) negatiivse poole pealt selgus, et kahe spordilaagri vahepeal läheb ta saksamaale puhkama. "sõbra juurde". kes lubas ta alpidesse viia. eino selge. sellise tüdruku viiks isegi alpidesse. eks see on seesama blond "miracles do happen!" kutt tal seal msn'i pildi peal, kes muu. aga no kama. mina igatahes käin siin eestis selle tüdrukuga käest kinni ning lisaks on tulekul veel üks spordilaager enne seda saksa-sõitu, nii et vaatame-vaatame.

peagi oli käes aeg, mil ta oli lubanud tagasi kodus olla. rezhiim ja distsipliin, arusaadav. lahkudes kallistasime ja siis ta veel lehvitas ja naeratas mulle mitmel korral. no mai tea. see oleks muidugi tõsiselt kõva, kui ma suudaks temaga käest-kinni-käimistest ja kallistamistest midagi enamat susisema panna, aga eks näis, mis elu toob.

edasi siirdusin linna aega parajaks tegema, et siis kella neljasele ammusele tuttavale helistada, kui helistas taas kõhn blondiin - et kus ma olen, tema ikka veel ootavat mind. vaatkus:)