üks klaasipõhja uppunud lühisebimine

tegelikult toimus nendel telgiväristamise loos kirjeldatud suvepäevadel veel üks teinegi sebimine, mida ma tookord isegi mitte möödaminnes ei maininud, aga otsustasin selle nüüd takkajärgi siiski kirja panna.

nimelt telgiväristamisele järgnenud päeval põõnas mu telgikaaslane pikalt magada, aga mina ei tihanud suvepäevi maha magada ning alustasin juba varakult ringisaalimist. tegin parasjagu hommikust jalutuskäiku telkide vahel ja lobisesin ärkavate seltskondadega, kui jõudsin ühe telgi ees üksi istuva heledate õlgadeni juustega tüdrukuni, kes kuidagi kangesti tuttav tundus.

"no kuidas läheb", pärisin ma lõbusalt. "istun siin ja igavlen. sõbranna magab alles, aga mina ei tunne siit rohkem kedagi, nii et polegi nagu midagi teha". "kah mul probleem, ega meie ju ka ei tunne, aga ikka näed lobiseme". "no tegelt sind ma tean juba ammu, aga teisi ma tõesti ei tunne".

odot, mind ta teab juba ammu? no seda ma vaatasin jah, et kuskilt nagu tuttava näoga, aga mulle küll midagi konkreetset ei meenu. samas piinlik ka nagu küsima hakata, inimene niigi kurblik, et ta siin kedagi ei tunne, milleks siis seda vähestki tutvuseillusiooni purustada. pealegi nüüd niikuinii juba tutvume, seega vahet pole ju.

"a sa siin jalutad ringi eksole? võin ma sinuga kaasa tulla?". loomulikult. tüdruk tõusis ja edasi jalutasime juba koos. ja järsku olimegi koos - koos läksime sööma, koos istusime mingis seltskonnas, koos võtsime osa igasugu suvepäevaüritustest jne. natuke imelik oli küll see, et ta kellegagi peale minu suurt ei suhelnud ja kui ma ta korra ühes seltskonnas üksi jätsin, siis ta palus, et ma ruttu tagasi tuleks, et muidu tal hakkavat imelik. aga võtsin seda kui häbelikkust ning ei pööranud sellele suuremat tähelepanu.

keset ühte järjekordset programmilist tegevust hakkas ootamatult vihma sadama ning suur osa suvepäevalistest sai läbimärjaks. loomulikult jooksime puu alla, aga paduka ajal polnud sellest eriti kasu ning kui lisaks tõusis veel ka tuul ning hakkas külm, muutus asi juba päris koledaks. aga nagu öeldakse, kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem ja nii ma siis tegingi talle ettepaneku teineteist soojendada, millega ta rõõmsalt nõus oli. ja peab ütlema, et sedasi kõvasti-kõvasti tihedas kallistuses teineteise vastu liibuda ning üksteist märgade kassipoegadena vihma ja külma käes soojendada oli ikka superhea.

päeva teises pooles läksime üksteisel mingit moodi küll kaduma ja kuna vahepeal oli ärganud ka mu öine telgikaaslane, siis lugesin oma poolepäevase romaani hommikuse tüdrukuga (vähemalt selleks korraks) lõppenuks. kui juba pimenema hakkas ning suvepäevade lõpupidu vaikselt tuure oli kogumas, sain hommikuse tüdrukuga ootamatult uuesti kokku - ja pidin shoki saama. ta oli ennast vahepealse ajaga, ütleme otse, segi kamminud - jalad risti all ning silmad pahupidi peas. nüüd ta muudkui naeris ainult ja üritas mind jõuga rabada, et "tule lähme tantsima, tule tantsime, ma tahan sinuga tantsida, lähme!". ma olin aga soolasambaks tardunud. kuhu oli kadunud see hommikune tore tüdruk? miks oli temast saanud selline poolpilditu tsikk?

loomulikult ei tahtnud ma temaga sellises konditsioonis mitte kuskile minna ega midagi teha. esiteks ma ei suuda konditsioonis inimestega kontakti saada. teiseks mul oleks lihtsalt mark mingi taaruva tsikiga ringi käia - umbes nagu ma muidu ei saakski ja nüüd üritaks kedagi lihtsalt alatul kombel ära lohistada. kolmandaks sellisena ta mulle lihtsalt ei meeldinud enam - plain and simple.

üritasin siis selgitada ja seletada, et sellisena ma temaga küll kuskile ei lähe ning et enne kui siin üldse midagi arutada on, peab ta vähemalt natukenegi tahenema. selle peale ta muidugi solvus purjus inimese intensiivsusega ja käskis mul jalamaid kaduda. kurb küll, aga ma ei saa ka midagi parata.

mõni tund hiljem saime juhuslikult ühes pimedamas nurgataguses jälle kokku. kuna antud kohas puudus praktiliselt igasugunegi valgustus, siis ega ma teda päris hästi seal ei näinudki, aga esimesel hetkel tundus, et ta oli mind kuulda võtnud ning tõesti veidi tahenenud. rõõmustasin, et hommikune tüdruk on tagasi. võtsime teineteisel ümber kinni ja ta õhkas rõõmsalt: "mõelda vaid, me oleme nii kaua tuttavad, aga enne tänast polnud isegi kunagi rääkinud korralikult ja nüüd oleme siin sedasi!". no see ammuse tutvuse jutt lendas mul jälle kõrge kaarega üle pea, aga muus osas olin temaga nõus - see oli tõepoolest tore, kuidas me täna olime aega veetnud ja nüüd siin nurga taga kallistasime ning kui see mõne tunni tagune ebameeldiv vahejuhtum välja arvata, siis mis saakski veel paremat olla, kui kõike eelnevat suudlusega kinnitada. mida ma ka tegin ja millele ta mõnuga vastas.

siis järsku ärkas ta uuesti elule, võttis mul käest kinni ja asus mind tantsuplatsi poole rebima: "tule, nüüd lähme tantsime, tule nüüd!". astusime valguse kätte ja oma õuduseks nägin, et hetk tagasi pimedas tundunu oli vist üksnes meelepete olnud, sest tegelikult polnud vahepeal midagi muutunud - tal olid silmad rõngas ja ta oli täpselt sama konditsioonis nagu ennegi. ainult et nüüd olin ma teda suudelnud kah ja see oli juba tõeline plinder.

nähes mu järjekordset tahtmatust temaga tantsuplatsile minna, hakkas temas uus ja sedapuhku veel tugevamgi solvumine vaikselt pead tõstma ja otsustasin kiirelt, et nüüd on minu kohus hetkeolukord niivõrd hästi lahendada, kuivõrd see minu võimuses on. sebimised sebimisteks, aga haiget ei tohi küll keegi saada. võtsin tal käest kinni ja ütlesin, et lähme räägime. otsisime mingi vaiksema koha ja vaikselt selgus, et tal on elus parasjagu tohutud probleemid ja et seetõttu ta joobki. "varem ma vihkasin joomist, aga nüüd on see minu ainuke võimalus natukesekski unustada kõike". oma probleemide tõttu ei julge ta ka mingite võõrastega väga suhelda või üksinda mingis võõras seltskonnas viibida. tundus, et lõpuks mõistis ta ka mind, et kui tema ei saa (vähemalt hetkel) midagi parata oma joomisele, siis mina ei saa midagi parata, et ma joobnud inimesega ennast lähedasena tunda ei saa. ning kui ma teda suudlesin, siis suudlesin enda teada hommikust toredat tüdrukut, mitte õhtust konditsioonis tüdrukut. muuhulgas selgus ka see, mida ta meie pikaaegse tutvuse all silmas oli pidanud. tuli välja, et ta oli mu ex'i sõbranna ning teadiski mind peamiselt just läbi tema (ning olevat olnud isegi sellel samal sünnipäeval, millest ma ükskord varem kirjutasin, aga teda ma sealt tõepoolest ei mäletanud).

kuna vestlusest selgus, et ka ex oli tüdruku probleemidega kursis, siis selle teadmisega varustatult julgesin nõu küsimiseks mõni päev hiljem ka ex'i poole pöörduda. ikkagi sõbranna, mina olen ju võõras tegelikult. et mida mina peaks nüüd tegema või mida üldse peaks tegema. esiteks tundsin ennast ikkagi mingis mõttes süüdi, peamiselt just selle suudlemise tõttu. hüva, ta vastas kiirelt ja järelikult ta just seda oodanud oligi, aga initsiatiiv tuli ikkagi minult. suudlemisega tõstetakse ootustelatt ju hoopis kõrgemale, aga kui siis järgmiseks tantsimamineku asemel pidurit pannakse, siis võib kukkumine üpris valus olla. teiseks oli mul temast tohutult kahju, kui sain teada mis probleemid tal on, ja tohutult kahju, et nad tema puhul sellisel moel väljendusid, mis minu lähema suhtlemise temaga võimatuks tegid.

ex'i käest aga kuulsin oma üllatuseks, et see kammimisprobleem olevat tüdrukul juba ammu küljes olnud ning seega ei saanud vahepeal tekkinud probleemid kohe kuidagi selle põhjustajateks olla (erinevalt siis sellest, mis juttu tüdruk ise mulle rääkis).

ex'i omakorda üllatas see, et ta sõbranna üldse minuga sebis seal suvepäevadel, sest - tadaa - sellelgi tüdrukul nimelt on boyfriend. ka seda ei maininud tüdruk oma südamepuistamise ajal mitte poole sõnagagi ja mulje jäi küll selline, et ta on nii õnnetu ja üksi ning mina kah näed, suudlen, aga tantsimagi ei lähe temaga (kuigi lõpuks ta mõistis mis põhjustel ja leppis sellega).

siis omakorda meenus ex'ile, et ta võis selles sebimises osalt ka ise süüdi olla. nimelt olevat ta mind sellele tüdrukule meie suhte ajal kiitnud (ta küll keeldus täpsustamast, milles see kiitmine täpsemalt seisneb, aga eks mu mehelik ego muidugi "aimab" seda, mida ta ise tahab:) ning et võibolla see tingiski selle, et tüdruk minuga kohtudes oma abielusõrmuse nii-öelda taskusse poetas. "uups!", tegi ex vähimagi kahetsusvarjundita ja kuratlikult naeratades toimunust kokkuvõtte.

veel mõni päev hiljem kirjutas seesama tüdruk mulle, et tal oleks hea meel mind oma sünnipäeval näha. lubasin asja küll kaaluda, aga lõppkokkuvõttes - mida ma seal siis teinud oleks? esiteks polnud eriti tõenäoline, et ta oma sünnipäeval kainena püsib, kuid konditisoonis olin ma teda juba näinud ja teist korda enam näha ei soovinud. teiseks on tal ju poiss olemas, nii et jääb ikkagi küsimus, milline siis nüüd see minu roll seal peaks olema. pärast kuulsin küll ex'i käest, et tüdruk olla terve sünnipäeva minust (vähemalt ex'ile) rääkinud ja olnud väga pettunud, kui ma ikkagi ei tulnud, aga no deem, parem see, kui et ma olen ühelt poolt kolmandaks rattaks tema ja ta boyfriendi vahel või teiselt poolt annan asjatut lootust, sest see lootus oleks tõesti asjatu, kuniks inimene ise pole oma eluprobleemidele klaasipõhja uputamisest mingit paremat lahendust välja mõelnud.