malbe blondiini ootamatu öine külaskäik

istusin siin ükspäev kodus ja logelesin niisama. vaatasin vist mingeid filme ja kell oli suht palju, kui ühtäkki helises telefon. helistas malbe blondiin: "tsau. kus oled. kas võib sinu poole tulla. mul on sõber ka siin. kas ta võib ka tulla. ok me tuleme". aa ee...

malbest blondiinist ma polegi vahepeal midagi kirjutanud, kuigi tegelikult me ikka suhtleme. ta on paaril varasemalgi korral öösel kell neli helistanud, et siis minuga õues kokku saada. oleme käsikäes jalutanud inimtühjas linnas ja musutanud siin-seal, enamjaolt on teemaks tema kojusaatmine, aga kuna ta mulle ikka meeldib hästi, siis pole mul taoliste öiste jalutuskäikude vastu midagi. mitte et ma poleks proovinud mõnel korral ka mingit "a kuule võib ju ka minu poole minna" juttu teha, kuid seepeale on ta alati "ei. ma lähen koju" vastanud . kui nii siis nii.

üldse tal on selline huvitav käskiv-tulistav lühike ja konkreetne kõnemaneer. ta ei räägi isegi mitte lühilausetega, vaid kohati lausa üksikute käsksõnadega. "tule". "mine". "võta". "olekuss". mis on seda huvitavam, et ta teeb seda kõike jätkuvalt malbe naeratuse saatel. malbe kamandaja. üliarmas:)

tagasi kirjeldatava õhtu juurde. kui nad siis minu maja juurde jõudsid, tegin välisukse lahti, kuid midapekki - see "sõber" osutus mingiks purujommis kutiks! "see on mu sõber. ta on natuke purjus. tal pole kuskile minna". seda ma näen jah, et natuke purjus ja mitte ainult natuke. ja misse minu asi peaks olema, et mingil kakerdisel keset ööd kuskile minna pole. see on muidugi tore, et malbe blodiin oma sõbra eest hoolitseb ja isegi sellises seisundis teda ei hülga, aga tõepoolest. seisin siis ukse peal ja üritasin otsustada, et mis nüüd edasi saab. samal ajal laskus kutt neljakäpukile ja hakkas prügikasti poole ulguma. tsiisas! esimene mõte oli tõesti "ok sorri, see pull jääb nüüd küll ära".

teisalt oli see esimene kord, mil malbe blondiin näitas üles omapoolset initsatiivi mulle mitte ainult külla tulemise, vaid ka öömaja saamise osas, ja kuna ta mulle tegelikult ikkagi päris hästi meeldib, siis oleks olnud sulaselge totrus jätta selline võimalus kasutamata. nii ma siis sügava ohke saatel tegingi välisukse pärani lahti ja astusin eest ära. "palun. astuge sisse". kuid pahase pilguga andsin malbele blondiinile mõista, et päris NIISAMA kergelt ma seda otsust ka ei teinud. ta mõistis mu pilku ja naeratas süüdlaslikult.

tuppa jõudes polnud selle kuti lobal piire, samal ajal kui mina olin nende kummagi suhtes suht osavõtmatu ning tsekkisin hoopis maile ja lugesin netist mingeid uudised. peamiselt kantseldas seda sõpra malbe blondiin. "ärakisu". "istupaigal". "olekaine". "lõpetajama". vahepeal tuli küsis minu käest süüdlasliku sosinaga, et kas ma olen väga pahane, et ta sõbra kaasa võttis. kehitasin õlgu. "noh, elab üle".

lõpuks otsustasin, et aitab jamast, aeg magama minna. ning et kes kuhu. kuna mul on asemeid ainult kaks, kuid inimesi oli hetkel kolm, siis teatasin kiirelt "et poistega mina koos ei maga". seega jäi ainult kaks varianti: kas magan mina koos malbe blondiiniga kõrvuti ja kutt eraldi või magavad nemad kõrvuti ja mina eraldi. kutt mõmises, et tema võib malbe blondiiniga kõrvuti magada küll (seda ma usun), aga tüdruk läks hambaid pesema ja mina hakkasin voodeid tegema, nii et sel momendil jäigi asi täpsemalt paika panemata.

kui tüdruk uuesti tuppa jõudis ning kutt omakorda kuskile vetsu läks, siis ütlesin tütarlapsele konkreetselt: "ausalt öeldes eelistaks ma seda, kui mina sinuga kõrvuti magaks ja tema seal teises voodis eraldi on". vastuseks sain "ahah", mis selles kontekstis tähendas, et tema on igati nõus.

kui kutt vetsust tagasi jõudis, tegin tallegi teatavaks vahepeal vastuvõetud otsused. korraks ta tardus ja ajas silmad mõistmatusest pärani, siis ühtäkki hakkas välisukse poole kakerdama, omaette "ah no mis siis mina siin, ma lähen parem minema" pomisedes. seepeale hing hüppas rõõmust, aga pea keerasin kaastundlikult viltu ning näole valatud kurva ilmega küsisin "kussa nüüd sedasi keset ööd siis ometi?". ka malbe blondiin tegi paar "mis sul nüüd hakkas?"-stiilis avaldust, siis aga tiris mind käisest kõrvale ja sositas "ah las läheb". einoh - sobib!

kahekesi jäänuna poetas tütarlaps korra veel mokaotsast "tegelikult on ta hästi armukade", aga rohkem me seda teemat ei käsitlenud. kes see kutt oli ja mis suhe neil oli, see jäigi mulle arusaamatuks, aga ega see mind olulisel määral ei huvita kah. fakt on see, et kutt lasi varvast ja tüdruk jäi minu poole.

kuigi ega siit mingit erilist aktsiooni ei kujunenudki. oma liibuva klubitopi oli ta nõus minu mingi lohvaka t-särgi vastu vahetama (mis oli selle poolest hea, et seal all oli mu kätel järgmisel hommikul palju ruumi vabaks tegutsemiseks), aga teksapüksid jättis ta voodisse tulles jalga ja ma loll ei tulnud ka selle peale, et küsida, et kas see mitte sutsu imelik ei ole - täisteksades voodisse minna?

õhtu piirnes üksnes mõningase suudlemisega, sest kell oli tõesti palju ning uni murdis kiirelt. hommik oli siiski sutsu tõhusam ja selle käigus sai juba oma tunni jagu mööda tuba aeletud, liibutud, kallistatud, musitatud, tema käsi minu püksi pistetud (minu eestvõttel küll, ta ise on jätkuvalt veidi häbelikumat sorti), minu käega tema pükste tuntav niiskus teatud kohast järgi kontrollitud ja seda sinna ehk veidi lisatudki, vahepeal ka tema rinnahoidja-vaeva minu lohvaka t-särgi all kergendatud ning sealt avanevaid aardeid keelega veidi lähemalt uuritud.

üldjoontes oli siiski üks igati viisakas ja peresõbralik amelemine. ainuke asi, mis mind veidi murelikuks teeb, on see häbelikkuse-asi. kuigi lõpuks edukalt õnnestunud rinnahoidja-vaeva kergendamine läks alguses üle kivide-kändude, siis pükste-vaevast vabastamist ei hakanud ma isegi proovima. häbelikkus on muidu ok, aga kui ta näiteks seetõttu häbelik on, et ta süütu on, siis on küll natuke jama. mul endal läks süütus kaks nädalat enne selle õigega kohtumist. iseenesest polnud ju hullu midagi, süütuse kaotasin tüdrukule, kellega me vastastikku meeldisime ja sebisime, aga õigega oleks ikka õigem olnud. see asi juhtub ikkagi üks kord elus ainult ja seda võiks natuke suurema hoolega valida kui tavaseksi.

aga just seetõttu ma muretsengi. kui ta ühelt poolt väga ei vali, siis ma pole sugugi kindel, et mina nüüd tal see õige olengi ja ei tahaks, et ta ennast pärast kiruma hakkaks. teisest küljest kui ta väga valib, siis ma võin ju sootuks kuivale jääda, aga ta ju meeldib mulle ja tahaks tallegi... hea olla:) ohh jahh. äkki peaks küsima lihtsalt. olen ennegi inimeste käest otse küsinud, see pole mingi probleem, aga tema puhul lihtsalt ei tulnud varem pähe.