kuidas suurte balloonidega ungari couchsurfija mu peaaegu pooleks ratsutas

ennäe, nüüd meenus veel üks suvine couchsurfingu lugu. juhtus see mõni aasta tagasi, nii et olin juba peaaegu unustanud, aga hiljutine eesti-hiina sõprussuhete arendamine värskendas mälu.

niisiis potsatas ka tookord postkasti öömaja küsimine kahelt reisivalt tüdrukult. pildi pealt vaatasin, et tundusid sellised toredakesed ja kirjutasin neilegi, et pole üldse linnas, aga kui nad ennast lähimasse asustatud punkti suudavad ajada, siis võin neile seal vastu tulla ning nad enda poole suvilasse võtta. no problemo.

saabusid kaks erakordselt suurerinnalist ning valjunaerulist reisiplikat - üks rastapatsidega sinisilmne austerlane, teine naerulohkudega pruunisilmne ungarlane. päev veeres süües, lobisedes ja lauamänge mängides õhtusse. kuidagimoodi vulpsas neil kotist välja ka mingi pudel (tundus olevat neil standardteema), mida kolmekesi kuni vaikse surinani tinistasime. juttu tuli kohalikest suvekommetest ja loomulikult tundsin olevat enda kohuse väliskülalistele eestit igati positiivsest küljest tutvustada ning ühe olulisema eesti suvekombena öösiti paljalt ujumas käimist nimetada, mille järeleproovimise kohe ka kärmelt välja pakkusin. rastapatsideta austerlane venitas seepeale "I don't know... I'm kind of sleepy...", aga naerulohkudega ungarlane plaksutas ja hüppas nagu rõõmupall, et "yes! yes! let's go! please!".

seda polnud mulle vaja kaks korda öelda. tõusin ja võtsin tal käe alt kinni - "et sa pimedas ära ei eksiks, sest tee randa on siin hästi keeruline ja kurviline" (yeah right!). randa jõudes näitasin rahvuslikku eeskuju, kiskusin särgi seljast ning püksid jalast ja panin pladinal vee suunas ajama. silmanurgast nägin, et ka ungari tüdruk paljastas oma hiidrinnad (jess!). püksid jättis küll jalga, aga no big deal.

algul sulistasime niisama ringi, aga jahe vesi andis mulle päästva idee - "it's a bit cold, come here, let's warm each other for a moment!". ilma pikema diskussioonita litsusime vees oma paljad kehad teineteise vastu ning hoidsime mõned hetked niisama üksteise ümbert kinni. tegin sinnajuurde ka mõned kohustuslikud lõdisemisliigutused, aga kuna järgmine hetk me ootamatul kombel juba suudlesime, siis sellega lõppes ka kogu jaheduse ja soojendamise ettekäände vajadus. sulistasime ja suudlesime seal veel mõned minutid ning otsustasime, et kohalikud kombetalitused on nüüd igati kombekohaselt läbi viidud ning aeg tagasi minna.

rannale jõudes tõmbasin püksid loomulikult jalga, aga isegi läbi pükste näitas mu alumine osuti visalt koduteed ning nähtavasti ei jäänud see ka tüdrukule teps mitte märkamata. kui uuesti suvilasse jõudes tekkis küssoon, et kes kuhu magama läheb, siis pakkusin välja, et mis ta sõbrannast ikka üles ajama hakata, mul teises majas laiem voodi ja seal saaks ilusti hommikuni ära magatud. tüdruk oli pikemata nõus, aga voodisse jõudes polnud enam küsimustki, mis järgmiseks toimuma hakkab. riided libisesid hoogsalt minema ning peagi leidsin ennast selili voodil, ungari tüdruk koos oma rütmiliselt vappuvate balloonidega minu kohal ratsutamas. tal oli kusjuures ikka väga konkreetne tehnika, millega ta eeskätt just enda eest hoolitses ja mina pidin lihtsalt hea seisma, et mu alumine osuti selle kõige käigus suisa otsast ei rebeneks.

aga oh häda - minu tavapärane voodi osutus tema jaoks liiga kõvaks. ratsutas ja pirtsutas, et voodi pole üldse mugav ja põlved lähevad valusaks. kebisime siis kõrvalvoodi peale ja seal meeldis talle juba hulka rohkem, olevat hea ja vetruv. imestas vel, et kuidas oma tavapärase voodi peal küll üldse magada saan. aga edasi ratsutades tekkis järgmine jama - uus voodi oli küll hea vetruv, aga vetruvuse eest vastutasid vedrud, mis hirmsasti kriuksuma kippusid. no teate küll, selline klassikaline "kriika-kriika", mis läbi seinte kostes ainult väga ühemõttelist infot edastab. kuna maja teises servas ööbis veel inimesi, siis pidime jälle asukohta vahetama.

aga kuhu minna? kõik oli ju alles pooleli ning pakkusin viimase hädaga välja, et äkki siis autosse. jällegi - mõeldud-tehtud ning auto tagaistmele jõudes oli seal korraga vajalikul määral nii pehme kui ka vaikne. nüüd aga selgus, et pealratsutamiseks oli seal ikka neetult kitsas ning tüdruku pea kolksas ühtelugu vastu autolage. lisaks olime me keset ööd lahtisest autouksest sisse ukerdades ka meeletus koguses sääski autosse lasknud, mis teda igalt poolt, aga eeskätt just tagumikust torkima hakkasid (mina olin autoistme ning hiidrindade vahele surutuna nende eest suht kaitstud).

ilmselt oli tüdrukul pidevast kolimisest siiski villand saanud ja ta kiirendas hoopis tempot ning tegi oma jõulisi edasi-tagasi liigutusi järjest suureneva amplituudiga, kuni mul hakkas juba tõsine hirm, et mul võib seal allpool midagi ära rebenema hakata. õnneks tüdruk siiski silmanähtavalt teadis, mida ja kuidas ta tahab ning kuidas seda saavutada, sest peagi krampus ta igas mõttes minu külge ning tõi kuuldavale mingi ungarikeelse huilge. kergendunult hingasin ka mina - eesti-ungari sõprussuhete arendamise nimel püsti pandud verstapost jäi püsti ja terveks ning see ongi ju põhiline : )