kuidas eestis 1000 naisega seksida, 2. osa

jätkan siis ülevaadet Paul Tuhkru raamatust, kus ta kirjeldab, mil moel ta eesti tingimustes pea 1000 naisega seksis. kuigi raamat alustab autori seksmineviku lugejate ette toomist juba esimestest lapsepõlve sekselamustest alates, räägib suurem osa raamatust räägib sellest, kuidas autor keskealisena ning hiljem ka pensionärina (“vallutuste” loetelu jätkub kuni 83 eluaastani) noori naisi ja tütarlapsi (peamiselt vanuses 16-19) rajalt maha võtab. “stardikiirenduse” sel alal sai autor sõja ajal, mil punasõdurina sakslaste tagalasse sattudes otsustas ta niisama redutama jääda, kuid maakohtades olid ju majapidamised naisi täis, samas mehi ei kuskil. selle tulemusena nõudis teda igas talukohas nii ema kui tütar, seejärel naabrinaine, siis naabrinaise sõbranna jne. eks ta oli muidugi ise ka hakkamas ja võttis kust võtta sai. ühe taolise võtmise käigus saadud haiguse hilinenud ravi tagajärjel jäi autor viljatuks - asjaolu, mis hiljem osutus eriti tõhusaks argumendiks ka kõige umbusklikumate tütarlaste pehmeksrääkimisel.

kui “stardikiirendus” mööda sai, siis muidugi tuli tal juba endal aktiivselt tegutsema hakata. tundub, et enamuse neidudest leidis ta vanalinna ja balti jaama ümbrusest. raamatut lugedes sai vaikselt selgeks, et kuna autor spetsialiseerus igasugu ärajooksikutele ja sissesõitnutele, siis balti jaam, kui igasugu tallinnasse-saabujate loomulik kogunemiskoht ning vanalinn, kui igasugu juhurändajata tavaline jalutuspaik, olid sellisest kontingendist kõige küllastunumad.

mis sellest teadmisest tänapäeval võiks tolku olla? need ajad on ilmselt möödas, kui kallitest vennasvabariikidest sõitis siia igasugu udmurte ja kasahhe, kes siis päranisilmi balti jaamas "välismaad" uudistasid ning kust iga vähegi sõbralikum onkel nad endale kohe zhigulli peale võis korjata. lähim vaste sellele oleks võibolla raeplatsil välismaalasi lantida, aga samasugune sõltuvussuhe, nagu tol ajal zhigulli ja korteriga kohaliku onkeli ning uurali tagant tulnud räbalates paljasjalgse metsaplika vahel oli, jääks ju ikka olemata. pigem oleme me ise siin välismaalaste jaoks aborigeenid. teine variant oleks äkki balti jaamas kohalikke maakohtadest saabunud seiklejaid jahtida, samas tänapäeval seiklema minnes minnakse vast tallinna asemel pigem juba kuskile välismaale, seega ka selles osas võib valim olla hõredaks jäänud.

järgmises osas võtan vaatluse alla, millised liimilevõtmismeetodeid autor konkreetsemalt kasutas.