minu lühiromaan imearmsa pöialliisiga

liisiga tutvusime me mõned kuud tagasi. läksin sõprade kutsel kluppi, tegin saalis väikse tiiru, vaatasin tuttav suurte rindadega tüdruk tantsib. nagu pärast väikest pausi ja pidumeeleolus ikka kombeks, tervitatakse ja kallistatakse rõõmsalt, et "kuidas läheb". aga mis pikka juttu keset tantsusaalitümakat sa ikka ajad, nii et peagi läksime juttudelt üle tantsudele. ega ma väga ei tantsigi, jõnksutan niisama, aga tsikkide vonkslemist on nina alt hulka ägedam vaadata kui kuskilt saaliservast, nii et ma olen juba harjunud selle tantsupõrandal mitte-eriti-tantsimisega.

järsku ilmub kuskilt rahvamassi seest vupsti imearmas pöialliisi (sellest ka tema nimi) ja selgub, et nad on mu rinnaka tuttavaga sõbranjed. jess! aga juba järgmine hetk on miski koljati mõõtu volask pöialliisi oma sülle haaranud ja keerutab temaga kuskil lae all. nõnda palju siis pöialliisist.

aga peagi on liisi taas vabaduses. selgub, et see golem polnudki tal mingi boyfriend, vaid sootuks suvakas, kes ta lihtsalt lambist sülle oli haaranud. järjekordne jess! seejärel võtan mõlemal käest kinni, et "aitab, lähme käime ringi". üldjoontes käin siiski käest kinni oma rinnaka tuttavaga ja liisi sibab niisama kaasa, sest temaga me ju tegelikult tuttavad ei ole. sedasise kolmikuna veereme mööda klubi sinna-tänna, istume siin-seal ja räägime sellest-tollest, aga ise oma rinnaka tuttava käest kinni hoides mõtlen kogu aeg, et tahaks ikka kangesti selle liisiga tutvuda hoopis. lõpuks näen, et sedasi see tutvus ikkagi edasi ei arene ja annan teada, et "pean nüüd minekut tegema, aga ma võtan teie mõlema numbrid, nii et teinekord võime jälle kokku saada".

rinnakas sõbranna kirjutab mulle oma numbri, aga see vist rohkem selline viisakus. tema poolt, kuna ma küsisin ja minu poolt, et oleks lihtsalt kentsakas olnud, kui ma temaga käisin terve õhtu käest kinni, aga numbri küsin ainult ta sõbranna käest. tegelikult oleme me niikuinii teineteise orkutites ja feissbookides juba olemas ning üleüldse on tal ka vist mingi boyfriend. kuid seejärel kirjutab ka pöialliisi oma numbri ja jippii - täpselt seda (ja teda) ma ju tegelikult tahtsingi:) järgmisel päeval vahetasime imearmsaid sms'e, siis saime linna peal kokku ning lõpuks veetsime aega juba teineteise pool ja teineteise kaisus.

fast forward kolm kuud. tänaseks on meie vastastikusel kokkuleppel, mõistmisel ja arusaamisel toimunud ning kallistuste ja kurbusega lõppenud lahkuminekust möödas kaks päeva. lühidalt: alguses oli ta väga armunud, aga ajapikku see taandus ning siis hakkas talle tunduma, et ma tunnen tema suhtes rohkem kui tema minu suhtes. igati mõistlik ja arusaadav ning kes see tahakski mingi ebavõrdse suhte pantvang olla. päris nõus ma temaga muidugi ei olnud, sest mulle tundus, et ta hindas mu tundeid suuremaks kui nad tegelikult olid (meeldimise ja hullumoodi armunud olemise vahel on ikkagi väike vahe). minu meeldimine tema suhtes oli kogu aeg ühesugune - sellest hetkest, kui ma teda esimest korda nägin, kuni selle hetkeni, mil ma teda üleeile viimast korda nägin. iseenesest isegi imelik, tavaliselt ju tunded kasvavad või kahanevad, aga minu oma oli kogu aeg ühesugune. samas tunnetega on juba kord nii, et nad on nagu nad on ja neid kas on või neid ei ole ja mingi ratsionaliseerimisega neid niikuinii muuta ei saa, nii et olgu pealegi.

kõige hullem on aga see, et kui viimaseid kordi kallistades ja musi tehes oli küll kurb, siis nüüd takkajärgi pole enam kordagi olnud. võibolla siis on varasemad lahkuminekud mind sedavõrd karastanud, et närvisüsteem lihtsalt kaitseb ennast üleliigse kurbuse eest. teine võimalus on muidugi see, et nii nagu korraga mitme inimesega lähedases suhtes olemine ei lase liigselt ühte inimesse armuda, nii ei lase see ka ühe suhte lõppemise korral liigselt sellest masenduda.

mingis mõttes ei julgegi korraga ainult ühe tüdrukuga suhelda. ühekaupa suheldes on alati see oht, et kui veel hommikul oled koos kalli inimesega, siis juba sama päeva õhtul võid põmmdi ihuüksi siin maailmas olla. olen proovinud ja ei mekkinud teps mitte. aga pärast liisiga lahkuminekut helistas juba pool tundi hiljem maria ja pakkus, et me võiks kokku saada. ütlen ausalt - võtsin selle pakkumise suurima rõõmuga vastu:)