kuidas eestis 1000 naisega seksida, 4. osa

jätkan ülevaadet Paul Tuhkru raamatust, kus ta kirjeldab, mil moel ta eesti tingimustes pea 1000 naisega seksis. kaasatulnud tütarlapsele tutvustas autor põgusalt korterit ning seejärel pakkus pesemisvõimalust. alguse poole oli selleks tavaline vannituba, hiljem elas ta majas, kus keldrikorrusel asus erasaun, kuhu oli veel eriti mugav tütarlapsi juhatada. ilmselt ei jätnud ta kahtepidi mõistmise võimalust, sest alati saabus ta ka ise pesemisele ning oli lahkelt valmis igalt poolt (and I mean it) pesemise juures abiks olema. seejärel siirduti hommikumantlites väikesele söömisele ja sinasõpruse joomisele, millele järgnev suudlus viis tavaliselt tütarlapse hommikumantli hõlmade lahtiharutamisele (mida kergendas asjaolu, et vannitoas/saunas sai niikuinii juba paljast peast koos oldud ja pesemise käigus siit-sealt katsutud), rindade mudimisele ja siis kätel voodisse-kandmisele. ja edasi juba teadagi mis.

tihtilugu pakkus autor enda juures ka pikemaaegsema peatumise võimalust. taoliste tihedamate suhete sõlmimine viis selleni, et elamakutsutud tütarlapsed toid peagi tema juurde külla ka teisi samasuguseid ajutistest põgenikest sõbrannasid, kes siis kas ise või sõbrannade soovitusel ennast lahkelt autorile pakkusid - küll süütusest lahtisaamiseks, küll seksialase hariduse saamiseks või niisama lõbusaks ajaveetmiseks. tihtilugu jäädigi kolmekesi-neljakesi taolises vabameelses kommuunis pikemaks ajaks autori juurde elama. hilisemal perioodil (autori vanuses 75-85) said sellised olemasolevate tütarlaste toodud uued tütarlapsed tema peamiseks uute tütarlastega tutvumise ja nendega seksimise meetodiks, sest kuigi ta seda konkreetselt välja ei öelnud, siis tundus, et tänaval ei kippunud tal enam näkkama (no kidding?).

lõbusale elule vaatamata oli paraku suhteliselt nukker paljude autori poolt sebitavate üldine psühholoogiline profiil. oli loomulikult ka erandeid, kui tihtipele oli tegu igasugu ärajooksikutega - kes sõitis kohale kuskilt kaugelt nõukogude kolkast, et saada hea haridus või leida hea töökoht; kes põgenes oma mehe ja lapse juurest mõnes teises linnas, et nautida veel natuke vabadust; kes põgenes kodukülast, sest seal polnud tulevikku; kes põgenes joodikutest vanemate juurest (või löödi nende poolt lihtsalt kodunt välja); kes oli raskustesse sattunud, sest poiss pandi vangi; kes oli lastekodust vabanenud ja kel seetõttu puudusid veel üldse igasugused normaalsed sotsiaalsed kontaktid. nii mõnigi autori külalistest kaldus prostitutsioonile või alkoholismile (kuigi viimane oli tol ajal vist üpriski tavaline nähtus).

ühesõnaga ilmselgelt armastuse puuduse ning üleüldise vähenenud turvatunde käes kannatavad ning seetõttu suurenenud riskikäitumisega tegelased. vaevalt autor neid nüüd spetsiaalselt välja peilis, küll aga on usutav, et kõikidest, kellele autor ettepaneku tegi, olid varmamad nõustujad alati need, kel polnud kuskile minna ning kes olid valmis haarama ka sellisest õhkõrnast võimalusest kogeda natukenegi hoolitsust, turvatunnet ja mingil moel ka armastust, isegi kui seda pakkus mingi suvaline kõrvaleistuv onkel, kes enda juurde korterisse kutsus.

teisalt ei oska sellist käitumist autorile ka väga ette heita. kui autori enda sõnu uskuda, siis ta päästis sel moel suisa lugematus koguses tütarlapsi halvale teele minemisest ja põhjas lõpetamisest. kes tema juures veidigi pikemalt peatus, seda üritas joomisest võõrutada ja halvast seltskonnast eemal hoida ning aitas töökohta leida või kõrgkooli sisseastumiseksamiteks valmistuda. tüdrukud tundusid olevat rahul, et said koha kus ajutiselt elada, puhata, süüa, magada ning ohutult seksi õppida. autor oli rahul, sest vahest elas kokku ühe, vahel kahe, kolme või enamagi noore tütarlapsega üheaegselt.

loomulikult polnud kaugeltki kõik juhtumid taolised kerge ärakasutamise maiguga. tihtipeale jäid õnge sõbrannad, kes olid tulnud kuskilt maakohast või vennasvabariigist niisama tallinna lõbutsema, aga kellel oli raha ootamatult ruttu otsa lõppenud ja polnud kuskil ööbida. onkli juurde seksima-minek oli neile lihtsalt järjekordne lõbus seiklus. oli ka veidi vanemaid iseseisvaid daame, kes olid puhkusele sõitnud ning kellel elu muidu korras, kuid kes otsisid lihtsalt veidi vaheldust. kolmas kategooria oli tavalised tütarlapsed, kes olid, nagu autor neid ise nimetas: prisked, hästi toidetud, tüsedakesed või paksukesed. ehk sedasorti tüdrukud, kellele poisid üldjoontes tähelepanu ei pööra, kuid autor eriti ei diskrimineerinud (tal tundus isegi väike peki-fetish olevat) ning koostoimes asjaoluga, et sellised pekisemad plikad mujalt eriti ei saanud, olid nad asjade käiguga üpriski rahul.

järgmises osas vaatan, kuidas ja mil määral kirjeldatud sebimismeetodid ka tänapäeval võiksid töötada.

kuidas eestis 1000 naisega seksida, 3. osa

jätkan ülevaadet Paul Tuhkru raamatust, kus ta kirjeldab, mil moel ta eesti tingimustes pea 1000 naisega seksis. raamatu põhjal tundub, et peamiselt ujus ta ligi kuskil välitingumustes (tavaliselt pargis pingi peal) istuvatele üksikutele tütarlastele. nukrama näoilme puhul uuris kohe, miks tütarlaps kurb ja tavaliselt selgus, et tegemist on sissesõitnuga / kodunt väljavisatuga / lastekodust vabanenuga või muu taolise kerges kodutuses vaevleva isendiga, kellele siis kohe kärmelt "lähme minu poole, mul on kena korter, võid seal puhata (jne)" pakkumise tegi. see raamatust ei selgu, kui suures osas tema taolised pakkumised äraütlemiste osaks said, aga see vast polegi oluline, sest nagu näha, kogunes ka nõustuvaid vastuseid tema päevade (ning ööde) sisustamiseks täiesti tõhusas koguses.

alternatiivselt teeskles ise kurba. "kas tohin teie kõrvale istuda? tahaksin teiega natuke rääkida. äkki saate mu kurba meelt lohutada" jne, sealt siis jõuti jälle ringiga peagi "lähme minu poole, see on 10 minuti bussisõidu kaugusel" jutuni. siin väike loetelu peamistest seebitamis-suundadest:

• suitsu mul pole, aga kodus on mul natuke tagavaraks, saaksin teile seal pakkuda (juhul kui suitsu küsiti)
• lähme minu poole, mul on ilus korter siinsamas lähedal, 10 minuti bussi- või autosõidu kaugusel (juhul, kui selgus, et tütarlapsel pole parasjagu kiire ega midagi eriti teha)
• lähem minu poole, seal saab sooja (juhul, kui tütarlapsel on külm või ilm kisub jahedaks)
• võid minu pool keha kinnitada (juhul kui selgus, et tütarlapsel on kõht tühi)
• saad korteris puhata, võid sinna natukeseks peatuma jääda kui soovid (juhul kui selgus, et tütarlapsel polnud kuskil ööbida)
• elan üksinda, naist ja lapsi pole, sest lapsi ma kahjuks ei saa (st rasedaksjäämist pole karta)
• lähme randa / päevitama (kui on ilus suvine ilm. päevitamine toimub loomulikult mingis eraldatud kohas ja alasti)
• olen täiesti ohutu (st haigusi ei ole)
• olen päris kogenud, võiksin teile nii mõndagi pakkuda (kui jutt juba seksile läks)

tüdrukud pole ka muidugi lollid ja eks paljudki neist nägid, et silmapiiril on seks terendamas ning kesse ikka tahab niimoodi kohe hoobilt võõra vanamehega seksima minna. sellistel puhkudel rõhus autor alati oma toredusele ja ohutusele ning iseäranis hästi paistis töötavat see “mina lapsi ei saa” trump, mispeale isegi alguses vastupunnivad tütarlapsed jäid igasugu asjadega peagi nõusse. teisalt on vist ka loogiline, et rohkem kui miski muu, hoiab inimesi seksimast tagasi rasestumis- ja haigushirm. ausalt öeldes seksiks vist isegi oluliselt vabamalt, kui poleks haiguste ja lapsesaamise ohtu. vist?

juhin tähelepanu, et autor alati pingsalt teietas tütarlapsi. ilmselt oli selline viisakas formaalsus tol ajal ka kombeks, kuid iseäranis kulus see marjaks ära, et saaks esimesel võimalusel kohe tütarlapsega sinasõprust jooma hakata (“nii imelik on teietada, joome parem sinasõprust”), mida pidi mingi minule tundmatu (vene?) kombe kohaselt pärast pitside tühjendamist alati musiga kinnitama… ja loomulikult läks selline musi tihtipeale üle pikemaks suudlemiseks, sealt edasi juba käte riiete alla ajamiseks, lahtiriietumiseks ja edasi kujutate juba ise ette.

järgmises osas võtan vaatluse alla, kuidas ta kaasatulnud tütarlapsed lõplikult pehmeks rääkis, nii et asi suht sujuvalt seksi peale üle läks.

kuidas eestis 1000 naisega seksida, 2. osa

jätkan siis ülevaadet Paul Tuhkru raamatust, kus ta kirjeldab, mil moel ta eesti tingimustes pea 1000 naisega seksis. kuigi raamat alustab autori seksmineviku lugejate ette toomist juba esimestest lapsepõlve sekselamustest alates, räägib suurem osa raamatust räägib sellest, kuidas autor keskealisena ning hiljem ka pensionärina (“vallutuste” loetelu jätkub kuni 83 eluaastani) noori naisi ja tütarlapsi (peamiselt vanuses 16-19) rajalt maha võtab. “stardikiirenduse” sel alal sai autor sõja ajal, mil punasõdurina sakslaste tagalasse sattudes otsustas ta niisama redutama jääda, kuid maakohtades olid ju majapidamised naisi täis, samas mehi ei kuskil. selle tulemusena nõudis teda igas talukohas nii ema kui tütar, seejärel naabrinaine, siis naabrinaise sõbranna jne. eks ta oli muidugi ise ka hakkamas ja võttis kust võtta sai. ühe taolise võtmise käigus saadud haiguse hilinenud ravi tagajärjel jäi autor viljatuks - asjaolu, mis hiljem osutus eriti tõhusaks argumendiks ka kõige umbusklikumate tütarlaste pehmeksrääkimisel.

kui “stardikiirendus” mööda sai, siis muidugi tuli tal juba endal aktiivselt tegutsema hakata. tundub, et enamuse neidudest leidis ta vanalinna ja balti jaama ümbrusest. raamatut lugedes sai vaikselt selgeks, et kuna autor spetsialiseerus igasugu ärajooksikutele ja sissesõitnutele, siis balti jaam, kui igasugu tallinnasse-saabujate loomulik kogunemiskoht ning vanalinn, kui igasugu juhurändajata tavaline jalutuspaik, olid sellisest kontingendist kõige küllastunumad.

mis sellest teadmisest tänapäeval võiks tolku olla? need ajad on ilmselt möödas, kui kallitest vennasvabariikidest sõitis siia igasugu udmurte ja kasahhe, kes siis päranisilmi balti jaamas "välismaad" uudistasid ning kust iga vähegi sõbralikum onkel nad endale kohe zhigulli peale võis korjata. lähim vaste sellele oleks võibolla raeplatsil välismaalasi lantida, aga samasugune sõltuvussuhe, nagu tol ajal zhigulli ja korteriga kohaliku onkeli ning uurali tagant tulnud räbalates paljasjalgse metsaplika vahel oli, jääks ju ikka olemata. pigem oleme me ise siin välismaalaste jaoks aborigeenid. teine variant oleks äkki balti jaamas kohalikke maakohtadest saabunud seiklejaid jahtida, samas tänapäeval seiklema minnes minnakse vast tallinna asemel pigem juba kuskile välismaale, seega ka selles osas võib valim olla hõredaks jäänud.

järgmises osas võtan vaatluse alla, millised liimilevõtmismeetodeid autor konkreetsemalt kasutas.

kuidas eestis 1000 naisega seksida, 1. osa

võtsin siis mõned päevad tagasi lõpuks ette sellise raamatu nagu Paul Tuhkru "Elu rõõmud". raamatu autor väidab ennast olevat oma elu jooksul seksinud eestis pea 1000 naisega ning on paremad palad sellest nüüd ka kaante vahele koondanud.

milleks mulle selline raamat? ega muud polegi, kui et äkki leiab sealt midagi naistesebimisteema osas kõrva taha panna. 1000 sekspartnerit. see eeldab ilmselt ka mingeid sebimisoskusi ju:)

kirjanduslikult on raamat täielik õudusunenägu. raamatu põhiline viga tuleb välja juba esimesel leheküljel, kus autor oma sissejuhatuses uhkelt teatab: "Käesoleva raamatu tekst avaldatakse minu soovil ja palvel muutmata kujul, et mitte kaotada tegeliku situatsiooni värvikust ja emotsionaalsust".

seega ei korrektorit ega toimetajat?! no tulemus on ka vastav - pea 400 lehekülge üksteise kõrvale lükitud mannetuid lühilauseid, abikooli tasemel dialoogid vaheldumas hale-nilbete seksikirjeldustega ning kogu see ilma igasuguse korrektuurita tekst kubisemas stiili-, hooletus- ja grammatikavigadest. tõesti mõistetamatu, miks peaks üks inimene oma elutööst (sest seda see 1000 naisega magamine raamatu autorile ilmselt on) sellise pärandi jätma.

veidikesegi lugemise järel muutub raamat täiesti talumatult monotoonseks, sest praktiliselt iga episood järgib täpselt sama stampi - tutvumine ja kojukutsumine, puhtakspesemine ja võileibade söömine, sinasõpruse joomine ja suudlemine, pealevajumine ja jalgade laialilükkamine, veidi pikem kirjeldus esimesest seksist, veel mõned põgusad kirjeldused järgmistest seksidest, siis lõpetuseks lahkumineku põhjused (tüdruk abiellus, sõitis tagasi oma kodukülla, kadus niisama jäljetult jne) ning haledake järelhüüd stiilis "oh küll sa olid mul toredake".

ok, ma saaks veel aru, kui lihtne mees kirjutab oma lihtsat lugu, aga ei. raamatu autor ei väsi kiitmast oma kõrget haridust ning ka haritlaskarjääri küll teadlasena, küll õppejõuna, isegi dekaan ja koolidirektor olevat ta olnud. ma ei oska muud kosta, kui et pandi vast diletante pukki nõukogude ajal.

ütlemata tüütuks osutub ka see ülevoolav enesekiitus, mida ta läbi oma lugematute armukeste suude laseb endale pidevalt osaks saada. “küll sa oled ikka tubli poiss”, “sa oled nii aus ja tore mees, tohib ma hakkan sul nüüd tihti külas käima”, “sinuga on nii tore, oled nii viisakas ja hoolitsev, kõige parem mees, keda ma tean” jne. sama tüütuks muutuvad autori monotoonsed ja äravahetamiseni sarnased seksikirjeldused, kus ta järjekordselt oma “armupulga” tütarlapse “vilksu” sisse surub ja siis röökides oma “armuneste” tema sisse tühjendab. selleks peab lugejana eelnevalt ikka tõsiselt kiimas olema, et sellise jutu peale kõvaks läheks.

kui raamatu esimesed 2/3 on kirjutatud veel mingis ühtlases memuaarses vormis, siis viimane kolmandik muundub ootamatul kombel tavaliseks päevikuks. ju otsustas vana mees memuaaride kirjutamisega samaaegselt ka päevikut pidama hakata, kuid selle päeviku oleks võinud siiski memuaaride lõpuosaks ümber vormistada, sest praegusel kujul muudavad need episoodilised päevikusissekanded oma visandlikkuses niigi halvasti loetava raamatu juba praktiliselt loetamatuks.

nojah, vaevalt keegi muidugi sellist raamatut kirjandusliku elamuse saamiseks lugema hakkab. ka erootiliste elamuste otsija peab ilmselt pettuma, iga suvaline maaja on kah kordades parem. aga aitab kirjanduslikust retsensioonist, järgmises osas asun raamatu lugemise tegeliku põhjuse ehk sebimisalase info enda juurde. kuidas siis autoril ikkagi õnnestus endale eesti tingimustes pea 1000 naist seksimiseks sebida?

seksimagnetina ööklubis

olen siin muude asjade kallal munenud, aga vahepeal tuli geniaalne mõte, et äkki saab naisi hoopis ööklubist. käisingi siis vahepeal terve nädala ainult ööklubides. vahepeal läks asi isegi liiale, kolmes klubis ühe öö jooksul käia pole ikka mõtet. päevaplaani lõi ka täiesti sassi, sest kui ikka neljast-viiest alles magama saab, siis enne kahteteist ennast naljalt lahti ei kanguta.

aga millised olid siis kogemused? eeh.. einoh, itsitavaid plikasid oli kõik kohad täis, aga kohe kui keegi oli sõbralikum ja ka mulle meeldis, siis... tuli välja, et ta oli lihtsalt veidi võtune. alguses langes mulle kaela, pärast langes kellelegi teisele ja ega minagi tal esimene kaelalangetav ilmselt olnud. no thanks.

tantsupõrandal oli ka päris omapärane. mina vehkida ja rabelda ei viitsi, vahtisin niisama seal käed taskus keset põrandat, kuda igasugu kutid igasugu tsikkidele külje alla ujusid ja mingeid totraid tantsuliigutusi tehes järjest ligemale liibuda üritasid. samas ega mulgi seal kaua rahus seista lastud. aeg-ajalt ujus külje alla mingi järjekordne tsikk, kes alguses "kogemata" minu vastu põrkus, siis järjest rohkem, kuni varsti oli asi suht ilmselge nühkimine. alguses nühiti peamiselt selga ja taguotsa, aga kui tsikk ennast ümber pööras, siis tehti minu jalast stripibaari post ja hakati oma jalgavahega mööda seda üles-alla sõitma. varsti pöörati jälle selg, siis võeti mu käed ja pandi endale rindade peale... kas ma ikka mainisin, et tegemist oli minu jaoks täiesti tundmatute isikutega? einoh, ilmselt on lahe täitsa lambist võõraste naiste rindu katsuda, aga ikkagi, suht ootamatu. varem või hiljem trügiti ka juba nina alla stiilis "natuke veel ja nüüd me suudleme" ja eks sellisest ootamatust huvist saab ka väikese egolaksu, paraku sedavõrd valimatute nühkijate ja suudlejatega ei tekkinud erilist tahtmist lähemalt tutvuda. järgmistel klubikordadel selgus, et need ongi sellised casanova-stiilis tsikid, kes igal õhtul ise poisse landivad.

mingitel asjaoludel jõudsin ühel korral siiski ühe kena tütarlapse, tema sõbranna ja sõbranna ühe-õhtu-kutiga minu poole aftekale. alguses libistasime veidi shampat, kuid peagi jagunesime paaridesse. mina ja mu kaaslane näitasime keelegümnastikas eeskuju, sõbranna ja tema kutt järgnesid ka omavahel peagi ning varsti tuli teemaks, et "kustutame tuled ja otsime tekid" ning edasist võib ilmselt kirjeldada sõnapaariga "heavy petting". aga tutvumine kui selline jäi jällegi totaalselt ära ja ausalt öeldes pole mul senini aimu, mis inimene see üldse oli, kellega me seal teki all vastastikuseid uurimusretki korraldasime. kontakte muidugi vahetasime, aga mingit eriti aktiivset suhtlemist pole sellele järgnenud. no kui ma torkima hakkan, siis võibolla tuleb veel, aga pole eriti torkinud kah.

selle tuuritamise veidi mõistlikum lahendus oli see, et pärast ühte või teist klubitiiru oli järgmisel päeval postkastis kiri ühelt või teiselt tüdrukult stiilis "mm sa vaatasid nii magusa näoga" või "hei, tundsid mu ära?". ei mina tea, kust või kuidas nad mu postkasti üles leidsid - kindel on see, et mina neid seal ei näinud ja nendega isegi ainsatki sõna ei vahetanud - aga peab tunnistama, et selline veidi viisakam ja ettevaatlikum lähenemine tundub mulle sutsu meeldivam kui see "katsu mu rindu samal ajal kui ma sulle keele kurku lükkan".

üldiselt aga viskas ööklubidest ikka totaalse kopa ette küll. tüdrukud on ju toredad, aga nad on kas vintis - ja mulle ei meeldi kellegi seisundit ära kasutada, et talle keelt kurku suruma või teda kuskile lohistama hakata - või riputavad nad ennast niisama kõigile valimatult kaela, mida ma ei saa neile pahaks panna, samas tunneksin ise ennast odavalt, kui samasse ritta astuksin. eks ma muidugi lähen vahest veel kluppi, aga et sealt mõnda mõnusat ja huvitavat kaaslast leida, selle võib ilmselt ära unustada.

see seksimagneti pealkiri on ka kergelt iroonilisena mõeldud. takkajärgi mõeldes tuli teoorias seksi ju lausa uksest ja aknast - riputi, nühiti, itsitati ja saadeti veel päev hiljemgi kirjakesi. praktikas aga - mitte essugi. ma olen vist ikka ilge pipar.

peaks järgmiseks hoopis raamatukogus lantimist proovima. kuulu järgi pidavat seal päris hästi näkkama. võibolla on see linnalegend, aga mine tea.