kuidas eestis 1000 naisega seksida, 5. osa

jätkan ülevaadet Paul Tuhkru raamatust, kus ta kirjeldab, mil moel ta eesti tingimustes pea 1000 naisega seksis. kas sellised sebimismeetodid ka tänapäeval võiksid töötada? juurdeujumine ja juttu-tegemine on juba aegade algusest töötanud, selles pole kahtlustki. kunagi 70’ndatel kirjutas üks Eric Weberi nimeline USA’s raamatu teemal, kuidas ta naisi sebima õppis. lugenud ma seda ei ole, aga point olevat olnud selles, et tuleb lihtsalt juurde minna ja juttu ajada. tuleb tüdrukutega rääkida ja neid ise endist rääkima panna, vestlust arendada ühesõnaga. Tuhkru raamatust tuleb siia veel selline täiendus panna, et kui niisama mulli ajamine võib ka tavalise tutvumisega lõppeda ja kogu moos, siis suunatud vestlus võib kiirelt ka seksini viia. sest lõpuks toimub ikkagi see, mida tahab inimene, kes initsiatiivi ja ohjad oma kätte võtab ning asjade kulgu enda soovitud suunas juhtima hakkab. nõndapalju siis ligiujumisest ja jututegemisest. toimib ja mitte vähe.

mis aga sellesse kohe esimese laksuga enda poole kutsumisse puutub, siis eks ta tänapäeval mõjuks samasugustele pookodututele ilmselt sama tõhusalt. iseasi, mida keegi aktsepteeritavaks peab, sest mul isiklikult löövad häirekellad peas alati tirisema, kui ühest küljest loen tüdruku silmist välja ilmselge tutvumishuvi, teisest küljest aga tuleb jutust välja, et isa joob, ema peksab ja üldse lasi ta kodunt jalga. minu kogemuses on sellised tüdrukud alati tunduvalt üle keskmise tutvumishuvilised ja väga kergekäelised isegi põgusa tutvumise järel küllatulejad, aga sõltumata tütarlapse muudest kenadustest, tekitab minul selline taustainfo alati tõrke. mine tea, millal sellise ruineeritud psüühikaga tsikil lendab pendel teise äärmusse ja ta otsustab mulle hoopis pommi alla panna. eks oli ka Tuhkru raamatus selliseid episoode, kus tal kippus kodunt asju “kaduma” ja kus ta pidi armukadedate naiste eest miilitsast kaitset otsima. mina sellisest segmendist lähemaid tutvusi soetada vist ikkagi ei julge.

pekised plikad on ilmselt läbi aegade kerge saak olnud. mõned pekised plikad on muidugi tõepoolest imearmsad, aga seda mitte tänu pekile, vaid sellest sõltumata. neil on lihtsalt nii nunnud näolapikesed, et mul on isegi nende pekkidest täiesti kama. aga neil on lihtsalt geenidega vedanud, sest enamikel juhtudel on pekk ikkagi kenaduse surm. ronib see pekk ju ka näkku ning lihtsalt tapab kenad näojooned. mida paksemaks inimesed lähevad, seda rohkem lähevad nad ühte nägu. minu jaoks siin ongi vastus, miks paksud on koledad - peki alt lihtsalt ei paista nende ilusad näojooned enam välja. erinevalt Paul Tuhkrust ei leia mina selles erilist väärtust, kui tüdrukul tänu ülekaalulisusele tekivad matsakad kannikad, täidlased reied ja lopsakad tissid. kui näolapi kenadus on pidanud peki tõttu kannatama, siis mul on täiestu suva, palju seal allpool selle asemel tisse on.

põhitrumbi ehk viljatusega pole mul (loodetavasti!) paraku midagi pihta hakata. ma pole sugugi kindel, kas “ma olen täiesti ohutu, mul on kodus palju kondoome” sama tulemuslik oleks. kogemuste osas bluffimist võib muidugi alati proovida. igasugu bluffid ongi nagu ise-eneslikult täituvad ennustused (self-fulfulling prophecies) - ehk “fake it ‘til you make it”. einoh, loomulikult ei arva ka enda olemasolevatel kogemustel midagi viga olevat ja milline normaalne noormees endast teisiti üldse saakski arvata, aga selge on ka see, et asjade veidi suuremaks puhumine võib mõnel puhul huvi tekitada küll. mine tea, äkki peaks poolnaljatavate vihjamiste asemel tõesti mõnikord ka täiesti konkreetset “ma olen kogenud, võiksin sulle nii mõndagi pakkuda” lähenemist proovima? järgmises ja viimases osas teen kokkuvõtte ja üritan jõuda selgusele, mis siis ikkagi võiks olla põhiline, mida sellest raamatust sebimise osas meelde jätta.