kuidas eestis 1000 naisega seksida, 4. osa

jätkan ülevaadet Paul Tuhkru raamatust, kus ta kirjeldab, mil moel ta eesti tingimustes pea 1000 naisega seksis. kaasatulnud tütarlapsele tutvustas autor põgusalt korterit ning seejärel pakkus pesemisvõimalust. alguse poole oli selleks tavaline vannituba, hiljem elas ta majas, kus keldrikorrusel asus erasaun, kuhu oli veel eriti mugav tütarlapsi juhatada. ilmselt ei jätnud ta kahtepidi mõistmise võimalust, sest alati saabus ta ka ise pesemisele ning oli lahkelt valmis igalt poolt (and I mean it) pesemise juures abiks olema. seejärel siirduti hommikumantlites väikesele söömisele ja sinasõpruse joomisele, millele järgnev suudlus viis tavaliselt tütarlapse hommikumantli hõlmade lahtiharutamisele (mida kergendas asjaolu, et vannitoas/saunas sai niikuinii juba paljast peast koos oldud ja pesemise käigus siit-sealt katsutud), rindade mudimisele ja siis kätel voodisse-kandmisele. ja edasi juba teadagi mis.

tihtilugu pakkus autor enda juures ka pikemaaegsema peatumise võimalust. taoliste tihedamate suhete sõlmimine viis selleni, et elamakutsutud tütarlapsed toid peagi tema juurde külla ka teisi samasuguseid ajutistest põgenikest sõbrannasid, kes siis kas ise või sõbrannade soovitusel ennast lahkelt autorile pakkusid - küll süütusest lahtisaamiseks, küll seksialase hariduse saamiseks või niisama lõbusaks ajaveetmiseks. tihtilugu jäädigi kolmekesi-neljakesi taolises vabameelses kommuunis pikemaks ajaks autori juurde elama. hilisemal perioodil (autori vanuses 75-85) said sellised olemasolevate tütarlaste toodud uued tütarlapsed tema peamiseks uute tütarlastega tutvumise ja nendega seksimise meetodiks, sest kuigi ta seda konkreetselt välja ei öelnud, siis tundus, et tänaval ei kippunud tal enam näkkama (no kidding?).

lõbusale elule vaatamata oli paraku suhteliselt nukker paljude autori poolt sebitavate üldine psühholoogiline profiil. oli loomulikult ka erandeid, kui tihtipele oli tegu igasugu ärajooksikutega - kes sõitis kohale kuskilt kaugelt nõukogude kolkast, et saada hea haridus või leida hea töökoht; kes põgenes oma mehe ja lapse juurest mõnes teises linnas, et nautida veel natuke vabadust; kes põgenes kodukülast, sest seal polnud tulevikku; kes põgenes joodikutest vanemate juurest (või löödi nende poolt lihtsalt kodunt välja); kes oli raskustesse sattunud, sest poiss pandi vangi; kes oli lastekodust vabanenud ja kel seetõttu puudusid veel üldse igasugused normaalsed sotsiaalsed kontaktid. nii mõnigi autori külalistest kaldus prostitutsioonile või alkoholismile (kuigi viimane oli tol ajal vist üpriski tavaline nähtus).

ühesõnaga ilmselgelt armastuse puuduse ning üleüldise vähenenud turvatunde käes kannatavad ning seetõttu suurenenud riskikäitumisega tegelased. vaevalt autor neid nüüd spetsiaalselt välja peilis, küll aga on usutav, et kõikidest, kellele autor ettepaneku tegi, olid varmamad nõustujad alati need, kel polnud kuskile minna ning kes olid valmis haarama ka sellisest õhkõrnast võimalusest kogeda natukenegi hoolitsust, turvatunnet ja mingil moel ka armastust, isegi kui seda pakkus mingi suvaline kõrvaleistuv onkel, kes enda juurde korterisse kutsus.

teisalt ei oska sellist käitumist autorile ka väga ette heita. kui autori enda sõnu uskuda, siis ta päästis sel moel suisa lugematus koguses tütarlapsi halvale teele minemisest ja põhjas lõpetamisest. kes tema juures veidigi pikemalt peatus, seda üritas joomisest võõrutada ja halvast seltskonnast eemal hoida ning aitas töökohta leida või kõrgkooli sisseastumiseksamiteks valmistuda. tüdrukud tundusid olevat rahul, et said koha kus ajutiselt elada, puhata, süüa, magada ning ohutult seksi õppida. autor oli rahul, sest vahest elas kokku ühe, vahel kahe, kolme või enamagi noore tütarlapsega üheaegselt.

loomulikult polnud kaugeltki kõik juhtumid taolised kerge ärakasutamise maiguga. tihtipeale jäid õnge sõbrannad, kes olid tulnud kuskilt maakohast või vennasvabariigist niisama tallinna lõbutsema, aga kellel oli raha ootamatult ruttu otsa lõppenud ja polnud kuskil ööbida. onkli juurde seksima-minek oli neile lihtsalt järjekordne lõbus seiklus. oli ka veidi vanemaid iseseisvaid daame, kes olid puhkusele sõitnud ning kellel elu muidu korras, kuid kes otsisid lihtsalt veidi vaheldust. kolmas kategooria oli tavalised tütarlapsed, kes olid, nagu autor neid ise nimetas: prisked, hästi toidetud, tüsedakesed või paksukesed. ehk sedasorti tüdrukud, kellele poisid üldjoontes tähelepanu ei pööra, kuid autor eriti ei diskrimineerinud (tal tundus isegi väike peki-fetish olevat) ning koostoimes asjaoluga, et sellised pekisemad plikad mujalt eriti ei saanud, olid nad asjade käiguga üpriski rahul.

järgmises osas vaatan, kuidas ja mil määral kirjeldatud sebimismeetodid ka tänapäeval võiksid töötada.