kuidas eestis 1000 naisega seksida, 1. osa

võtsin siis mõned päevad tagasi lõpuks ette sellise raamatu nagu Paul Tuhkru "Elu rõõmud". raamatu autor väidab ennast olevat oma elu jooksul seksinud eestis pea 1000 naisega ning on paremad palad sellest nüüd ka kaante vahele koondanud.

milleks mulle selline raamat? ega muud polegi, kui et äkki leiab sealt midagi naistesebimisteema osas kõrva taha panna. 1000 sekspartnerit. see eeldab ilmselt ka mingeid sebimisoskusi ju:)

kirjanduslikult on raamat täielik õudusunenägu. raamatu põhiline viga tuleb välja juba esimesel leheküljel, kus autor oma sissejuhatuses uhkelt teatab: "Käesoleva raamatu tekst avaldatakse minu soovil ja palvel muutmata kujul, et mitte kaotada tegeliku situatsiooni värvikust ja emotsionaalsust".

seega ei korrektorit ega toimetajat?! no tulemus on ka vastav - pea 400 lehekülge üksteise kõrvale lükitud mannetuid lühilauseid, abikooli tasemel dialoogid vaheldumas hale-nilbete seksikirjeldustega ning kogu see ilma igasuguse korrektuurita tekst kubisemas stiili-, hooletus- ja grammatikavigadest. tõesti mõistetamatu, miks peaks üks inimene oma elutööst (sest seda see 1000 naisega magamine raamatu autorile ilmselt on) sellise pärandi jätma.

veidikesegi lugemise järel muutub raamat täiesti talumatult monotoonseks, sest praktiliselt iga episood järgib täpselt sama stampi - tutvumine ja kojukutsumine, puhtakspesemine ja võileibade söömine, sinasõpruse joomine ja suudlemine, pealevajumine ja jalgade laialilükkamine, veidi pikem kirjeldus esimesest seksist, veel mõned põgusad kirjeldused järgmistest seksidest, siis lõpetuseks lahkumineku põhjused (tüdruk abiellus, sõitis tagasi oma kodukülla, kadus niisama jäljetult jne) ning haledake järelhüüd stiilis "oh küll sa olid mul toredake".

ok, ma saaks veel aru, kui lihtne mees kirjutab oma lihtsat lugu, aga ei. raamatu autor ei väsi kiitmast oma kõrget haridust ning ka haritlaskarjääri küll teadlasena, küll õppejõuna, isegi dekaan ja koolidirektor olevat ta olnud. ma ei oska muud kosta, kui et pandi vast diletante pukki nõukogude ajal.

ütlemata tüütuks osutub ka see ülevoolav enesekiitus, mida ta läbi oma lugematute armukeste suude laseb endale pidevalt osaks saada. “küll sa oled ikka tubli poiss”, “sa oled nii aus ja tore mees, tohib ma hakkan sul nüüd tihti külas käima”, “sinuga on nii tore, oled nii viisakas ja hoolitsev, kõige parem mees, keda ma tean” jne. sama tüütuks muutuvad autori monotoonsed ja äravahetamiseni sarnased seksikirjeldused, kus ta järjekordselt oma “armupulga” tütarlapse “vilksu” sisse surub ja siis röökides oma “armuneste” tema sisse tühjendab. selleks peab lugejana eelnevalt ikka tõsiselt kiimas olema, et sellise jutu peale kõvaks läheks.

kui raamatu esimesed 2/3 on kirjutatud veel mingis ühtlases memuaarses vormis, siis viimane kolmandik muundub ootamatul kombel tavaliseks päevikuks. ju otsustas vana mees memuaaride kirjutamisega samaaegselt ka päevikut pidama hakata, kuid selle päeviku oleks võinud siiski memuaaride lõpuosaks ümber vormistada, sest praegusel kujul muudavad need episoodilised päevikusissekanded oma visandlikkuses niigi halvasti loetava raamatu juba praktiliselt loetamatuks.

nojah, vaevalt keegi muidugi sellist raamatut kirjandusliku elamuse saamiseks lugema hakkab. ka erootiliste elamuste otsija peab ilmselt pettuma, iga suvaline maaja on kah kordades parem. aga aitab kirjanduslikust retsensioonist, järgmises osas asun raamatu lugemise tegeliku põhjuse ehk sebimisalase info enda juurde. kuidas siis autoril ikkagi õnnestus endale eesti tingimustes pea 1000 naist seksimiseks sebida?