kui “stardikiirendus” mööda sai, siis muidugi tuli tal juba endal aktiivselt tegutsema hakata. tundub, et enamuse neidudest leidis ta vanalinna ja balti jaama ümbrusest. raamatut lugedes sai vaikselt selgeks, et kuna autor spetsialiseerus igasugu ärajooksikutele ja sissesõitnutele, siis balti jaam, kui igasugu tallinnasse-saabujate loomulik kogunemiskoht ning vanalinn, kui igasugu juhurändajata tavaline jalutuspaik, olid sellisest kontingendist kõige küllastunumad.
mis sellest teadmisest tänapäeval võiks tolku olla? need ajad on ilmselt möödas, kui kallitest vennasvabariikidest sõitis siia igasugu udmurte ja kasahhe, kes siis päranisilmi balti jaamas "välismaad" uudistasid ning kust iga vähegi sõbralikum onkel nad endale kohe zhigulli peale võis korjata. lähim vaste sellele oleks võibolla raeplatsil välismaalasi lantida, aga samasugune sõltuvussuhe, nagu tol ajal zhigulli ja korteriga kohaliku onkeli ning uurali tagant tulnud räbalates paljasjalgse metsaplika vahel oli, jääks ju ikka olemata. pigem oleme me ise siin välismaalaste jaoks aborigeenid. teine variant oleks äkki balti jaamas kohalikke maakohtadest saabunud seiklejaid jahtida, samas tänapäeval seiklema minnes minnakse vast tallinna asemel pigem juba kuskile välismaale, seega ka selles osas võib valim olla hõredaks jäänud.
järgmises osas võtan vaatluse alla, millised liimilevõtmismeetodeid autor konkreetsemalt kasutas.
Otsida naisi Balti jaama ümbrusest, kuna seal on nad kõige lihtsamini saadavamad... Weirdo. Kuhu jääb protsess? Kuhu jääb fun? See mees pole võrgutaja vaid kepimasin...
VastaKustuta