kuidas üks ammune tuttav minuga eile suudlema hakkas

(algus eelmises postituses). teise kohta jõudes oli pidu juba suht läbi. küll aga avastasin sealt ühe kunagise hea tuttava tütarlapse, keda polnud juba üle aasta näinud. kuna pidu oli juba lõppemas ja me polnud ammu näinud, siis pakkusin, et võin ta koju saata. jalutasime läbi öise linna, lobisesime, tegime nalja ja peagi jõudsimegi tema koduukseni. ega midagi. tore oli üle pika aja näha. aga kell on palju, ega midagi, lahkumiskallistus siis. aga kui me kallistama hakkasime, siis liibus tütarlaps minu vastu nii nagu ei keegi teine. see ei olnud mingi tavaline "head ööd" kallistus - ta liibus ja surus ennast minu vastu iga keharakuga, täiesti sulas minusse ja ma pean ütlema, et nii hästi pole küll keegi kunagi mu vastu liibunud. selleks momendiks, kui meie kahe vahelt jälle õhk natuke läbi käima pääses, oli juba selge, et see "kallistus" oli üksnes eelmäng järgnevale suudlemisele. mingit muud asja siit küll enam ei järgnenud, sest tütarlaps pidi vara tõusma ja tal olid kodus veel mingid sugulased, aga lohutuseks pakuti, et ma võiksin talle külla tulla ühes teises linnas, kus ta nüüd enamuse ajast elab. ja külas käia mulle meeldib - vaadata, kuidas inimesed ennast sisse on seadnud, kuidas oma kodu sisustanud, mida oma riiulitele kogunud...

nii et juba teine ootamatu suudlus samal ööl. ja nagu ikka, ma ei jõua nagu sebima hakatagi, kui asjad juba juhtuma hakkavad. mai teagi milles asi. kevadine jooksuaeg?