kuidas üks tundmatu tüdruk minuga eile suudlema hakkas

mu ex kutsus mind eile oma sünnipäevale. alguses ei teadnudki päris kindlalt, kuidas sellesse suhtuda. ühest küljest kuna ta on superilus tüdruk, siis järelikult on tema sünnipäeval ka kõik tema superilusad sõbrannad - ning loomulikult ei saa ma siis ju minemata jätta. teisalt on ka ex'il endal nüüd mingi piltilus poiss ja ma teadsin, et ok, ma pean tolle kutiga seal peol siis ilmselt tutvuma hakkama. mitte et ma armukade oleks. noh, mitte eriti tähendab. a ex'ide järgmistega tutvumist olen tavaliselt ikka pigem vältinud.

otsustasin ikkagi minna, sest mingis mõttes olin siiski meelitatud tema usaldusest minu vastu selles suhtes, et ma ei hakka nõmetsema, armukadetsema, nägusid tegema ja stseene korraldama. pealegi oleme ex'iga tõepoolest sõpradeks jäänud, seega miks ka mitte. noja eks see alguses sutsu imelik muidugi oli teda seal selle uue kutiga musutamas vaadata, a üldiselt pold hullu.

kahjuks ei saanud ma sinna pikemaks jääda, sest olin lubanud ka ühele teisele peole minna. tellisin takso. veidi aja pärast tõusin ja ütlesin, et lähen õue vaatama, kas takso on juba tulnud. üks ex'i sõbranna küsis, et kas ta võib kaasa tulla. "kuhu, teisele peole või?". "ei, õue". einoh, minugipoolest. õues üritas sõbranna küsida, kas ma ikka tulen veel tagasi ja et äkki ma ikka tuleks tagasi kah. tegelikult ma sellesse tagasitulekusse väga ei uskunud, kuid vastasin siiski, et noh, võibolla. samal ajal jõudis ka takso kohale, läksin tuppa oma asjade järgi ning sõbranna jäi samal ajal õue. toas jätsin ex'iga hüvasti. ta oli terve õhtu jooksul mind mitmel korral kallistanud ja mul pead sasinud ning tegi seda ka nüüd, samas õue astudes nägin läbi klaasukse, kuidas ta oma poisiga uusti järgmise suudlussessiooni ette võttis. okei siis.

õues ootas seesama sõbranna, kes päris uuesti, et kas ma ikka tulen tagasi. panin talle käed puusadele ja ütlesin ohates, et tõenäosus on siiski üpris väike. võibolla 20%. ta vaatas mulle silma: "30%?". "ok, 30% siis. aga nüüd ma pean tõesti minema". nonii, kallistame siis, käed on mul niikuinii tema puusal juba. noh, ja hakkame siis kallistama, selleks puhuks ju inimesed lähenevad... aga vaat kus lops, kumbki ei pööragi pead ära ja siis me järsku hoopis asume suudlema. ja päris korralikult.

samal ajal aga mõtlen, et huvitav, teisel pool klaasust suudleb parasjagu ex oma poisiga, ja huvitav, kas nad meid ka näevad ja et kui näevad, siis huvitav, kas mu ex ka armukade on ja huvitav, mida ta oma sõbrannast võib arvata. aga see kogus mõtteid oli suudlemise ajal mõtlemiseks ilmselgelt ülearu suur ning mu aju kiilus kinni. jõudsin hingeldades üksnes pobiseda, et "hmm, tõenäosus tõusis praegu 50% peale" ning sel hetkel tõepoolest ka arvasin seda, aga taksosse istumise järel mõtlesin, et "eeeei, see olukord oli ikka suht freaky".

sellest peost, kuhu ma taksoga sõitsin, ja seal asetleidnud järgmisest ootamatusest juba järgmises postituses.