kuidas mingi miss mu rajalt maha võttis (kuid kahjuks ennast out'i rääkis)

läksin kolm nädalat tagasi kluppi ja klubi jumala tühi. sõpru-tuttavaid kedagi polnud ja tegin siis niisama juttu ühe suvalise kenama tütarlapsega, aga pärast veidikest jutuajamist ta järsku küsib, et "ot... sa ei tunne mind ära või?". oijeerum, jälle keegi, keda ma justnagu peaks teadma, aga no ausõna ei meenu. ta siis tuletas meelde, et me olevat aasta tagasi netis ühe ujumaminemise kokku leppinud, aga siis olevat mul midagi vahele tulnud (nagu ikka). ja et paar nädalat varem olevat me ühel peol baarileti ääres paar sõna vahetanud (täpselt samal teemal kusjuures - et kas ma ei tunne teda ära). no piinlik lugu, need momendid meenusid mulle küll, aga see inimene ise...?

lubasin siis, et üritan ta nüüd meelde jätta. ja et võibolla ma tunneks ta üleüldse paremini ära, kui ma ta pilte näeks - neidsamu, mida ma ilmselt netis juba varemalt näinud olen, sest nendest tulenevalt me mingit teemat kunagi aasta tagasi algselt ju ajasimegi. ning ennäe, tüdrukul kohe klaver põõsas - ehk vajalikud pildid mobiilis ja asub neid näitama. kõigepealt muidugi neidsamu, mis tal netis. aga edasi juba neid, mida netis teps mitte pole, sealhulgas siis kuskil märja t-särgi võistlusel tehtud pilte, kus - khm, suht kõik (vähemalt üleval pool) on näha. "assa pauk, täitsa konkreetne tüdruk ju" tegin ma kiired järeldused ning seepeale vahetasime telefoninumbreid.

olin paar nädalat kodunt eemal, aga kuna ta ka kogu vahepealse aja uuris, et kuidas mul läheb ja kas ma juba tulen tagasi, siis sain aru, et ta on ikka täitsa hakkamas. tagasituleku puhuks ostsustasingi kohe rauad tulle panna ning helistasin ja küsisin, et kas ta saaks mulle autoga bussijaama vastu tulla. tüdruk oligi lahke, tuli vastu, jõudsime minu poole, pakkisin lahti, lobisesime, sõime, vaatasime filmi, peagi oli kell juba palju, kuid tal kaugele minna, aga mis seal ikka punnitama hakata, võib ju ka ööseks jääda:)

pärast oli ka järgmise päeva ka veel minu juures ning vat sellised kohtingud mulle meeldivadki. sellised, mis 1-2 tunni asemel kestavad 1-2 päeva või rohkemgi - saab lisaks "ööbimisele" ka suhelda ning inimest paremini tundma õppida. tänu sellistele suhtlemise stardikiirendustele saab kiirelt teada, milline on klapp ja millised üleüldse on sügavama suhtlemise perspektiivid - ja seda kõike paari päeva, mitte kuudepikkuse molutamise ja palava pudru ümber keerutamisega.

aga millised on siis antud juhul järeldused? tüdruk räägib - mitte ei laterda, aga suhtleb normaalselt ja see mulle meeldib, sest tummahambaid ma ei talu. aga.... jah, aga. nimelt selgus, et ta on paras kiidukukk. täiesti muuseas suutis ta mainida, et on osalenud viitel missivõistlustel ja nendest neljal tulnud võitjaks. huh?! et ta on raamatukogust laenutanud praeguseks hetkeks 2000 raamatut ja suudab tohutu kiirusega lugeda. mõtlesin, et äkki loeb siis midagi tarka ja mõistlikku ning on järelikult päris perspektiivikas tsikk, aga selgus, et puha jules verne, alexander dumas ning seiklusjutte maalt ja merelt. mis on kõik muidugi super, aga need enamus inimestel lapsena läbiloetud raamatud nüüd vaevalt täiskasvanud peast erilist alust kiitlemiseks annavad. et ta on kahest üle katuse rullunud autoavariist pääsenud peaaegu ilma vigastusteta. um? et ta näeb pimedas hästi, et ta oskab rallit sõita, et ta teeb superhästi süüa, et tal on parasjagu 20 meest, kes teda taga ajavad ja saada tahavad... oijuudas.

ma sain nüüd siis kah teada, milline on naiste ekvivalent meeste kiitlemisele teemal, milliste autodega nad sõidavad ja kus nad osakonnajuhatajad on. ning ühtlasi sain ka teada, kui nõmedalt see kiideldavate jaoks ilmselt kõlab, sest vähemalt minu puhul on tulemus kiitleja soovitule küll risti vastupidine. tüdruk on ju lahe, aga midagi tõsisemat ma nüüd temaga küll enam ette kujutada ei suuda. olgu pealegi miss, aga ilu jäägu pigem ikka minu otsustada. lugegu pealegi seiklusjutte maalt ja merelt, aga ärgu seda ometi lugemuseks pidagu. tehku pealegi hästi süüa, aga lasku mul see endal meeldiva üllatusena avastada. nüüd aga pole enam tahtmistki teada saada.

paar päeva tagasi saatis sms'i, et ilm on ilus, saab töölt varem lahti ning et äkki teeks miskit. paraku olin ma sel ajal kinni, aga kuna ma mingeid muid omapoolseid ettepanekuid ka ei teinud, siis sinnapaika see asi nüüdseks jäänud ongi. ning minu poolest ilmselt ka jääb, millest on ühest küljest muidugi ka natuke kahju, aga teisest küljest... mis teha. tegelikult on tüdruk ju lahe, aga edasist suhtlemist näen pigem semuliku ja sõbraliku kui millegi enamana. ega's midagi's, life goes on.