kuidas me naabritüdrukuga keset maadlemist suudlema hakkasime

mõni päev tagasi tulin õhtul tavapärasest hiljem koju, aga koridoris märkasin, et paari ukse jagu kaugemal elava sõbra juures käib miski pidu. ega midagi, astume siis ligemale ja ohoo, korter rahvast täis, mehi-naisi, tuttavaid ja võõraid. sukeldusin siis sisse, aga ega seal kaua jõudnudki olla, kui oli "kop-kop" ning patrull ukse taga. et me pangu nüüd pidu kinni, olevat lärm, öö, naabrite kaebused ja mingi selline teema. nojah, tõmbasime siis sabad jalgevahele, kes kadus trepikotta, kes jalutas niisama koridoris kaugemale, kes üritas toas kapi taha varjuda, sest ega kaugemalttulijatel polegi nii lihtne keset pidu kohe kuskile uttu tõmmata. õnneks mul polnud probleemi paari ukse kaugusele omaenda koju natukeseks redutama minna, kuid juhtumisi paistis sama plaan olevat ka otse üle koridori teisel pool minu vastas elaval blondil rõõmsameelsel naabritüdrukul. olime parasjagu kumbki oma ukse kallal, kui mul tuli järsku geniaalne mõte: "kuule, aga ma tulen hoopis sinu poole? vaatan kuidas sul seal on. pole ju kunagi käinudki. naabrid ikkagi:)".

naabritüdruk on minu vastas elanub juba umbes aasta jagu. ühe korra olen ma ta käest korgitseri laenanud, ühe korra on ta minu juures midagi printinud, aga sellega on meie suhtlemine üldjoontes piirdunud. samas ta on alati sõbralik olnud. noh, eks mina olen ka ilmselt sõbralik olnud. liftis ikka teeme vahest juttu ja ta naeratab ja üldse on kõik olnud selline broo. selline sõbralik.

nüüd kõpsti olin ma tal järsku toas ja kuigi pidu oli just hetk tagasi nagu noaga pooleks lõigatud, siis tuju oli sellest hoolimata veel suts vallatu. istusin siis ta arvutilaua taha, vaatasin natuke ringi ja hakkasin sahtleid vaikselt lahti tõmbama. "oi ei tohi, missa teed, nii pole viisakas!" asus ta mind käsipidi laua juures ära tirima. he-hee, aga noh, inimestel tubades põnevaid kohti teisigi. "hmm, a vaatame mis sul siin riidekapis on?". "oi ei TOOHIII!" ja asus mind nüüd riidekapist eemale tirima. ai aga nüüd ma nii lihtsalt enam alla ei andnud, riidekapp mind ikkagi huvitas. ikkagi pesud-värgid ja mine tea mis saladused. nüüd oligi nii, et tema tiris mind eemale, mina üritasin jälle kapile lähemale nihkuda, tema võttis mind selja tagant mingitesse imehaaretesse, mida ainult naised suudavad maadlemise ajal välja mõelda, mina üritasin ennast jälle lahti punnitada. pusisime ja väänlesime, maadlesime ja kangutasime, itsitasime nagu poolearulised ning hea, et präntsaki põrandale pikale ei käind. kuni momendil, mil olin surunud ta oma kehaga vastu seina, jäimegi nii nagu me olime - veidi higised ja sassis, süda kloppimas ning suud kõrvuni - teineteise vastas hingeldama. üpris ruttu aga jäi kõik kudagi vaikseks - ja siis me hakkasime lihtsalt täiega suudlema.

oi see oli magus. oi oi kui magus see oli. me ei olnud arugi saanud, kuidas see maadlemine meid üles oli kütnud. see oli selline suudlemine, et mulle tundus juba päris kindel, et me hakkame nüüd kohe ja siinsamas seda tegema, otse laelampide kiiskava valguse all. aga siis helises tal telefon. "oi ma pean nüüd minema. ma pean nüüd tõesti minema".

tuli välja, et helistas see kutt, kellega ta oli seal peol olnud. ega mina ei teagi, oli see tal boyfriend või misasi, ei tea ma ta elust ju tegelikult mitte midagi. igatahes selle kutiga oli ta kogu aeg seal peol ringi käinud, nüüd oli see kutt talle helistanud, et "kuule kussa kadusid", mille peale naabritüdruk leidis, et ta peab nüüd kohe minema hakkama. kohendasime "lipsud otseks" ja kui ma pea tüdruku ukse vahelt välja pistsin, siis võis koridori teises otsas näha seda kutti kukalt sügades ringi tatsumas ja nõutult ringi vaatamas, justnagu otsiks kedagi. ma igatahes hüppasin kalpsti üle koridori enda poole ja enne ukse kinnitõmbamist nägin veel, kuidas naabritüdruk mulle süüdlasliku ilmega salaja lehvitas.

järgmine päev suhtlesime sms'ide teel ja selgus, et ta oli juba minema sõitnud ning seda terveks suveks. nojah. aga üleüldse ongi mul see "hunt kodu lähedalt ei murra" filosoofia (ehk samas majas elavate tüdrukutega ma ei semmi). iseasi on muidugi see, et sellest põhimõttest kinnihoidmisega on mul tihtipeale raskusi ning selle vastu eksimise tagajärjeks on rohkem kui ühel korral olnud kergelt armukade naisinimene, kellel samas majas elades on lausa eriti lihtne mind soovi korral kontrollimas käia. vähemasti on nad seni alati kas mitu korrust kõrgemal või madalamal elanud, aga no kujutage nüüd ette, kui selline inimene peaks üle koridori otse teisele poole ust tekkima. ega mul siin muud üle jäägi, kui endale kinnitada, et tegelikult läks mul praegu ju väga hästi.

...aga ikkagi! deem:)