kuidas lõunamaise tüdruku liigne huvi mu maha jahutas

mõned päevad tagasi pidin selle brünetist kaunitariga kokku saama, kellest siin juttu tegin, aga temal olid mingid asjatoimetused ja lükkasime selle edasi. samas mina olin selleks ajaks juba pestud-kustud-kammitud - "all dressed up and nowhere to go" - nii et võtsin siis msn'i ette ja asusin rehitsema. kes on haige, kellel sess, kes tahab niisama puhata, kel õhtuks klubiplaanid (ja kluppi ma EI tahtnud minna). aga siis põmmdi hüppab aken lahti ja juttu teeb üks vitaalne lõunamaise päritoluga tsikk, kelle puhul ma tean täpselt, et ta mind tahab (sest iga kord kui me kokku saame, siis ta teeb mulle väga konkreetselt mittelahtilaskvat liibumiskallistust, rääkimata minu pidevast muidu-kiitmisest ja mulle laialt naeratamisest). põhimõtteliselt oli tal jutt lühike: "hei! oled seal? on sul aega? lähme jalutama?".

tegelikult olin ma seda tüdrukut seni veidi vältinud, sest ta tundus mulle sutsu paaniline. välimusel polnud tal vigagi, keskelt sale, samas lopsakas sealt kust vaja. nägu selline rõõmus ja armas ning lõunamaise päritolu tõttu üldse veidi eksootiline. nüüd ilmus ta nagu maa alt välja just siis, kui ma olin ise juba kergelt melanhooliasse vajumas (sest selleks momendiks oli juba oma 20 kaunitari mulle msn'is ennast viisakalt välja vabandanud), nii et raskes olukorras haarasin "õlekõrrest" ja ütlesin "davai!". sest mine tea, äkki on tore tüdruk? sest tegelikult ma teda ju ei tundnud. ja kuna nüüd tema peale mõeldes käis püksist ka paar tuksatust läbi, siis sellega oli asi otsustatud.

poole tunni pärast saimegi kokku ja sissejuhatavalt tegi ta mulle sellise mittelahtilaskva liibumiskallistuse, et mul oli juba tunne, et natuke veel ning hakkame siinsamas tänaval lambist amelema. ei ei, oot oot nii hästi ma teda ikkagi veel ei tunne. suutsin asja siiski sujuvalt jutustamise peale üle viia ja asusin teda küsimustega endast rääkima panema. üldiselt väga hull ei olnudki, tundus küll veidi pinnapealne lihtsamat sorti tüdruk olevat, aga... aga ajapikku selgus üks palju suurem "aga".

nimelt ta vaatas mulle nii alt üles et anna otsad. esiteks absoluutselt iga asja peale naeris. noh, eks ma ju üritan kah lahe mees olla ja vahest kildu visata, no aga NII kõva naljamees ma nüüd kah ei ole. iga väiksemgi minupoolne remark sai kui mitte suisa naerulagina, siis vähemalt temapoolse naeruturtsatuse osaliseks. sealhulgas ka need, mis üldse naljana polnud mõeldud. mai saanudki aru, kas ta tõesti leidis mu nii marunaljaka olevat või ta lihtsalt punnitas kõvasti, et ma ikka näeks, kui laheda ta leiab mu olevat. igatahes väääga imelik.

ja kui ta just mu "naljade" peale ei naernud, siis rääkis ta niisama, kui tore ja huvitav tal minuga on ja et ega mul ometi temaga igav ei ole. no püha issaristimüristus, mida ma oskan siukse asja peale öelda?

käisime siis linna peal siin ja seal ning lõpuks viisin ta korraks enda poole kah, sest lootsin jätkuvalt, et ehk saab asjast asja. vahepeal jõudis ta minu käest veel mitmel korral pärida, et ega mul temaga ometi igav ole ja ega ma temast ometi juba lahti taha saada, temal on minuga küll nii lõbus, põnev ja huvitav. aargh! iseenestest oli ta ju pandav ja iseenesest olin ma ju kiimas (ja iseenesest oli temagi kiimas, nagu hiljem näitas veel üks juba tuttavakssaanud mittelahtilaskev, liibuv ja veidi nühkiv kallistus), aga no sellise ebakindluse peale ma lihtsalt ei suuda süttida. ja ei suuda ennast ka sundida, et "noh poiss võta nüüd ohjad oma kätte ja ole mees!". sest lihtsalt ei taha. vat sellega just ei taha. sest inimene on tühipaljalt oma käitumisega (mis kõrvalt vaadates on ju igati tore - viisakas, lõbus, sõbralik, flirtiv, aupalik ja mida veel) lihtsalt kõik ära lörtsinud.

jumala eest, ma ei ütle, et tüdruk peab olema külm või suisa bitch, kaugel sellest. aga ma tahan suhelda tütarlapsega nagu võrdne võrdsega - kumbki meist ei ülbitse ega ka lömita, oleme vastastikku sõbralikud ja soosivad, vajalikul määral iseseisvad, aga samas ka teineteist toetavad. no ma ei tea, võibolla mõnel mehel ajab lömitav naine kõvaks, minul igatahes mitte.

korra juba mainisin, et viisin tüdruku lõpuks ka enda elamist üle vaatama. samal ajal tal mingid sõbrad kogu aeg helistasid, aga neile vastas ta pidevalt, et ei saa, on koos sõbraga, on külas jne. ilmselgelt ta püüdis oma kohalolekuaega pikendada ja võibolla isegi lootis, et hakkab mingit värki saama, aga... ühel hetkel ütlesin lihtsalt otsustavalt, et "ok, nüüd ma saadan su koju, pean süüa tegema ja [mull-mull veel mõned ettekäänded]. järgmine kord vaatame siis filmi või midagi". võibolla.